Sümfooniate loend helistike kaupa

Siin loetletakse tuntumaid sümfooniaid sordituna helistike järgi.

C-duur muuda

Klassitsismiajastul oli C-duur kõige tavalisem helistik sümfoonia jaoks, kus mängisid olulist osa trompetid ja trummid. Ka romantismis, kus üldiselt eelistati minoorseid helistikke, oli see helistik väga populaarne.

c-moll muuda

C-moll oli nagu enamik teisigi minoorseid helistikke seotud klassitsismiperioodi Tormi ja tungi liikumisega. Alates Ludwig van Beethoveni 5. sümfooniast annab c-moll sümfoonias edasi kangelaslikku võitlust. Varased klassitsistlikud c-moll sümfooniad lõppesid tüüpiliselt c-moll akordiga, mille terts oli kõrgendatud pool tooni. Beethoveni eeskujul hakkasid enamik romantilisi heliloojaid oma c-moll sümfooniad lõpetama C-duuris. Veel üks võimalus, mida näiteks kasutab Gustav Mahler, on lõpetada Es-duuris.

cis-moll muuda

Isegi Gustav Mahleri ajal olid cis-moll sümfooniad haruldased.

D-duur muuda

d-moll muuda

Es-duur muuda

es-moll muuda

E-duur muuda

e-moll muuda

F-duur muuda

f-moll muuda


fis-moll muuda

Kuigi fis-mollis on ainult kolm dieesi, ei olnud see klassitsismiajastu sümfooniates tavaline helistik.

G-duur muuda

Barokis ja klassitsismis oli G-duur üks enimkasutatavatest helistikest. Romantismis kasutati seda vähem.

g-moll muuda

As-duur muuda

As-duuri kasutati tihti sümfooniate keskmistes osades (näiteks c-moll sümfooniate aeglastes osades), kuid on väga vähe sümfooniaid, millel see on põhihelistik.

A-duur muuda

a-moll muuda

B-duur muuda

H-duur muuda

h-moll muuda

Viited muuda

  1. Percy Goetschius, Masters of the Symphony. Boston: Oliver Ditson Company (1929): 331
  2. Paul Bryan, Johann Waṅhall, Viennese Symphonist: His Life and His Musical Environment Stuyvesant: Pendragon Press (1997): 330. The manuscript copy at Donaueschingen gives the key as "A" while the one at Prague gives it as "Gis" (G sharp).
  3. Heartz, Daniel (1995). Mall:Google books, p. 87, W. W. Norton & Company (1995) ISBN 0393965333