Ava peamenüü

Süüria muusika on Süürias või süürlaste loodud muusika.

KeskaegRedigeeri

Kristliku luule ja muusika õitseaeg kestis Süürias 3. sajandi algusest kuni 7. sajandini. Alguse sai see idaaramea dialekti kõnelevatelt kristlastelt Põhja-Süürias ja Mesopotaamias ning toetus rikkalikele rahvakeelse paganliku kirjanduse traditsioonidele. Süüria kiriku mõju ulatus läänes suurte kreeka keelt kõnelevate rannikulinnadeni ning idas Pärsia aladeni. Kristlik Süüria oli algselt tugevalt mõjutatud ka läänearamea dialekti kõnelevast Palestiinast ja nagu Jeruusalemmas, tunti ka Antiookias põhiliselt ühe või mitme eeslaulja ja koori vahelduvlaulmist.

Süüria poeesia kolm tähtsamat vormi on järgmised:

  • memrâ – poeetiline retsiteeriv jutlus 5-, 7- või 12-silbilistes värssides;
  • madrâshâ – didaktilise sisuga stroofiline laul, milles pikad soolostroofid vahelduvad lühikeste refrääniliste kooristroofidega;
  • sogithâ – dramaatiline luulevorm, mida tõenäoliselt esitati lauldes kahe solisti ja kahe kooriga.

Süüria kristliku luule suurim meister on Ephraim Edessast (306–373). Ilmselt just Süüriast võttis lääne kirik üle vahelduvkoorilise laulu. Madrâshâ oli eeskujuks ambroosiuse laulule ning sogithâ võib olla mõjutanud dramatiseeritud evangeeliumiettekandeid ja liturilist draamat. Umbes 6. sajandi alguses kujunes Süürias lihtne ekfoneetiline notatsioon, mis märgib punktidega teksti juurde retsitatsioonivormeleid.