Rohesisalik
Rohesisalik (Lacerta viridis) on sisaliklaste sugukonda kuuluv roomaja.
| Rohesisalik | |
|---|---|
.jpg) Rohesisalik | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Sugukond |
Sisaliklased Lacertidae |
| Perekond |
Lacerta |
| Liik |
Rohesisalik |
| Binaarne nimetus | |
|
Lacerta viridis | |
 Rohesisaliku levikukaart Euroopas | |
Levila
muudaRohesisalik elab peamiselt Euroopas: Lõuna-Saksamaal, Austrias, Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Ida-Itaalias, Horvaatias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Serbias, Montenegros ning Albaanias. Teda võib kohata veel Kreekas kuni Lõuna-Ukraina, Rumeenia, Bulgaaria ja Lääne-Türgini.[1] Tavaliselt elab ta võsastunud taimestikus metsades ja põlluservades. Lõuna pool eelistab ta niisket elukohta.[2]
Välimus
muuda
Täiskasvanu rohesisaliku isendi pikkus on umbes 13 cm, saba on kehast tavaliselt kaks korda (või enam) pikem. Pea on lame ja üsna lühike (eriti isasloomadel). Kõht on tal kollakas ja suguküpsel isasel ja mõnel emasel on kurgualune sinine. Isaslooma keha ülemine pool on tavaliselt täiesti roheline, pea on tume ja heledate täppidega. Emane rohesisalik võib olla väga erinev: võib olla ühtlaselt roheline, pruun või laiguline, paljudel on kehal kaks või neli heledat triipu, mida ääristavad mustad jooned või täpid. Noor rohesisaliku isend on enamasti ühtlaselt beež, võib olla ka vähesel määral heledaid täppe ja kaks või neli kitsast heledat joont.[1][2]
Eluviis
muudaRohesisalik elutseb päikesele avatud põõsastes või nende läheduses, näiteks suhteliselt hõredates metsades, piirdehekkides, tihnikutes ning metsa- ja väljaservadel.[2] Rohesisalik on aktiivne märtsist oktoobri alguseni. Ta peab jahti ja ronib tihedas taimestikus, kuid vahetevahel tuleb välja ennast soojendama.[1] Rohesisalikule meeldib päikese käes peesitada nii hommikul kui õhtusel ajal.[2]
Rohesisalik on väga kiire ja valvas. Ta suudab kaevata kuni 1 m pikkuseid auke. Ohu eest põgenedes võib ta ronida põõsaste ja puude otsa ning isegi hüpata ühelt oksalt teisele, samuti peidab ta end kivide alla, näriliste urgudesse või lohkudesse. Mõnikord heidab rohesisalik endalt saba (autotoomia), et röövlooma haardest kõrvale hiilida.[2]
Paljunemine
muudaRohesisalik pesitseb maist juuni alguseni. Emane muneb kurna 6–20 munana, mida haudutakse 2–4 kuuga (7–15 nädalat). Koorunud poegade pikkus on 3–4 cm. Suguküpsus saabub järgmisel kevadel, sel ajal on emased umbes 8 cm pikkused.[2]
Toitumine
muudaRohesisaliku toit koosneb peamiselt putukatest ja selgrootutest, kuid mõnikord sööb ta ka puuvilju ning linnumune ja -poegi.[2]
Ohud
muudaRohesisalikku võib mõjutada halvasti pestitsiidide kasutamine. Põhjapoolsetes elupaikades on saanud neile hukatuslikuks elupaikade hävimine liigse võsa ja põõsastiku eemaldamisega. Ohuks on ka koduloomad: kassid ja koerad, kes ajavad neid taga ja võivad ära süüa.[2]