Rohetaristu

Rohetaristu ehk roheline infrastruktuur (inglise keeles green infrastructure) on ökoloogiliselt toimiv võrgustik, teisisõnu rohevõrgustik, mis ühendab looduslikke ja poollooduslikke alasid. See peaks aitama säilitada looduslike ökosüsteemide väärtusi ning pakkuma hüvesid nii inimasurkondadele kui ka loodusele. Rohetaristu mõiste pärineb Ameerikast 1990. aastate keskpaigast.

Ökodukt

Rohelisele infrastruktuurile on omane multiotstarbelisus, mis tähendab, et mingisugune maa-ala on võimeline pakkuma mitmesuguseid hüvesid. Seega võib rohetaristu olla elurikkuse säilitaja, kaitsja, kliimaoludega kohanemise leevendaja, keskkonna rikastaja, tervise parandaja, majanduse edendaja. Rohetaristut võib mõista ka kui planeeringulist lähenemist, mida rakendades koos mitmeotstarbelise maakasutusega, säilivad maastiku ökoloogilised funktsioonid.

Ajalugu Euroopas ja Eestis

Elupaikade fragmenteerimine ja ökoloogilise siduvuse kadumine viib elurikkuse ehk bioloogilise mitmekesisuse vähenemiseni. Selline arusaam pärineb 1980. aastatest, mil pandi alused Euroopa looduse terviklikule käsitlusele. 1970. aastatel kavandati Euroopas esimesed ökoloogilised võrgustikud ja alustati ka linnu ümbritsevate roheliste võrgustike planeerimisega. Aastal 1995 võeti vastu eesmärk luua aastaks 2005 üleeuroopaline ökoloogiline võrgustik.

Üleriigilise planeeringuga Eesti 2010 määratleti 12 tuumala ja neid ühendavad tähtsamad koridorid. Aastast 2007 on rohelise võrgustikuplaneeringuga maakonna tasandil kaetud terve Eesti. Aastal 2012 koostati üleriigiline planeering "Eesti 2030+", mille järgi on riikliku tähtsusega rohevõrgustiku struktuure jätkuvalt vajalik hoida terviklikuna. Seetõttu on pigem tegeletud rohevõrgustiku komponentide paiknemise täpsustamisega. Samuti on parandatud ka rohevõrgustiku ja maakasutuse sidusust.

Komponendid

Rohetaristu moodustavad looduslikud ja pool-looduslikud alad ning struktuurid. Neid laialdasi komponente on esmapilgul väga erinevaid: kaitsealadest rohekatusteni, maalt linnaruumi, maastikult mage- või merevette. Põhielementide alla kuuluvad

• olemasolev "Natura 2000" võrgustik, teised kaitstavad alad ja objektid;
• kõrge loodusväärtusega nii kaitse alla võetud (näiteks ökoloogilised võrgustikud, Ramsari alad, biosfäärikaitsealad) kui ka väljapoole kaitsealasid jäävad alad;
• ökosüsteemid, ka tehislikud;
• looduslikud maastikuelemendid (näiteks veekogud, metsatukad, hekid);
• taastatud elupaigafragmendid, millel on teatud ülesanne (näiteks rannaniidud, vesilikutiigid, konnatiigid);
• tehiselemendid/-struktuurid, mille ülesandeks on aidata eri liikide isenditel läbida kunstlikke takistusi ja soodustada ühenduvust rohetaristu ruumiliste elementide vahel (ökoduktid ehk loomasillad, kalatrepid, kallasrajad ja teised roherajatised);
• maakasutusviisid, mis aitavad säilitada või taastada ökosüsteeme;
• linnaruumi elemendid (näiteks rohekatused, -seinad, pargid, linnametsad).

Eesmärgid

Rohetaristu arendamise eesmärkideks on kõige üldisemas mõttes elurikkuse ehk loodusliku mitmekesisuse, ökosüsteemide ning nende funktsioonide ja hüvede tagamine, et võimaldada pikaajalist sotsiaalmajanduslikku arengut.

Selleks tuleks toetada ökosüsteemide toimimist ning kindlustada teenuste edastus. Peaks säilitama ja taastama elurikkust. Seda saab teha, kui parandada nii ruumilist kui ka funktsionaalset sidusust looduslike ja poollooduslike alade vahel. Selleks tuleb vähendada elupaikade killustatust ehk fragmenteeritust. Tuleks ka võimaldada kohandumisi, vähendades kliimamuutuste negatiivseid mõjusid. Üheks eesmärgiks oleks ka eluslooduse elastsuse suurendamine, et vähendada haavatavust läbi inimtegevuse. Samuti peaks suurendama teadlikkust elurikkusest üldsuse ja ruumilise planeeringuga seotud rühmade hulgas.

Kasu

Roheline infrastruktuur võiks olla aruka ruumilise planeeringu keskmes. See pakub nii sotsiaalset, majanduslikku kui ka keskkondlikku hüvet. Roheline infrastruktuur tagab põlvkondade vältel inimasurkondadele puhta õhu ja veega elukeskkonna. Keskkondlik kasu on ka näiteks erosiooni vähenemises ja pinnase stabiliseerumises, energiakulu vähenemises läbi passiivse soojenemise ja jahenemise, vihmavee äravoolu juhtimises. Rohetaristu abil on võimalik leevendada eluslooduse haavatavust kliimamuutuste suhtes – seda läbi elupaikade säilitamise ja taasloomise ning jätkusuutliku loodusandide kasutamise. Samuti ehitades rohekoridore ja ökodukte, mis annavad võimaluse liikidel rännata inimese loodud keskkonnas. Kuna maastikuvaated võivad kinnisvara väärtust tõsta kuni 18%, on roherajatised kohad, mille läheduses soovivad inimesed suurema tõenäosusega elada. Rohetaristu põhimõtteid järgides on võimalik luua kohti vaba aja veetmiseks – lõõgastumiseks, huvidega tegelemiseks. Sellised looduses viibimise võimalused parandavad tervist ja üldist heaolu. Samuti pakub rohelise infrastruktuuri planeering töökohti ja ärivõimalusi ning stimuleerib pikaajalisi investeeringuid rohelisse kapitali. Rohealad ja -rajatised meelitavad töötajaid ning hoiavad neid motiveerituna.

Seega on rohetaristu kui põhiline vahend, mis aitab tänu ühenduvuse elemendile peatada elurikkuse kadumist, tugevdada ja taastada elupaiku ja ökosüsteeme. Rohetaristusse investeerimine peab kaasa tooma olukorra, kus ökosüsteemi funktsioonid ja hüved säilivad.

Rakendusalad

Metsad

Metsad vähendavad vihmavee äravoolu kiirust tänu mitmetasandilisele lehestikule, mis aeglustab saju maapinnani jõudmist. See toimib, kuna vihmavesi saab pinnastikule langeda pikema aja jooksul väiksemates kogustes ning jõuab ka suurema tõenäosusega mulda imenduda. Metsade olemasolu vähendab ka erosiooni ehk pinnase ärakannet, sest taimedel on juurestik, mis hoiab pinnast kinni. Samuti seisneb juurte tähtsus niiskuse omandamises ja selle juhtimises taime maapealsetesse organitesse, kust veeaur saab õhulõhede kaudu atmosfääri aurustuda. See viib selleni, et maapind on võimeline vastu võtma rohkem vihmavett. Tänu metsakõdule filtreeritakse vihmavesi paremini. Samuti vähendab ka metsakõdu erosiooni teket, kuna see aeglustab pinnaveevoolu. Mida aeglasem on pinnaveevool, seda kergemini imenduvad ained maapinda. See vähendab saasteainete jõudmise ja setete kuhjumise riski veekogudesse (tiigid, ojad, järved, jõed) ning annab võimaluse taimedele ja mikroorganismidele toitainete omandamiseks.

Selle tõttu on suurematel metsaaladel kiirem põhjavee teke, aeglasem vihmavee äravool ning vähem toitaineid ja setteid ojades ja jõgedes võrreldes linna või põllumajandusliku maaga.

Taimestik vähendab ka õhusaastet, mille tulemusel paraneb tervis kõrgema õhukvaliteedi tõttu. Sellisteks taimestiku eemaldatavateks õhusaastajateks on NO₂, tolm, CO ja SO₂. Õhusaasteained eemaldatakse atmosfäärist läbi gaasivahetuse ning osa neist sadestub maapealsetele taimeorganitele.

Elupaigad ja neid ühendavad rohekoridorid

Elustiku ja looduslike elupaikade tulevik maal ja linnas sõltub keskkonnasõbraliku maakasutuse strateegiast, mis peab tähtsaks inimruumi ja metsiku looduse kooskõla. See tõstab ka rahva teadlikkust eluslooduse ja looduslike elupaikade tähtsusest nii elustikule kui ka inimheaolule. Juhul, kui seda ei rakendata, on inimasurkondade ja eluslooduse hüvede saamine piiratud, kuna liikide elupaigad on killustatud. Fragmenteerituse vähendamiseks on võimalik ehitada näiteks rohekoridore, ökodukte, kallasradu jm. Neid elemente kasutades saab läheneda rohetaristule ka maastikuökoloogia vaatevinklist. Sellisel juhul on eesmärgiks rajada omavahel ühenduses olevaid maastikumosaiike, mis annavad tulemuseks mitmekesisema ja ulatuslikuma levikuala.

Linnaruum

Linnaruumis kuuluvad rohetaristu komponentide alla kõik, mis toimivad sademete äravoolusüsteemis, vähendavad reostuse ohtu, toodavad hapnikku, absorbeerivad süsinikku, pakuvad liikidele elupaiku, parandavad vaimset tervist ja heaolu. Nendeks elementideks võivad olla kõiksugused roherajatised linnas, näiteks pargid, alleed, rohekatused, -seinad, -tänavad, linnametsad.

Linnametsad on rohetaristus olulised komponendid. Kasvatama peaks kohalikke puid ja taimi, sest kodumaine taimestik vajab vähem hoolt ja ressursse. Mürgised ja invasiivsed liigid tuleks kõrvaldada. Igal juhul on hea, kui linnataimestik on kõrge vastupanuvõimega, pikaealine, kasvukohaga sobiv ja kaunis. Linnametsades tuleb vältida ühekultuurset kooslust, et tõsta elurikkust ja seega ka vastupidavust keskkonnateguritele, näiteks saasteainetele, mis võivad puid kahjustada.

Rohetänavad võimaldavad jalgratturitel ja jalakäijatel valida linnas liikumiseks tavalisest tänavast turvalisem ja tervisesõbralikum tee. Jalgratta- ja sõidurada võib rohetänavate puhul eraldada näiteks põõsariba, mis kaitseb rattureid autode ja õhusaaste eest. Jalakäijatel on turvalisem, kui tänu lühematele tänavatele on liiklus aeglasem. Allee istutamisel peaks jälgima, et puude juurtel oleks piisavalt lai kasvuala. See viib lopsakate ja tugevate taimede olemasolule. Rohetänavate energiasäästlik valgustus peaks paiknema taimede leherindest allpool, et parandada öist nähtavust.

Rohekatuste abil saab reguleerida hoonete sisetemperatuuri ja vähendada sademete kasutut äravoolu kanalisatsioonisüsteemi. Rohekatus pikendab katuse iga ja on seega säästlikum ehitusviis. Samuti on rohekatustel võimalik kasvatada köögivilju, nautida esteetilist vaatepilti ja samal ajal vaimselt puhata.

Vaata ka

• haljasvöönd
• kompensatsiooniala