Rahvusvaheline Kinnismälestiste Nõukogu

Rahvusvaheline Kinnismälestiste Nõukogu (prantsuse keeles Conseil international des monuments et des sites; inglise keeles International Council on Monuments and Sites; lühend ICOMOS) on ekspertidest koosnev nõukogu, kes tegeleb kinnismälestiste, arhitektuursete ansamblite ja ajalooliste paikade säilitamise, kaitse ja väärtustamisega.[1]

ICOMOSi nime on eelkõige inglise keelest eesti keelde tõlgitud mitmeti, näiteks ICOMOSi Eesti komitee kasutas 1992. aastal oma asutamisdokumentides nime "Rahvusvaheline Mälestusmärkide ja Ajalooliste Paikade Nõukogu", kuid juba põhikirja kinnitamisel 22. jaanuaril 1993 kasutati toortõlke asemel sisulist tõlget "Rahvusvaheline Kinnismälestiste Nõukogu".

ICOMOS asutati 1965. aastal Varssavis. 1973. aastal toimus ICOMOSi rahvusvaheline kollokvium Vilniuses, 1985. aastal aga suuremahuline rahvusvaheline kollokvium Tallinnas, millel osales ka ICOMOSi tollane president Michel Parent. Veebruaris 2010 toimus Tallinnas ICOMOSi Põhjamaade rahvuskomiteede väljasõiduistung.

ICOMOSi peakorter asub Pariisis, töökeeled on prantsuse ja inglise keel, ametlikud keeled on veel hispaania ja vene keel.

ICOMOS on UNESCO üks ametlikke eksperdiorganisatsioone, mis tegutseb kultuuripärandi kaitsel koostöös ICOMi, ICCROMi, UNESCO Maailmapärandi Komitee, TICCIHi jt organisatsioonidega. ICOMOSi tegevus põhineb peamiselt enda allorganisatsioonide (rahvuslike komiteede ja rahvusvaheliste teaduskomiteede) rahvuslikul, regionaalsel ja rahvusvahelisel koostööl.

ICOMOS Eestis

muuda
  Pikemalt artiklis ICOMOSi Eesti komitee

Eestis tegutseb rahvusliku komiteena alates 1992. aastast ICOMOSi Eesti komitee. Selle asutamise üks algatajaid oli Kaur Alttoa, kes 1990. aastatel ka komitee tööd esimehena juhtis (toona nimetati ICOMOSi Eesti Rahvuskomiteeks)[2].

Viited

muuda

Kirjandus

muuda
  • 2010 Riin Alatalu. "ICOMOS – Rahvusvaheline Monumentide ja Muinsusväärtuste Nõukogu". // Muinsuskaitse aastaraamat 2009. Lk 104-105
  • 2012 Riin Alatalu. "ICOMOS Eestis". // Muinsuskaitse siirdeühiskonnas 1986-2002: rahvuslikust südametunnistusest Eesti NSV-s omaniku ahistajaks Eesti Vabariigis. Doktoritöö Eesti Kunstiakadeemias. Tallinn 2012. Lk 97–102

Välislingid

muuda