Quintus Mucius Scaevola (Pontifex)
Quintus Mucius Scaevola (Pontifex) (umbes 140 eKr – 82 eKr) oli Rooma jurist ning üks lääneliku õiguskultuuri rajajatest.[1] Ta on üks varasematest rooma õigusteadlastest, kelle tööl oli märkimisväärne mõju Rooma õiguse arengule.[2] Aastal 95 eKr oli Quintus Mucius Rooma konsul.[3] Teda peetakse eelklassikalise ajastu viimaseks suureks juristiks ning Quintus Muciuse surma-aastat loetakse ühtlasi ka eelklassikalise õigusteaduse lõpuaastaks.[4]
| Quintus Mucius Scaevola (Pontifex) | |
|---|---|
| Sünniaeg | 140 eKr |
| Surmaaeg | 82 eKr |
Quintus Muciusele omistati ülempreestri (ladina pontifex maximus) amet, samas rollis olid olnud ka tema isa ja onu.[5]
Cicero viitab Quintus Muciusele kui riigimehele, juristile ja kõnemehele ning kirjeldab teda kui voorusliku roomlase musternäidet, kes püüdles esivanemate hiilguse poole.[3]
Teosed muuda
Pole säilinud ühtegi Quintus Muciuse originaalteksti. Tema kirjutisi tuntakse hilisemate autorite tsitaatide ja viidete kaudu, mille tõttu on ka tema töö objektiivne hindamine keeruline.[2]
Varaseimad säilinud Quintus Muciuse tsitaadid pärinevad Gaiuse teostest, milles arutletakse eestkoste liikide üle. Quintus Mucius jaotas eestkoste viieks klassiks. Gaius mainib ka Quintus Muciuse ja Serviuse eriarvamusi seltsingute/ühingute (ladina societas) olemuse kohta. Aulus Gellius tsiteerib Quintus Muciuse nelja õiguslikku arvamust ja kahte definitsiooni. Digestidest on võimalik Quintus Mucius leida kolmes rollis: ajaloolane Quintus Mucius Pomponiuse Enchiridionis, jurist Quintus Mucius, kelle arvamusi tsiteeritakse, autoriteet Quintus Mucius, kes oli pärast oma surma inspiratsiooniks mitmetele töödele. Pomponius mainib, et Quintus Mucius oli esimene, kes koondas tsiviilseadused 18 raamatusse.[2]
Tema 18 raamatust koosnev põhiteos "De iure civili" oli viimane vabariigiaegne kirjutis, mida mõjutas tugevalt ius civile (individuaalse vabaduse tsiviilõigus) ja ius gentium'i (rahvaste loomuõigus) vastandus. Quintus Muciuse õigusteaduslikus süsteemis oli kesksel kohal bona fides kui loov ning parandav õigusprintsiip. Samas oli ta ius civile tõlgendamisel väga range ning sõnastusest kinnipidav. Klassikaline institutsionaalne süsteem lükkas Quintus Muciuse surma järel eelklassikalise õigusteaduse kõrvale. Eelklassikaline õigusteadus kestis edasi sabiniaanide koolkonnas, mille kaudu mõjutas Mucius oluliselt printsipaadiaegset ning hilisemat õigusteadust. Sabinus lähtus tema töödest oma kolmeköitelise "Ius civile" koostamisel, mis oli sabiniaanide koolkonna alustalaks.[4]
Cicero on oma töödes viidanud korduvalt kahele Quintus Muciuse kohtukõnele. Teine kõne oli tema sõbra Publius Rutilius Rufuse kaitseks. Cicero kirjeldab, et Rutilius ei palganud elukutselist oraatorit, vaid kaitses end Quintus Muciuse abiga. Quintus Muciuse kõne oli puhas ja selge, lihtne ja viimistletud, aga ilma tulisuse ja ülevoolavuseta, mida kohtuvaidlused vajasid. Kohtuasi kaotati, kuid Quintus Muciuse kõne elegants jäi meelde.[2]
Perekond muuda
Quintus Muciuse isa oli Rooma konsul (valitud aastal 133 eKr).[6] Quintus Mucius oli kaks korda abielus, tema mõlema naise nimeks oli Licinia. Esimesest naisest, kelle ilu kõrgelt hinnati, lahutas Quintus Mucius pärast seda, kui naine oli teda ühe endise konsuliga petnud. Paaril oli ka tütar Mucia Tertia, kes oli abielus Gnaeus Pompeius Magnusega ning neil omakorda oli kolm last. Seetõttu Quintus Muciuse sugupuu ei katkenud, tema järglased elasid kuni esimese või teise sajandini.[2]
Surm muuda
Scaevola tapeti 82 eKr aset leidnud tapatöödes, mida juhtis Lucius Cornelius Sulla.[1]
Lucius Cornelius Sulla ja Gaius Mariuse vaheline võimuvõitlus päädis sellega, et 86 eKr Gaius Marius tapeti. Algselt jätkas Mariuse pooldajate leeri juhtimist Cinna, kuid juba 82 eKr valiti konsuliks Gaius Mariuse poeg Gaius Marius Minor (noorem).[7] Ta jätkas Sulla vastu sõdimist, kuid jäi Sacriportuse lahingus kaotajaks. Seejärel piiras Sulla koos oma vägedega Gaius Mariuse ning ellujäänud sõdurid Praeneste linnusesse. Kuna Gaius Marius kahtlustas, et ka mõned liitlased võivad Sullat toetada, lasi ta linnapreetoril Lucius Juniusel nad tappa. Tapetute hulgas oli aga ka Quintus Mucius Scaevola, kes Vesta templis mõrvati, tema laip visati Tiberi jõkke.[8] Quintus Mucius Scaevola surma on muuhulgas peetud jumalate kummalise tahte näiteks, kuna vooruslik inimene mõrvati pühas kohas nii jõhkralt. Samuti oli ta esimeseks peapreestriks, kes avalikult mõrvati.[9]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "Quintus Mucius Scaevola – Roman law scholar".
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 K. Tuori. The myth of Quintus Mucius Scaevola: Founding father of legal science? 2004.
- ↑ 3,0 3,1 B.W. Frier. The Rise of the Roman Jurists. Studies in Cicero’s pro Caecina. Princeton 1985, lk 163, 168–171.
- ↑ 4,0 4,1 "Rooma õiguse kujunemine ja õitseng", H. Siimets-Gross. Juridica. 2002, nr 9, lk 626 – 634
- ↑ C. Knight. The English Cyclopedia. 1857. lk 293.
- ↑ Marcus Tullius Cicero (9 December 1999). Cicero: On the Commonwealth and On the Laws. Cambridge University Press. pp. 189 – ISBN 978-0-521-45959-4.
- ↑ C.F. Conrad. "Notes on Roman Also-Rans," in Imperium sine fine: T. Robert S. Broughton and the Roman Republic (Franz Steiner, 1996). lk 104–105 online, tsiteerides ka G.V. Sumner, The Orators in Cicero's Brutus (Toronto, 1973). lk 118–119.
- ↑ T. R. S. Broughton. The Magistrates of the Roman Republic, Vol II (1952). lk 67.
- ↑ nat. deor. 3,32,80
Kirjandus muuda
- K. Tuori. The myth of Quintus Mucius Scaevola: Founding father of legal science? 2004
- "Rooma õiguse kujunemine ja õitseng", H. Siimets-Gross. Juridica. 2002, nr 9, lk 626–634