Rooma õigus

Rooma õigus on Vana-Rooma riigis kehtinud õigus, mis kirjapandult sai alguse seadustekoguga "Kaheteistkümne tahvli seadused" (umbes 449 eKr) ja lõppes seadustekoguga "Corpus iuris civilis" (aastal 529).

Rooma õiguse ajalooline tähtsus peegeldub ladinakeelsete õigusterminite kasutamisel tänapäeva õigusterminoloogias.

Rooma õiguse põhimõtetel põhines Eestis varem[millal?] kehtinud Balti eraseadustik[1].Rooma õiguse all mõistetakse roomlaste õigust, mis Rooma kui linnriigi õigusest arenes üldiseks suureks Rooma riigis kehtivaks õigussüsteemiks. Seega on mõiste “Rooma õigus” küllaltki avara sisuga. Ajaks, millest alates Rooma riik ja puht-Rooma õigus esinevad ajaloolise käsitluse objektidena, on 8. saj. e. Kr. ; Rooma õiguse ajalooline käsitlus lõpeb 6. sajandiga.

Rooma õigusajalugu perioodidesse jagamise aluseks on tootmissuhete muutumine ja klassivõitlus. Nii domineeris orjanduslikus ühiskonnas tavaõigus, oli võõraste õigusetus ja õigusnormide tihe seos religioossete normidega. Peale vallutussõdu muutub Rooma maailmariigiks, domineerib orjatööl põhinev suurmaaomand, mis kutsub esile sagedasi orjade ülestõuse, mis omakorda tingib karme vastuabinõusid ja uute keerukate õigusinstituutide arengut. Arendatakse välja õigusprintsiibid piiramatu eraomandi, lepingute jne. kohta. Impeeriumi perioodil toimub orjandusliku ühiskonna lagunemine. Alistatud rahvaste ülestõusud Rooma ülemvõimu vastu hävitavad pikapeale Rooma võimsuse. Nõrgenevad riigi majanduse alused ja toimub orjandusliku majandussüsteemi langus. Käsitöö ja kaubanduse areng, mis oli tingitud harjumuspärasest luksusliku eluviisi harrastamisest ja tarvest luksusesemete järele privilegeeritud seisundi hulgas, oli viinud Rooma eraõiguse selleks ajaks enneolematule õitsengule. 3. sajandist toimunud languseajal, riigi sisemiste kriiside suurenedes ja klassivõitluse kasvamisega, kaasneb diktatuuri pidev tugevnemine. Keisrivõim, toetudes relvastatud jõule, bürokraatiale ja kirikule, muutub järk-järgult formaalselt piiramatuks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. U. Mereste, 2003. Majandusleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Köide II (N–Y). Lk 228