Ius civile
Ius civile ehk tsiviilõigus on Rooma kodanike suhteid reguleeriv õigus, mis hõlmas nii avalikku kui ka eraõigust. Kasutatakse ka mõistet "kviriitlik õigus”.[1]
Rooma jurist Gaius kirjutas “Institutsioonides” ius civile et ius gentium’i (tsiviilõigus ja rahvaste õigus) eristamise kohta nii: Gai. 1.1.: Kõik rahvad, keda valitsevad seadused ja tavad, rakendavad osalt omaenda õigust, osalt õigust, mis on ühine kõikidele inimestele. Nimelt õigus, mille iga rahvas ise endale määrab, on omane sellele rahvale ja seda nimetatakse tsiviilõiguseks (ius civile) ehk justkui riigi oma õigus; seevastu õigust, mis kõigi inimeste seas kehtib loomuõiguse põhimõtete alusel, jälgitakse võrdselt kõigi rahvaste (loomu)õiguseks (ius gentium) ehk õigus, mida kasutavad kõik rahvad. Nii rakendab ka Rooma rahvas osalt omaenda õigust, osalt õigust, mis on ühine kõikidele inimestele.[2]
Rooma riigi elanikud kuulusid erineva õigusega gruppidesse. Ius civile’t võisid neist kasutada ainult Rooma kodanikud. Teised kasutasid vastavalt kas ius gentium’it (rahvaste õigus; Rooma riigi mittekodanike ja kodanike vahelisi õigussuhteid reguleeriv õigus)[1] või enda linna või piirkonna õigust, mis kehtis enne Rooma riigile alistumist. Ius civile ning ka sellega koos olev täielik õiguskaitse oli vaid Rooma kodanikel.[3][4]
Keiser Caracalla andis 212. aastal ediktiga Constitutio Antoniniana Rooma kodakondsuse kõikidele impeeriumis elavatele vabadele isikutele ja seega võisid nad seejärel kasutada ius civile’t. Kuid isegi kõik Rooma kodanikud ei olnud kõikide ius civile’st tulenevate õigustega. Täielikult õigus- ja teovõimeline oli see ainult perekonnapea (pater familias), kes ei olnud kellegi võimu all, s.t oli sui iuris. Tema perekonnaliikmed, nt abielunaine, lapsed ja orjad ning teised perekonnaliikmed olid üldjuhul tema võimu all, s.t personae alieni iuris). Abielunaine võis sinu manu abielu korral olla ka iseseisev isik (sui iuris), kuid vajas reeglina eestkostjat (tutela).[3]
Ius civile hõlmas Roomas eraõigust, avalikku õigust ja karistusõigust, kuid tänapäeval on ius civile nime andnud tsiviilõigusele, mis kuulub eraõiguse alla. Ius civile allikateks on XII tahvli seadused, nende kommentaarid ja tõlked ning ka suuline pärimus.[5]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 263.
- ↑ Tõlge Hesi Siimets-Gross; Merike Ristikivi. Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikool. 2019, lk 68. Gai. 1.1. Omnes populi, qui legibus et moribus reguntur, partim suo proprio, partim communi omnium hominum iure utuntur; nam quod quisque populus ipse sibi ius constituit, id ipsius proprium est vocaturque 'ius civile', quasi ius proprium civitatis; quod vero naturalis ratio inter omnes homines constituit, id apud omnes populus peraeque costoditur vocaturque 'ius gentium', quasi quo iure omnes gentes utuntur. Populus itaque Romanus partim suo proprio, partim communi omnium hominum iure utitur.
- ↑ 3,0 3,1 Hans Hattenhauer (2007). Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura. Lk 90-91.
- ↑ Hesi Siimets,Gross, Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 20.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 39.