Ava peamenüü

Abielu Vana-Roomas sarnanes kuni 1. sajandini eKr patriarhaadiga: mehel oli täielik võim naise üle ehk cum manu abielu. Kaheteistkümne tahvli seadustes esmakordselt mainitud sine manu abielu puhul oli naine iseseisev, mis oli aga esialgu erandlik vorm, aga muutus ajapikku sagedasemaks.[1]

„Pulmad või abielu on mehe ja naise ühinemine, mis toob kaasa elukestva ühise kombestiku.“
[2]

Cum manu abieluRedigeeri

Cum manu abielus sattus naine mehe võimu alla nii isiklikes kui varalistes suhetes. Kogu naise vara läks mehe omandisse ja vastutasuks sellise varandusliku sõltuvuse eest oli naisõiel oma lastega võrdne pärimisõigus. Abielludes läks naine isa võimu alt mehe võimu alla ja kaotas kõik sidemed oma endise perekonnaga, muutudes neile juriidiliselt võõraks. Gaiuse järgi oli kolm abielu sõlmimise vormi, millega naine läks mehe võimu alla: confarreatio, coёmptio ja usus.[3]

ConfarreatioRedigeeri

Confarreatio oli religioosne akt, milleks oli vaja kümne tunnistaja juuresolekut ja preestrite kaasabi. Nimetus tuleneb erilisest leivast panis farreus, mida anti abiellujaile liidu sõlmimise ajal. Toiming oli keerukas ja pidulik. Arvatakse, et see on vanim patriitsidele määratud abielu sõlmimise vorm (G. 1.112).[4]

CoёmptioRedigeeri

Coёmptio oli naise ostmine isalt või tema eestkostjalt mantsipatsiooni teel ehk näilise piduliku võõrandamistehinguga viie tunnistaja ja kaalumehe osavõtul. Arvatakse, et algselt kasutasid seda abielu sõlmimise vormi plebeid (G. 1.113).[4]

UsusRedigeeri

Ususoli abiellumine faktilise kooselu tõttu ehk kooselu ühe aasta jooksul andis mehele manus'e naise üle. Arvatakse, et see oli võimalus legaliseerida abielu, mis oli vormiveaga sõlmitud või hoopis vormivabalt, naise röövimise korral näiteks (G. 1.111).[4]

Sine manu abieluRedigeeri

Olles kolm ööd kodust eemal, sai naine manus'e tekkimist usus-abieluga takistada. Sellisel juhul säilis naisele tema õiguslik seisund endises perekonnas ja oma mehele oli ta juriidiliselt võõras. Niisugust abielu kutsuti sine manu abielu, kus mehel puudus võim naise üle ja viimane oli persona sui iuris ehk vaba iseseisev isik. Abikaasade vahel oli varade lahususe süsteem, kus peale kinkide tegemise olid kõik muud tehingud lubatud. Naisele kuulus ka kõik, mis tal oli enne abielu, ja selle kestel omandatu ning ta võis oma varaga vabalt ringi käia.[5]

KonkubinaatRedigeeri

Keiser Augustuse ajast kristluseni oli lubatud veel teinegi kooselu vorm – konkubinaat. Rooma keisririigis oli see sõdurite jaoks õiguslikult tunnustatud abieluvorm. Ristiusu mõjul hakati konkubinaati pidama sohiabieluks ning selle eest ka karistama.[6] Konkubinaat oli just mehele kasulik: ta elas naisega koos, aga lastele ei omistatud abielust sündinute staatust. Konkubinaadi sõlmimise põhjused olid erinevad, kuid eelkõige olid põhjused naise mehest madalam ühiskondlik positsioon või olukord, kus ei olnud võimalik naise kaasavara eest hoolitseda. Viimast juhtus, kui isa või vend ei suutnud naisele kaasavara hankida.[7]

ViitedRedigeeri

  1. Antiigileksikon I (koostanud Irmscher, J.). Tallinn: Valgus 1983, lk 10.
  2. Hesi Siimets-Gross ja Merike Ristikivi. Rooma eraõiguse aluste õppematerjal – alliktekstide tõlked.
  3. Gaius 1.110. http://thelatinlibrary.com/gaius1.html (26.06.2018). B. W. Frier, T. A. J. McGinn. A casebook on Roman Family Law. Oxford University Press 2004, lk 54–55.
  4. 4,0 4,1 4,2 Gaius. http://thelatinlibrary.com/gaius1.html (25.06.2018). E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem 2005, lk 90.
  5. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem 2005, lk 90–92.
  6. Antiigileksikon II. Tallinn: Valgus 1983, lk 265.
  7. Setälä, P. Antiikaja naine. Tallinn: Huma 2001, lk 138–139.