Abielu lahutamine Vana-Roomas

Varasemal ajajärgul lahutati Vana-Roomas harva ning sellesse suhtuti väga hukkamõistvalt. 233. aastani eKr ei olnud teadaolevalt ühtegi abielulahutust. Vabariigi ajajärgu lõpuks muutus aga abielu lahutamine nii sagedaseks, et keiser Augustus võttis abielu rikkumise karistamiseks vastu hulgaliselt karme seadusi. Nende seaduste alusel karistati nii süüdlast ennast kui ka abielurikkumisele kaasaaitajaid.[1]

Abielu lahutamiseks Vana-Roomas eeldati enamikel juhtudel, et piisab ainult mehe ja naise poolsest väitest, et nad ei ole enam abielus. Riigil oli selles protsessis vähe osalust ning abielulahutuse põhjuste väljaütlemist üldjuhul ei nõutud.[2]

Rooma 2. sajandi pKr jurist Gaius kirjeldas abielu lahutamist Vana-Roomas järgmiselt:

Dig. 24.2.2.1. Gaius libro undecimo add edictum provinciale. In repudiis autem, id est renuntiatione commprobata sunt haec verba: „tuas res tibi habeto“, item haec: „tuas res tibi agito“.[3]

Dig. 24.2.2.1. Gaius provintsiedikti kommentaari 11. raamatus. Ühepoolse lahutuse korral kinnitatakse abielu lõpetamist sõnadega „võta oma asjad endale“ või sõnadega „võta oma asjad endaga kaasa“.[3]

Repudium´iks nimetati abielu sine manu lahutamist juhul, kui lahutada soovis ainult üks abielupool. Abielu sine manu, mis on sõlmitud nii mehe kui ka naise poolsest vabast tahtest, võidi lahutada ka mõlemapoolsest vabast tahtest. Divortuim mutuo dissensu-ks nimetati abielu lahutamist mõlema poole ühise nõusoleku puhul.[1]

Abielu cum manu ja sine manu lahutati erinevalt.

Abielu cum manu, kus domineerib mehe ühekülgne võim nii naise kui ka kogu naise vara üle, võis lahutada ainult mees. Conferreatio ehk tunnistajate ja preestri juuresolekul okasleiva ohverdamise teel sõlmitud abielu võidi lahutada ainult vastava sakraalse toimingu diffarreatio teel. Coemptio teel ehk naise näiliku ostmistehingu ehk mancipatio sõlmitud abielu sai lahutada ainult remancipatio teel.[1]

Pärast lahutamist pidid säilima abielupoolte ühiste laste õigused isale ja tema varandusele. Naised ei tohtinud sõlmida uut abielu enne kui oli möödunud aasta lahutusest.[4]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 E. Ilus (1960). Rooma eraõiguse alused. Tartu: Penikoorem. Lk 93–94. 
  2. M. Beard (2017). SPQR. Tallinn: Varrak. Lk 246. 
  3. 3,0 3,1 H. Siimets-Gross, M. Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus. Lk 106. 
  4. E. Ilus (1960). Rooma eraõiguse alused. Tartu: Penikoorem. Lk 95.