Vikipeedia

Mercury programm

(Ümber suunatud leheküljelt Project Mercury)

Mercury programm oli Ameerika Ühendriikide esimene mehitatud kosmoselendude programm aastatel 1959–1963.[1]

Mercury programmi embleem

Programmi eesmärk oli viia inimene kosmosesse ja tuua ta tervena tagasi.[2] NASA soovis viia inimese kosmosesse enne venelasi, kuid Juri Gagarin jõudis kosmosesse 1961. aastal kolm nädalat enne Alan Shepardit.[3] Programmi alguses saadeti kosmosesse katselaevu ja hiljem uuriti loomkatsete abil, kuidas elusolendid kaaluta olekut taluvad. Mehitatud missioonidel osalesid NASA seitsmest esimesest astronaudist kuus ja neist esimesena jõudis orbiidile John Glenn.[4][5]

Pärast starti, mille eel olid NASA tööd häirinud mitmesugused rikked, pälvis Mercury programm suurt tähelepanu ning sellega seotut jälgisid televisiooni ja raadio vahendusel miljonid inimesed. Mercury programmi edu sillutas tee Gemini programmini, mille raames harjutati põkkumist ja teisi Kuule lennuks olulisi manöövreid, sest paar nädalat pärast missiooni Mercury-Redstone 3, kuulutas president John F. Kennedy välja Apollo programmi.[6]

Programmi loomine muuda

Mercury programm kiideti heaks 7. oktoobril 1958 ja avalikult teatati sellest 17. detsembril.[7][8] Algul pidi programmi nimeks saama "Astronaudi programm", aga president Dwight Eisenhower leidis, et see nimi keskendub liialt palju piloodile.[9] Lõpuks nimetati programm Vanarooma jumala Mercuriuse järgi. Mercury programmi liideti ka teised analoogse eesmärgiga projektid.

Taust muuda

Pärast II maailmasõja lõppu olid suhted Nõukogude Liidu ja USA vahel tunduvalt jahenenud. Külm sõda ja võidurelvastumine olid alanud ning enamasti salaja arendasid mõlemad riigid meteoroloogia, side ja luure eesmärgil ka satelliite. Ameeriklasi šokeeris 1957. aastal uudis, et Nõukogude Liit oli orbiidile saatnud Sputniku. Ameeriklased kartsid, et nad jäävad kosmoselendude arendustöös venelastest maha ja kui orbiidile saadeti koer Laika, mõistsid ameeriklased, et Nõukogude Liit tahab ka inimese kosmosesse saata.

President Eisenhower allkirjastas seaduse, millega moodustati NACA-st NASA ja nähti ette, et see hakkaks kiiresti tegelema esimese satelliidi kosmosesse saatmiseks vajalike seadmete välja arendamise ja ehitamisega.[10][11] 1958. aastal saadeti orbiidile Explorer 1, mis oli USA esimene satelliit.[12] Järgmine eesmärk oli inimese kosmosesse saatmine.

Kuna kosmose piir on ametlikult 100 km kõrgusel, tähendas see seda, et ainus moodus sinna jõuda olid rakettmootorid.[13] Rakettmootorite kasutus oli aga riskantne, sest astronaudile tähendas see plahvatusohtu, metsikut kiirendust ja tugevat vibratsiooni atmosfäärist läbi lennates. Pärast starti oli riskantseim manööver atmosfääri sisenemine, millega kaasnes suur kuumus.

Kosmoses pidid astronaudid elus püsima ja samuti polnud teada, kuidas mõjutab inimest kaalutus. Insenerid uurisid kõiki mehitatud kosmoselennu etappe ja leidsid, et enamus probleeme saab lahendada teadaolevate tehnoloogiatega. Atmosfääri sisenemist uuriti ballistiliste rakettidega ja töötasid välja kuumuskilbi, mis lahendas ka viimase probleemi.

Organisatsioon muuda

NASA esimeseks peadirektoriks määrati Thomas K. Glennan ja esimeseks NASA asepeadirektoriks sai Hugh L. Dryden, kes oli olnud viimane NACA peadirektor.[14] NASA asus pärast Explorer 1 edu mehitatud kosmoselendudeks vajalikku tehnikat välja töötama ja ehitama.

Mercury programmi häiris president Eisenhoweri otsus, et Mercury ei saa tähtsamaks kui sõjaväeprogrammid. See tähendas, et NASA pidi materjale tellides arvestama, et esimesena täidetakse sõjaväe tellimused. See olukord muutus 1959. aasta mais, kui Eisenhower kuulutas projekti riiklikult oluliseks.

Mercury kosmoselaeva välja töötamisel osalesid 12 erinevat firmad ja peatöövõtjaks sai McDonnell Aircraft Corporation.[15] Õhuvägi tegi NASA-ga koostööd ja rakettide stardipaigaks valiti Cape Canaverali õhujõudude jaam. Lisaks osalesid õhuvägi ja merevägi astronautide missioonijärgsetel otsingutel ja nende päästmisel.

Kosmoselaev muuda

Mercury kosmoselaeva peadisainer oli Maxime Faget, kes alustas selle väljatöötamist juba NACA-s töötades. Kosmoselaev oli koonusekujuline ja piloodi ruum oli 3,3 meetrit pikk ja 1,8 meetrit lai. Laev ise oli peaaegu 8 meetrit pikk ja kaalus 1,4 tonni.[16] Piloodi juures oli 55 lülitit ja 35 kangi. Mercury programmi raames kasutatud kosmoselaevad on NASA ajaloo ainsad kosmoselaevad, mille pardale mahtus ainult üks astronaut.

 

1. Retroraketid. 2. Kuumuskilp. 3. Piloodi ruum 4. Päästesektsioon 5. Antennisektsioon 6. Päästerakett

Astronaudid muuda

 
Mercury programmi astronaudid 1962. aastal. Vasakult: Grissom, Shepard, Carpenter, Schirra, Slayton, Glenn ja Cooper
 
Mercury astronaudid kaaluta oleku treeningul

NASA kuulutas programmi valitud seitsme astronaudi nimed välja 9. aprillil 1959.[17] Nad said tuntuks kui Mercury Seven ja nendeks olid:

Alan Shepard sai 1961. aasta mais esimeseks ameeriklaseks kosmoses.[18] Ta osales ka Apollo programmis ja on ainus Mercury Seveni liige, kes on käinud Kuul.[19] Gus Grissom sai teiseks ameeriklaseks kosmoses ning ta osales ka Gemini ja Apollo programmides. Grissom hukkus 1967. aastal Apollo 1 põlengus. Glenn sai 1962. aasta veebruaris esimeseks ameeriklaseks orbiidil ja osales ka STS-95 missioonil. Deke Slayton sai 1962. aastal lennukeelu, mille alt vabanes ta alles 1972. aastal.[20] Slaytoni ainsaks missiooniks jäi Apollo-Sojuzi testprojekt. Carpenter käis kosmoses samuti ainult korra. Schirra sai ainsaks astronaudiks, kes osales Mercury, Gemini ja Apollo programmis.[19]

Mercury astronautide üheks ülesandeks oli ka avalikkusega suhtlemine. Nad andsid meediale intervjuusid ja külastasid Mercury programmiga seotud kohti, kus vestlesid seal töötavate inimestega. Reisimise lihtsustamiseks taotlesid nad isiklikuks kasutuseks hävituslennukid T-38 Talon.

Kõik Mercury astronaudid, peale Grissomi, elasid kõrge vanuseni ja surid ajavahemikus 1993–2016.[21]

Astronautide valimine ja väljaõpe muuda

 
Shepardi päästmine pärast missiooni Mercury-Redstone 3

Algselt plaaniti, et astronaudiks võib saada igaüks, kes on valmis lennuga seotud riske võtma. See plaan ei täitunud, sest president Dwight Eisenhower nõudis, et astronaudid valitaks relvajõudude 508 tegevteenistuses oleva katselenduri seast.[22] See välistas kohe naiste saamise astronaudiks, sest astronautide valimise ajal ei teeninud relvajõududes ühtegi naislendurit. Lisaks välistasid tingimused Neil Armstrongi, sest ta oli sõjaväest 1952. aastal lahkunud ja seetõttu oli ta tsiviilisik. Amstrong sai NASA 2. astronautide gruppi, mis sai tuntuks kui The New Nine. 1969. aastal sai Armstrong esimeseks inimeseks Kuu pinnal.

Soovituslikult pidi astronaudiks soovija olema 25–40-aastane ja ta ei tohtinud olla pikem kui 180 cm. Peale selle pidi tal olema kõrgharidus STEM-erialal.[23]

508 kandidaadist ütlesid osad ära, sest nad ei uskunud, et kosmoselennud pärast Mercury programmi lõppu jätkuvad. 508 kandidaadist valiti vestlusele 110 ja vestluselt sai edasi 32 inimest, keda testiti füüsiliselt ja vaimselt. Katsetel kontrolliti meeste tervist, nägemist ja kuulmist. Lisaks uuriti, kuidas nad taluvad raskuskiirendust, kitsaid tingimusi ja kuumust. Lisaks uuriti erikambris, kuidas mehed tegutsevad hädaolukorras. Füüsilistel katsetel põrus Jim Lovell ja katsed läbinud astronautide hulgast valitigi programmis osalevad seitse astronauti.

Seejärel hakati astronaute kosmoselennuks treenima. Nad treenisid vastupidavust raskuskiirendusele ja selle ajal hingamist. Kaalutust harjutati ümberehitatud kaubalennukis ja kosmoselaeva juhtimist selleks ehitatud stimulaatoris. Peale selle harjutati kosmoses navigeerimist ja lennu ajal missiooni juhtimiskeskuse sideohvitseriga suhtlemist. Lisaks treeniti basseinides ja hiljem merel koos astronautidega ka lennujärgselt astronaudi päästmist.

Mercury missioonid muuda

 
President John F. Kennedy telerist Shepardi lendu jälgimas

12. aprillil 1961 jõudis Juri Gagarin esimese inimesena kosmosesse. Kolm nädalat hiljem, 5. mail, jõudis esimese ameeriklasena sinna Alan Shepard. 20. veebruaril 1962 tegi John Glenn orbitaalse lennu ning sai esimeseks ameeriklaseks orbiidil ja neljandaks inimeseks kosmoses. Pärast seda tehti veel kolm missiooni, millest viimane tegi ümber Maa 22 tiiru.

Mehitatud muuda

Kõik mehitatud missioonid olid edukad. Kuna Mercury programmi raames oli enne sooritatud mehitamata katselende, ei alanud mehitatud missioonide nummerdamine mitte ühest, vaid kolmest. Lisaks kasutati kahte eri kanderaketti ja seetõttu oli kahe esimese missiooni nimi Mercury-Redstone ning ülejäänud missioonide nimi Mercury-Atlas.[8]

Missiooni nimi Kapsli kutsung Astronaut Start Kestus Orbiite
Mercury-Redstone 3 Freedom 7 Alan Shepard 5. mai 1961 kell 14:34 15 min 22 s 0
Mercury-Redstone 4 Liberty Bell 7 Gus Grissom 21. juuli 1961 kell 12:20 15 min 37 s 0
Mercury-Atlas 6 Friendship 7 John Glenn 20. veebruar 1962 kell 14:47 4 h 55 min 23 s 3
Mercury-Atlas 7 Aurora 7 Scott Carpenter 24. mai 1962 kell 12:45 4 h 56 min 5 s 3
Mercury-Atlas 8 Sigma 7 Wally Schirra 3. oktoober 1962 kell 12:15 9 h 13 min 15 s 6
Mercury-Atlas 9 Faith 7 Gordon Cooper 15. mai 1963 kell 13:04 1 päev 10 h 19 min 49 s 22

Mercury programmi pärand muuda

 
Mercury programmi mälestusmärk 14. stardikompleksi juures

Programmi välja kuulutamisest kuni esimese lennuni kulus 22 kuud. Programmis osales 12 peatöövõtjat, 75 peamist alltöövõtjat ja tuhanded alltöövõtjad, kes koos andsid tööd üle 2 miljonile inimesele.[24] Programm läks tänapäeva kursile ümberarvestatult maksma 1,74 miljardit dollarit.[25]

Mercury programm oli USA esimene mehitatud kosmoselendude programm ja kuigi Nõukogude Liit jõudis esimese inimese kosmosesse saatmisega kolm nädalat ette, andis programm ameeriklastele tagasi rahvusliku väärikuse.[26] Lisaks oli see eelkäijaks NASA hilisematele programmidele, milleks olid Gemini, ajalooline Apollo[27] ja Skylabi programm. Kuigi enne Freedom 7 starti kahtlesid paljud, kas mehitatud lend kosmosesse on üldse võimalik, sai Mercury programm väga populaarseks ja selle missioone jälgisid miljonid inimesed. Pärast missiooni Freedom 7 lõppu kuulutas president Kennedy, kes oli varem samuti mehitatud lennu võimalikkuses kahelnud, välja Apollo programmi ja seadis eesmärgiks Kuule maandumise enne 1960. aastate lõppu.[6]

Kuna seni oli kõik Mercury astronaudid olnud mehed, proovis NASA ka naisi astronautideks koolitada. Esimese ameeriklannana, Sally Ride, jõudis kosmosesse Space Shuttle'i programmi ajal.[28]

Viited muuda

  1. ↑ "NASA:About Project Mercury". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2017. Vaadatud 7. jaanuaril 2017.
  2. ↑ Project Mercury Overview – Objectives and Guidelines
  3. ↑ Space Race: Could the U.S. Have Beaten the Soviets Into Space?
  4. ↑ In the Beginning: Project Mercury
  5. ↑ "Mercury Crewed Flights Summary". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. september 2011. Vaadatud 7. jaanuaril 2017.
  6. ↑ 6,0 6,1 JFK Library:Freedom 7 Space Capsule
  7. ↑ "NASA History:Research and Development Phase of Project Mercury". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. oktoober 2012. Vaadatud 10. jaanuaril 2017.
  8. ↑ 8,0 8,1 U.S Centennial of Flight Commission:Project Mercury
  9. ↑ "Project Astronaut"
  10. ↑ History.com:President Eisenhower authorizes creation of NASA
  11. ↑ Politico:Eisenhower signs law creating NASA July 29, 1958
  12. ↑ NSSDC:Explorer 1
  13. ↑ "FAI:100km Altitude Boundary for Astronautics". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. august 2011. Vaadatud 10. jaanuaril 2017.
  14. ↑ "Smithsonian National Air and Space Museum:NASA Begins". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. jaanuar 2017. Vaadatud 8. jaanuaril 2017.
  15. ↑ St.Louis:Losing The Moon
  16. ↑ Mercury
  17. ↑ Space.com:Project Mercury: America's 1st Manned Space Program
  18. ↑ "NASA:50 Years: Alan Shepard, First American in Space". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2014. Vaadatud 8. jaanuaril 2017.
  19. ↑ 19,0 19,1 The Original Seven
  20. ↑ Space.com:Deke Slayton: Mercury Astronaut Who Waited To Fly
  21. ↑ Phys.org:All 'Original Seven' American astronauts now dead
  22. ↑ Project Mercury Overview – Astronaut Selection
  23. ↑ Space Safety Magazine:Historical Evolution of Astronaut Selection
  24. ↑ Dutch von Ehrenfried (2016). The Birth of NASA: The Work of the Space Task Group, America's First True Space Pioneers (Inglise keeles). Springer. ISBN 978-3319284262.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  25. ↑ The Space Review:Costs of US piloted programs
  26. ↑ Prelude to Apollo: Mercury
  27. ↑ NASA:What Was Project Mercury?
  28. ↑ Who Was Sally Ride?
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mercury_programm&oldid=6554906"