Vikipeedia

Hävituslennuk

Hävituslennuk ehk hävitaja on sõjalennuk, mis on mõeldud peamiselt teiste lennukite õhus hävitamiseks.

North American P-51 Mustang Esimene laminaarse tiivaprofiiliga sõjalennuk
Saksa Messerschmitt Bf 109E

Hävituslennukeid hakati kasutama Esimese maailmasõja ajal vaenlase luure- ja ründelennukite hävitamise eesmärgil, et olla ise õhuruumi valitseja. Sõjapidamine oli lennuki tulekuga muutunud ruumiliseks. Teise maailmasõja alguseks (Nõukogude Liidus alles sõja lõpuks) olid hävitajad suures osas metallkonstruktsiooniga monoplaanid, tiiva sisse või V-mootori silindriridade vahesse paigutatud kahuritega. Teise maailmasõja üheks täiuslikumaks hävituslennukiks peetakse lennukit North American P-51 Mustang.[viide?] Teise maailmasõja lõpul lisandusid uut tüüpi hävituslennuki – turboreaktiivmootoriga hävitaja – relvastusse reaktiivmürsud ehk õhk-õhk raketid.

Tehnilise arengutaseme järgi jagatakse reaktiivhävituslennukid põlvkondadesse. Näiteks liigitab Venemaa, kes algatas selle jaotuse, F-35 Lightning II "viienda põlvkonna" hävitajaks. Aastaarv pole siin põlvkondade rangeks eralduspiiriks. Kaasaegsetel reaktiivhävitajatel on reeglina üks või kaks turboventilaatormootorit, relvastuses peamiselt reaktiivmürsud, mitu automaatkahurit (tavaliselt 20–30 mm) ja radar sihtmärkide leidmiseks.

Hävituslennukite alamliigiks on: püüdurhävituslennuk, millel on hea lennuvõime ja -võimekus vastase lennuvahendi hävitamiseks, võimalikult kiiresti õhku tõusta, tõusuvõimekus, kiirus, lennulagi, head kaugele ja kõikidesse kõrgustesse ulatuvad radarid ning mitmekülgne raketiarsenal (nt. McDonnell Douglas F/A-18 Hornet, Eurofighter Typhoon, MiG-31).

Ründehävituslennuk mis on konstrueeritud hävituslennukiks, kuid varustust vahetades saab sellega täita ka ründeülesandeid. Ründeülesande saanud hävituslennukil on lai tegevusraadius, mitmekesine ründevarustus ning hea topograafiline varustus. (nt. MiG-29, Panavia Tornado F3, SEPECAT Jaguar, vt ka Ründehelikopter).

Pommitushävitaja ehk taktikalise pommitaja ülesandeks on ründetegevus peamiselt pommide ja tiibrakettidega. Pommitushävitaja relvalast kaalub kuni 10 000 kg. Pommitushävitajal on tavapommitajast tõhusam öösel tegutsemise võimekus ning parem manööverdamisvõime. Lisaks pommitusülesande täitmisele suudab see pidada õhuvõitlust vastase hävituslennukitega. (nt. Su-32FN, Su-24, Su-34, F-15E).

Reaktiivmootoriga hävitajad

muuda

Esimese põlvkonna reaktiivhävitajad (1944–1953)

muuda

Esimene põlvkonna lennukitel olid ühekontuursed turboreaktiivmootorid, mis andsid oluliselt suurema kiiruse võrreldes kolbmootoritega. Paljud varajased reaktiivhävituslennukid meenutasid oma kolbmootoriga eellasi mitmel viisil, olid sirge tiivaga, radar ei olnud veel tavaks saanud jne.

Esimesed reaktiivlennukid töötati välja Teise maailmasõja ajal ning kasutusele võeti need sõja viimastel aastatel. Me 262 oli esimene sarjana ehitatud reaktiivlennuk. Me-262 oli kolbmootoriga lennukist oluliselt kiirem, oskaja piloodi käes oli see lennuk praktiliselt ületamatu. See lennuk näitas ka, et kolbmootoriga lennukite ajastu on läbi. Suurbritannia esimene reaktiivlennuk oli Gloster Meteor.

Märkimisväärseid lennukeid

muuda

Teine põlvkond (1953–1960)

muuda

Teise põlvkonna lennukitele lisandus mitmeid tehnoloogilisi uuendusi, mis suuresti parandasid hävitaja võitlusvõimet. Juhitavate rakettide AIM-9 Sidewinder ja AIM-7 Sparrow kasutuselevõtuga ei mahtunud lahing enam piloodi vaatevälja, mis tegi vajalikuks parema radari olemasolu sihtmärkide avastamiseks. Nooljas tiib, deltatiib ja muudetava noolsusega tiib said valdavaks. Esimesed seeriatoodangu lennukid, mis ületasid helikiiruse, olid noolja tiivaga.

Tolle aja tegijad olid peamiselt hävitaja-pommitaja (F-105, Suhhoi Su-7), püüdehävitaja (English Electric Lightning ja F-104 Starfighter). Püüdurhävitaja kasvas välja nägemusest, kus juhitavad raketid asendaksid täielikult kahureid ning kogu lahing toimuks piloodi nägemisulatusest väljas. Selle tulemusena relvastati püüdurhävitajad suure hulga rakettidega ning võimsa radariga, oluliseks sai suur tõusu- ja lennukiirus.

Märkimisväärseid lennukeid

muuda

Kolmas põlvkond (1960–1970)

muuda

Kolmanda põlvkonna lennukeid iseloomustab esimese põlvkonna lennukite uuenduste küpseks saamine. Samal ajal kui paranes lennukite aerodünaamika, suurenes ka lennukite võitlusvõime: paremad raketid, radar ja avioonika.

Uuendused, mis oluliselt parandasid hävitajate võimekust (F-4 suutis kanda suuremat lasti kui Teise maailmasõja aegne pommitaja B-24 Liberator), tõstsid märgatavalt lennukite hinda. Kuna õhuvägedel olid varem erinevate missioonide jaoks eriotstarbelised hävitajad (öine hävitaja, ründehävitaja jne), hakati kulude vähendamiseks eri tüüpi lennukite eriomadusi ühendama. McDonnell F-4 Phantom II projekteeriti ainult püüdurhävitajaks Ameerika Ühendriikide mereväele, aga muudeti väga edukalt mitmeotstarbeliseks lennukiks nii õhujõududele, mereväele, merejalaväele kui ka müügiks paljudele teistele riikidele. See oli ainuke lennuk, mis oli samaaegselt relvastuses USA kõigis kolmes väeliigis.

Märkimisväärseid lennukeid

muuda

Neljas põlvkond (1970–1990)

muuda

Hävituslennukite üha kasvavast hinnast tingituna suurenes sellel perioodil mitmeotstarbeliste hävitajate kasutuselevõtt, sellel aitas kaasa ka F-4 edu ning isegi eriotstarbelised lennukid said mitmeotstarbelisuse võimekuse. Hävitajad MiG-23 ja Panavia Tornado olid mõeldud üht tüüpi ülesannete jaoks, aga tõelised mitmeotstarbelised hävitajad olid näiteks F/A-18 Hornet ja Dassault Mirage 2000.

Erinevalt eelmise põlvkonna püüdurhävitajatest sobib enamik kaasaegseid hävitajaid hästi lähivõitluseks. Fly-by-wire-juhtimine ja stabiilsus on tavaline kaasaegsele hävituslennukile. Järgnevalt loetletud lennukid on "neljandast põlvkonnast".

 
F-14 Tomcat
 
F-16 Fighting Falcon

Märkimisväärseid lennukeid

muuda

Põlvkond 4,5 (1990 – tänapäev)

muuda

See poolpõlvkond kirjeldab praegu kasutusel olevaid hävitajaid. Selle põlvkonna märksõnad on: seisak aerodünaamikas (võrreldes kolmanda põlvkonnaga), väga suur areng avioonikas ja ka natuke stealth-kujulisus, mille teevad võimalikuks superarvutid. Parimaid näiteid sellest põlvkonnast on F/A-18E/F Super Hornet – lennuk, mis põhineb 1970. aastate Horneti konstruktsioonil. Põhilised aerodünaamilised tunnusjooned on jäänud samaks. Uuendatud on avioonika, kabiinikuppel, radar ja mootorid. Kasutatud on rohkesti komposiitmaterjale, et vähendada kaalu. Radarjälje vähendamiseks on veidi muudetud lennuki kuju. Lahingus on selle põlvkonna hävitajatest kasutusel olnud ainult Super Hornet ja Rafale.

 
F/A-18F Super Hornet
 
Suhhoi Su-30

Märkimisväärseid lennukeid

muuda

Viies põlvkond

muuda

Tehnoloogia tipparenguid nüüdisaja hävitajateehituses on mootori tõukejõu suunamine, komposiitmaterjalide ulatuslik kasutamine, järelpõlemiseta lend ülehelikiirusel, stealth-tehnoloogia, võimekas radar ja sensorid ning integreeritud avioonika, mis vähendab piloodi töökoormust ja jätab lendurile võimaluse lahingus paremini keskenduda.

Selle põlvkonna lennukitest on kasutusel ainult USA F-22 Raptor (tellimuse täitmist alustati 2004). F-22 ja F-35 Lightning II (endine Joint Strike Fighter) arendus on mõjutanud ka neljanda põlvkonna hävitajate arendamist, näiteks Venemaa PAK FA kontseptsiooni, Hiina Shenyang J-XX projekti, India Medium Combat Aircraftand, Lõuna-Korea KFX) jne. On olnud ka mõned viienda põlvkonna tehnoloogia demonstreerimiseks mõeldud lennukid. Nende hulgas Ameerika Ühendriikide YF-23 Black Widow II, Boeing X-32, McDonnell Douglas X-36.

Praeguseid hävitajaid:

Arendamisel:

Viited

muuda
  1. ↑ Tuesday 8 November 2022 20:29, UK, Helen-Ann Smith, Asia correspondent, China shows off jets once shrouded in secrecy in clear display of military might, sky.com

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hävituslennuk&oldid=6379065"