AIM-9 Sidewinder

AIM-9 Sidewinder (AIM – Air intercept missile) on Ameerika Ühendriikide lühimaa õhk-õhk tüüpi juhitavate rakettide seeria

AIM-9 Sidewinder
Raketi variant AIM-9L
Tüüp lühimaa õhk-õhk-tüüpi juhitav rakett
Päritoluriik  Ameerika Ühendriigid
Teenistusajalugu
Teenistuses 1956[1]–...
Kasutajad Loend...
Tootmise ajalugu
Tootja Raytheon Company
Loral Martin
Tootmises 1953–...
Toodetud ühikuid üle 110 000 (2013)[2]
Tehnilised andmed
Kaal 84,37 kg (AIM-9X)[3]
Pikkus 3,02 m (AIM-9X)[3][4]
Läbimõõt 12,7 cm (AIM-9X)[5][4]
Tõhus laskeulatus 16+ km (AIM9-X)[5]
Lõhkepea WDU-17/B[4] rõngaskildlõhkepea (AIM-9X)[5]
Lõhkepea kaal 9,36 kg (AIM-9X)[5][6]

Mootor Orbital ATK MK-139 tahkekütusrakettmootor (AIM-9X)[3][7]
Tiivaulatus 0,45 m (AIM-9X)[3]
Juhtimissüsteem
infrapunal põhinev isesihtumine[5]

Raketisüsteemi arendus algas 1950. aastatel.[2] 1956. aastal võttis raketi kasutusele Ameerika Ühendriikide merevägi ja 1964. aastal Ameerika Ühendriikide õhuvägi.

Sidewinderi, täpsemalt selle alatüübi AIM-9B, esimene lahingkasutus leidis aset Teise Taiwani väina kriisi ajal 24. septembril 1958, mil Taiwani õhuväe North American F-86 Sabred tulistasid Ühendriikide salaja tarnitud Sidewinderite abil alla 9–11 kommunistliku Hiina õhuväe hävituslennukit. Tegu oli ühtlasi esimese korraga ajaloos, mil õhulahingus kasutati juhitavaid õhk-õhk rakette. Ühes Taiwani ja Hiina hävitajate vahel peetud õhulahingus tabas AIM-9B üht Hiina Mikojan-Gurevitš MiG-17't, kuid ei plahvatanud, vaid jäi lennuki keresse kinni. Piloodil õnnestus tagasi Hiinasse jõuda ning rakett anti üle Nõukogude Liidule, kus arendati seda pöördprojekteerides välja samalaadne rakett Vympel K-13 (NATO koodnimega AA-2 Atoll).[8][2]

See lendab ülehelikiirusel ja kasutab sihtmärgi leidmiseks infrapunaandureid. Väljatulistamise järel on rakett isesihtuv.[5][6]

Variandid ja ajalugu

muuda

Ülevaade

muuda
 
 
 
 
AIM-9A
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9B
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9E
 
AIM-9F
 
AIM-9D
 
 
 
 
 
 
AIM-9C
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9J
 
 
 
 
 
AIM-9G
 
MIM-72
 
AGM-122 Sidearm
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9N
 
 
 
 
 
AIM-9H
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9P
 
 
 
 
 
AIM-9L
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9S
 
AIM-9M
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9R
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9X
 
 
 
 
 
 

Ajalugu

muuda

Arendustöö raketi väljatöötamiseks algas 1950. aastal Californias Mojave kõrbes asuvas Naval Ordnance Test Stationis. Sidewinderi esmast prototüüpi (XAAM-N-7) katsetati esimest korda 1951. aastal, 1953. aasta septembris sooritati edukalt õhk-õhk tabamus droonist sihtmärgi pihta.[4]

AIM-9A ja AIM-9B (AAM-N-7 Sidewinder I & IA)

muuda

Mudeli AIM-9A, enne 1963. aastat tähistusega AAM-N-7 Sidewinder, tootmist alustati 1955. aastal ja esimesed raketid võeti Ühendriikide mereväe teenistusse aasta hiljem. Tootmine jäi aga piiratuks, valmistati vaid 240 raketti.[4]

Esimene laialdasemasse tootmisse läinud versioon AIM-9B (AAM-N-7 Sidewinder IA) võeti Ühendriikide õhuväe relvastusse 1956. aastal (tähistus GAR-8), põhjuseks aasta varem toimunud katsetulistamised, mille käigus õnnestus Sidewinderil näidata paremaid tulemusi õhuväe kasutatud AIM-4 Falconitest.[4] Samas oli see efektiivne vaid lähidistantsil (900 m kuni 4,8 km[4]), ei suutnud efektiivselt toimida öösiti, rünnata maapinnale lähedal olevaid sihtmärke või läheneda sihtmärkidele eestpoolt.[1] Raskusi esines ka manööverdavate sihtmärkide tabamisel ning sihtpeal oli kalduvusi järgneda lennukimootorite asemel teistele soojusallikatele (maapind, peegeldused). Kuni 1962. aastani kestnud tootmise käigus valmistati kokku üle 80 000 raketi.[4]

Mõlemad tüübid kasutasid infrapuna- ja kontaktsütiku abil töötavat 4,5 kg kildlõhkepead, mis oli vajadusel võimeline plahvatama kuni 9-meetrisel kaugusel sihtmärgist.[4][2] Vietnami sõja käigus saavutasid 9A ja 9B tüüpi Sidewinderid kokku 28 edukat tabamust vastase sihtmärkide pihta.[2]

Sidewinder IC programm (AIM-9C ja AIM-9D)

muuda

AIM-9B-ga seotud probleemide tõttu hakkas merevägi taas tegelema raketi edasiarendamisega.[4] "Sidewinder IC" programmi käigus töötati välja kaks uut varianti.

Neist esimene, AIM-9C ehk AAM-N-7 Sidewinder IC (SARH), oli ainus Sidewinderi variant, mis kasutas poolaktiivse isesihtumise tehnoloogiat. 9C-tüübi ainsaks kasutajaks oli USA merevägi, relvastades sellega oma Vought F-8 Crusadereid. See oli tootmises aastatel 1965–1967, kokku tootis Motorola umbes tuhatkond raketti, millest enamik kohandati ümber 1980. aastate teisel poolel ümber AGM-122 Sidearmideks.[9][4]

Teine IC programmi raames valminud mudelitest, AIM-9D, kasutas seevastu sarnaselt teistele Sidewinderitele infrapunal põhinevat sihtimissüsteemi.[9] Aastatel 1965–1969 tootsid Philco-Ford ja Rayhtheon kokku umbes 1000 9D-raketti.[4]

Tänu uuele Hercules MK 36 raketimootorile[4] oli mõlema mudeli operatiivraadius 18 kilomeetrit ning kiirus Mach 2,5.[9] Mõlemale mudelile anti ka uus suurem lõhkepea ning veidi suuremad vertikaalsed stabilisaatorid.[4]

AIM-9E, 9F, 9J

muuda

AIM-9E ehk "Echo" oli esimene Sidewinderi versioon, mis töötati välja spetsiaalselt Ühendriikide õhuväele. Üheks uuenduseks oli võimekam raketi sihtimispea. Kokku ehitas õhuvägi 9E-tüübiks ümber 5000 varasemat 9B-raketti.[2][4] Eraldi konstrueeriti ka AIM-9E-2, millel oli vähemsuitsev mootor.[4]

AIM-9F (AIM-9B FGW.2) tähistus anti Saksamaal Bodensee Gerätetechniku valmistatud Sidewinderitele (kokku umbes 15 000 tk), mis põhinesid AIM-9B variandil. Uuendati juhtpead, lisati uus kate raketi ninale ning kasutusele võeti tahkiselektroonilised seadmed. Rakett võeti tegevrelvastusse 1969. aastal.[4]

AIM-9J oli ümberehitus B ja E mudelitest parema manööverdamisvõimekuse, suurema kiiruse ja pikema operatiivraadiusega. Tarned algasid 1977. aastal.[1]

AIM-9L

muuda

AIM-9L lisas raketile võimsama tahkkütusega töötava mootori, täiendas pommisütiku efektiivsust ja vastupanuvõimet elektroonilistele vastumeetmetele. Ümbertöötatud juhtpeaga 9L oli esimene Sidewinderi variant, mis suutis rünnata kõigist nurkadest, sh sihtmärgi eestpoolt. Samuti oli suurendatud juhtpea tundlikkust ja sihtmärgi jälitamise stabiilsust.[1]

Tootmine ja tarnimine algas 1976. aastast.[1] Esimene lahingukasutus leidis aset 19. augustil 1981 Surti lahe intsidendi käigus, mil USA F-14 Tomcatid tulistasid alla kaks Liibüa Su-22 Fitterit. Falklandi sõjas kasutasid rakette Kuningliku mereväe Harrierid.[2]

AIM-9P ja 9M

muuda

J-mudeli edasiarendus AIM-9P laiendas operatiivraadiust veelgi ja oli senisest paremini manööverdavam. Hoolduse ja vastupidavuse huvides vahetati välja osa raketi tahkiselektroonikast. Tarned algas 1978. aastal. 9P-st tehti veel omakorda edasiarendusi: AIM-9P-1 kasutas infrapunal töötava sütiku asemel optilist tuvastit, AIM-9P-2 vähendas raketimootorist tulevat suitsu ning AIM-9P-3 kombineeris eelmiste variantide uuendused, lisades juurde tugevdatud kereehituse raketi lõhkepea (see kasutas nüüd uut, pikema elueaga lõhkeainet) ning sihtimis- ja juhtimissüsteemi lõikudes.[1]

AIM-9M sarnaneb suuresti 9L-ile, pakkudes aga üldiselt paremat jõudlust. Mudel täiendas raketi vastupidavust infrapunal toimivatele vastumeetmetele, parandas sihtimisvõimekust ja vähendas raketi avastamistõenäosust tänu vähese suitsuga raketimootorile. Tarned algasid 1983. aastal. Hilisem AIM-9M-9 täiendas vastupanuvõimet infrapunavahenditele veelgi.[1]

AIM-9X

muuda

Seeria uusim variant on AIM-9X. See kasutab mitmed 9M'i komponente (mootor, lõhkepea ja optiline sihtmärgituvasti), kuid erinevalt varasematest variantidest saab seda kasutada ka maismaal asuvate sihtmärkide vastu.[3] Esimene laskekatsetus toimus 1999. aasta märtsis. Piiratud tootmine algas täiendavate katsetuste järel 2000. aasta novembris, esmane operatsioonivõime saavutati 2003. aasta novembriks ning järgneva aasta mais alustas Raytheon täiemahulist tootmist.[5]

Edasiarendus AIM 9-X Block II suudab sihtmärgile lukustuda ka pärast väljatulistamist, lisaks on sellel ringitehtud sütikumehhanism ning uued andmesidelahendused, mis võimaldavad relva kasutamist väljaspool piloodi nähtavuspiiri. Block II esimene katsetus toimus 2008. aasta novembris, täiemahulisem tootmine algas 2015. aasta septembris, pärast süsteemile antud heakskiitu Ühendriikide mereväelt. 2019. aasta novembris katsetasid Norra kuninglik õhuvägi ja tootjaettevõte Raytheon Block II raketi väljatulistamist NASAMS õhutõrjesüsteemilt, katsetus kulges edukalt ja õhusihtmärk hävitati.[5]

Kasutajad

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "AIM-9 Sidewinder" (inglise keeles). Ameerika Ühendriikide õhuvägi. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 David Sloggett (2013). A Century of Air Power: The Changing Face of Warfare 1912-2012. Pen and Sword. lk 99–100. ISBN 9781781591925.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "AIM-9X Sidewinder" (inglise keeles). Ameerika Ühendriikide merevägi. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 Andreas Parsch. "Raytheon (Philco/General Electric) AAM-N-7/GAR-8/AIM-9 Sidewinder". Directory of U.S. Military Rockets and Missiles (inglise). Vaadatud 14. detsember 2024.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 "AIM-9X Sidewinder Air-to-Air Missile". Airforce Technology. 12. juuni 2020. Vaadatud 23. aprill 2023.
  6. 6,0 6,1 "AIM-9X Sidewinder Missile" (inglise keeles). Ameerika Ühendriikide merevägi. 23. september 2021. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  7. Church, Aaron M. U. (juuni 2017). "Gallery of Weapons". Air Force Magazine. 100 (6): 95–137 (siin 120).
  8. Tom Cooper (25. jaanuar 2020). "How an AIM-9 Sidewinder that Failed to Detonate and Got Embedded in a MiG-17 was Reverse-Engineered into the Soviet AA-2 Atoll" (inglise keeles). Vaadatud 17. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  9. 9,0 9,1 9,2 "AIM-9C Sidewinder". WeaponSystems.net (inglise keeles). Vaadatud 6. detsember 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  10. "The Philippines - AIM-)X Sidewinder Block II Tactical Missiles" (inglise kelees). Kaitsealase Julgeoleku Koostöö Agentuur. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  11. Rogoway, Tyler & Trevithick, Joseph (16. juuni 2020). "Canada Cleared To Upgrade Its Aging CF-18 Hornets With New Radars, AIM-9X Sidewinders". The Drive (inglise keeles). Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 12,8 Jennings, Gareth (4. juuli 2016). "Norway and Taiwan join AIM-9X Block II user-community". IHS Jane's 360 (inglise keeles). Janes Information Services. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2016. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  13. 13,0 13,1 "Air-to-Air Missiles program welcomes Portugal as 29th AIM-9X International Partner" (inglise keeles). Ameerika Ühendriikide merevägi. 9. november 2022. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  14. Harry McNeil (26. mai 2023). "Canadian Defence Minister announces 43 AIM-9 missiles for Ukraine". Airforce Technology (inglise). Vaadatud 14. detsember 2024.
  15. C. Todd Lopez (29. august 2023). "AIM-9M Missiles, $250 Million in Additional Security Assistance Headed for Ukraine" (inglise). Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium. Vaadatud 14. detsember 2024.

Välislingid

muuda