Prževalski hobune
Prževalski hobune (Equus przewalskii ehk Equus caballus przewalskii) on punasesse raamatusse kantud väljasuremisohus loomaliik hobuste perekonnast. Liik on tuntud ka nimetustega Mongoolia metsik hobune ja Taki.
| Prževalski hobune | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kabjalised Perissodactyla |
| Sugukond |
Hobuslased Equidae |
| Perekond |
Hobune Equus |
| Liik |
E. przewalskii |
| Binaarne nimetus | |
|
Equus przewalskii | |
 | |
Prževalski hobune on viimane tänapäevani püsinud ulukhobuse liik, kes küll 1960. aastatel loodusest hävis, kuid keda tänu kasvandustes ja loomaaedades peetud isenditele on alates 1990. aastatest loodusesse tagasi viidud.
Prževalski hobune on kehaehituselt jässakas, tüvepikkus 220–280 cm, õlakõrgus 120–145 cm, kaal 200–300 kg. Värvuselt võik, koduhobusega võrreldes lühikese saba ja lühikese püstise lakaga, laubatukka ei ole.
Looduses elavad karjana (nn tabuunides), kuhu kuulub 5–11 mära ja noorlooma ning mida juhib täkk. Nende looduslikuks elupaigaks on kuivad Aasia stepid ja poolkõrbed Edela-Mongoolias. Võimsad lõuad ja jõulised mälumislihased lasevad neil toituda karmist ja kuivast taimestikust. Jääkülmi talvi võimaldab üle elada pikk ja paks talvekarvastik.
Teadusele avastas liigi 1879. aastal Vene kindral ja geograaf Nikolai Mihhailovitš Prževalski. Vene piirilinnas Zajzanis veedetud aja jooksul omandas ta kahe ulukhobuse luustikud ja nahad ning andis need materjalid üle Peterburi Zooloogia Muuseumile, kus aastal 1881 kirjeldaski I. Spuljakov uue liigi ning nimetas selle kindrali auks Prževalski hobuseks.
Esimesed isendid toodi Euroopasse Askania Novasse 1899. aastal. Kuni 1903. aastani läks korda kinni püüda ja Euroopasse toimetada 52 puhtaverelist ja 2 hübriidset looma, kuid ainult 3 paari nendest hakkasid tehisoludes sigima. Need isendid koos 1945. aastal Mongoolias püütud Orlitsa III nimelise viimase ulukmäraga on eellasteks kõigile tänapäeva Prževalski hobusele. Teise maailmasõja tõttu oleks Prževalski hobuste pidamine peaaegu lõpetatud. Üksnes tänu Praha ja Müncheni loomaaedade jõupingutustele läks korda liik päästa.
Looduses vähenes 1940. ja 1950. aastatel Prževalski hobuste arvukus järsult, viimast looma nähti 1969. aastal. Loomaaedades ja kasvandustes elas 1971 kogu maailmas 182 puhtaverelist Prževalski hobust. 1987. aastal juba 723 (303 täkku ja 420 mära). 1980. aastate keskel alustati ettevalmistusi liigi tagasitoomiseks nende kunagisse koduloodusesse. Tänaseks on Mongoolias ja Hiinas neli Prževalski hobuste kohanemis- ja paljunduskeskust. Aastail 1996 ja 1998 lasti esimesed kaks karja Prževalski hobuseid Gobi Rahvuspargi piiril asuva Tachin Tali paljunduskeskuse lähistel taas loodusesse.
1998. aastal lasti Ukrainas hobuseid ka Tšornobõli katastroofis saastunud tsooni, kus nende arvukus tasapisi kasvas ja osa neist asus elama ka Valgevene territooriumile.[1]
Kõigis maailma kasvandustes ja loomaaedades peetavate hobuste kohta peetakse arvestust ja suguregistrit, mida igal aastal avaldab Praha loomaaed.
Tallinna loomaaias elas 2004. aasta seisuga 13 Prževalski hobust.
Viited
muuda- ↑ Дмирто Сидоров (26.04.2018). Заповедный Чернобыль: вместо человека – легенды о чупакабре, «черные» волки и лошади из Монголии
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Prževalski hobune |