Pius VIII (Francesco Saverio Maria Felice Castiglioni; 20. november 176130. november 1830) oli paavst 1829–1830. Ta oli 253. paavst.

Pius VIII
Sünninimi Francesco Saverio Maria Felice Castiglioni
Valitsemisaja algus 31. märts 1829
Valitsemisaja lõpp 30. november 1830
Eelkäija Leo XII
Järeltulija Gregorius XVI
Sünnikuupäev 20. november 1761
Sünnikoht Cingoli
Surmakuupäev 30. november 1830
Surmakoht Rooma

Francesco Saverio Castiglioni sündis Cingolis krahvi Ottavio Castiglioni ja Sanzia Ghislieri kaheksalapselise pere kolmanda lapsena. Tema isapoolsest suguvõsast pärines paavst Coelestinus IV, tema emapoolsest suguvõsast pärines paavst Pius V.

Castiglioni õppis esmalt Osimos jesuiitide kolleegiumis, seejärel Bologna ülikoolis ja Rooma ülikoolis kanoonilist õigust. Ta kaitses 1785 doktorikraadi ja ordineeriti 17. detsembril 1785 preestriks. Castiglioni aitas oma õpetajal Giovanni Devotil koostada uurimistööd "Institutiones". 29. juulil 1808 vangistati Castiglioni Milanos, sest ta keeldus tunnustamast Napoleon I režiimi. Ta saadeti vangina Torinosse, sealt Paviasse ja 18. novembril 1813 taas Milanosse. Alles 16. juunil 1814 õnnestus tal pöörduda tagasi Montaltosse. Kardinal Castiglioni osales 2 konklaavil 1823 – 1829, ta oli mõlemal konklaavil soosituim kandidaat.

Pius VIII huvitus piiblikirjandusest ja numismaatikast. Paavstina kohustas ta onupojapoliitika vältimiseks oma sugulasi loobuma mõjukatest kirikuametitest.

Ametid

muuda
 
Pius VIII vapp

1829. aasta konklaav

muuda

Pius VIII valiti paavstiks 31. märtsil 1829 Roomas Quirinali palees ja krooniti 5. aprillil kardinal Giuseppe Albani poolt. Ta võttis nime Pius VII järgi.

24. veebruarist 31. märtsini 1829 toimunud konklaavil osales 50 kardinali. Pius VIII oli mõõdukate fraktsiooni kandidaat.

Välispoliitilised suhted

muuda
 
Pius VIII Rooma Peetri kirikus. Horace Emile Jean Vernet' maal.

Pius VIII tunnustas 1830 Prantsusmaal juulirevolutsiooniga võimule tulnud Louis-Philippe I seadusliku kuningana. Paavst andis kuningale austava tiitli „kõige kristlikum kuningas” (Rex Christianissimus). Pius VIII keeldus Kirikuriiki lubamast Prantsusmaalt põgenenud vaimulikke ja kohustas Prantsusmaa vaimulikkonda kuuletuma juulirevolutsiooni järel võimule tulnud režiimile.

Kui Preisimaa laiendas oma territooriumi katoliiklastega asustatud Vestfaalini, oli vaja selgitada katoliiklaste ja luterlaste vaheliste abielude seaduspärasus. Pius VIII kinnitas, et sellised abielud peaksid saama kiriku õnnistuse, seda juhul, kui on selge, et lapsed saavad katoliikliku kasvatuse. See erines Preisimaa valitsuse arvamusest, kus tunnustati kiriklikku kuuluvust vastavalt isa soovile.

Pius VIII tihendas suhteid Türgis elavate armeenlastega. Ta nõudis Türgi sultanilt armeenlastele suuremaid õiguseid ning rajas İstanbulis armeenia riitust kasutava peapiiskopkonna.

Pius VIII tunnustas 1830 USA piiskoppide sinodi otsust.

Suhtumine 1830. aasta revolutsioonidesse mujal Euroopas

muuda

Pius VIII ei soosinud revolutsioonilisi liikumisi Iirimaal, Poolas ja Belgias.

Muud poliitilised seisukohad

muuda

29. septembril 1830 avaldatud kirjas kajastas ta riigipöördega võimule tulnud türanni tapmise õiguspärasust.

Reformid Kirikuriigis

muuda

Pius VIII vähendas politsei mõjuvõimu Kirikuriigis. Ta rajas Vatikani kaasaegse postiteenistuse ja soovis ohjeldada karbonaaride liikumist.

Misjonitegevus

muuda

Pius VIII saatis Myanmari 18. juunil 1830 misjonäriks Frederic Cao.

Suhted kiriku institutsioonidega

muuda
Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Giulio Maria della Somaglia, Bartolomeo Pacca
Riigisekretär Giuseppe Albani
Camerlengo Pietro Francesco Galeffi
Rooma kardinalvikaar Giacinto Placido Zurla

Halastuseõed

muuda

23. mail 1830 andis Pius VIII indulgentse Catherine Elizabeth McAuley rajatud Halastuseõdede kongregatsioonile.

Püha Risti tütred

muuda

Pius VIII andis 1829 indulgentse André-Hubert Fourneti rajatud Püha Risti tütarde kongregatsioonile (Soeurs des Filles de la Croix).

Entsüklika

muuda

Teoloogilised vaidlused

muuda

25. märtsil 1830 avaldatud kirjas "Litteris altero" mõistis Pius VIII hukka vabamüürluse mõju haridusele.

Ta toetas Antonio Rosmini teoloogilisi vaateid ja andis 1829 talle audientsi.

Liturgilised otsused

muuda

8. mail 1830 tunnustas Pius VIII Kõige Pühama Lunastaja püha pidamist 23. oktoobril.

5. juulil 1830 tunnustas ta Mar Hannat legitiimse Kaldea patriarhina.

Pius VIII kuulutas 20. augustil 1830 Bernard Clairvaux'st Kiriku doktoriks.

Uued piiskopkonnad

muuda

Beatifikatsioonid

muuda

Pius VIII kuulutas 23. detsembril 1829 õndsaks Benincasa Montichiellost ja 24. aprillil 1830 Clara Gambacorta.

Kardinalide pühitsemised

muuda

Pius VIII pühitses 6 kardinali 3 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 inglane ja 1 prantslane. 15. märtsil 1830 pühitses ta kardinaliks 8 isikut in pectore, kuid nende nimed jäid avalikustamata.

  1. konsistoorium 27. juuli 1829
    1. Remigio Crescini
    2. Cesare Nembrini Pironi Gonzaga
  2. konsistoorium 15. märts 1830
    1. Raffaele Mazio
    2. Domenico de Simone
    3. Thomas Weld
  3. konsistoorium 5. juuli 1830
    1. Louis François-Auguste de Rohan Chabot

Pius VIII kultuuriloos

muuda

Pius VIII reorganiseeris Bologna ülikooli teaduste akadeemia. Pietro Tenerani rajas Pius VIII hauamonumendi. Paavsti on maalil kujutanud kunstnik Horace Emile Jean Vernet.

Pius VIII-l olid uurised kaelal ja põlvedel, tema keha oli kaetud mädavillidega, mis põhjustasid talle vaevusi. Ta suri 31. novembril 1830 ja maeti 6. detsembril. 5. juunil 1846 maeti tema säilmed ümber. Vürst Agostino Chigi märkmete alusel on oletatud paavsti mürgitamist, kuid teised allikad seda ei kinnita.

Pius VIII valitses 1 aasta ja 8 kuud. See oli lühim valitsemisaeg pärast Aleksander VIII-t, hiljem on veel vähem valitsenud Johannes Paulus I.

Välislingid

muuda

Kirjandus

muuda
  • Alexis-François Artaud de Montor: Histoire du pape Pie VIII. Paris, 1844.
  • Giuseppe Baraldi: Leone duodecimo e Pio ottavo. Modena, 1829.
  • Eugenio Cipolletta: Memorie politiche sui conclavi da Pio VII a Pio IX. Milano, 1863.
  • Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Pedro de Leturia: Pio VIII y la independencia de Hispanoamérica. "Miscellanea historiae pontificiae" 21, 1959: 383–400.
  • James MacCaffrey: History of the Catholic Church in the Nineteenth Century. St. Louis, 1910.
  • Guglielmo Malazampa: Una gloria delle Marche. Cenni storico-biografici su Pio VIII. Cingoli, 1933.
  • G. Marino: Il pontificato di Pio VIII, tesi di perfezionamento. Roma, 1961.
  • Ruggero Moscati: Il governo napoletano e il conclave di Pio VIII. "Rassegna Storica del Risorgimento" 20, 1933: 257–274.
  • Odo Fusi Pecci: La vita di Papa Pio VIII. Roma, 1965.
  • Adriano Pennacchioni: Il papa Pio VIII Francesco Saverio Castiglioni. Cingoli, 1984.
  • Enzo Piscitelli: Stato e Chiesa sotto la monarchia di luglio. Roma, 1950.
  • Simonetta Bernardi Saffiotti: La religione e il trono: Pio VIII nell'Europa del suo tempo. Roma, 1995.
  • Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit.. München, 1933.
  • Ernesto Vercesi: Tre pontificati. Leone XII-Pio VIII-Gregorio XVI. Torino, 1936.
  • C. Vidal: La S. Sede e la spedizione francese in Algeria (1830). "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 77, 1954: 77–89.
  • Nicholas Wiseman: Recollections of the Last Four Popes. Boston, 1858.
Eelnev
Leo XII
Rooma paavst
18291830
Järgnev
Gregorius XVI