Vikipeedia

Petroskoi ajalugu

Petroskoi linna praeguses asupaigas on arheoloogiliste leidudega tuvastanud kuni seitsme tuhande aasta taguse asula olemasolu. Keskajal oli seal mitu järveäärset küla, 16. sajandist on teada küla на Соломене озере (karjalakeelsest sõnast salmi, 'väin'). Hiljem kandis see küla vene allikates Solomennoje nime (praegune Petroskoi Solomennoje elamurajoon) ning 16. sajandi lõpul asetas flaami kartograaf Abraham Ortelius oma kaardile praeguse Petroskoi alale asula nimega Onegaborg.

11. septembril 1703 asutas vürst Menšikov Petrovskaja Sloboda asula. Menšikov tegi seda tsaar Peeter Suure tarvis, kellele oli vaja uut rauavalamistehast, et toota Läänemere laevastikule suurtükke ja ankruid Põhjasõja ajal (1700–1721). Algul kandis rauavalamistehas nime Šuiski zavod (tõlkes 'Šuja tehas', Šuja-nimelise jõe järgi), kuid aastakümme hiljem sai see valitseva monarhi järgi nime Petrovski zavod ('Peetri tehas'). Sellest on tuletatud ka linna praegune venekeelne nimi Petrozavodsk.

1717. aastaks oli Petrovskaja Sloboda kasvanud Karjala suurimaks asulaks, kus elas umbes 3500 inimest, oli puulinnus, turuhoone ning majad tsaarile ja Menšikovile. Linna tuntuim vaatamisväärsus oli Püha Peetri ja Pauli puukirik, mis oli ümber ehitatud aastal 1772 ja renoveeritud 1789. Kirik säilitas oma algupärase ikonostaasi, kuni see Peetri valitsemisaja reliikvia hävis tules 30. oktoobril 1924.

Pärast Peetri surma vähenes Petrovskaja Sloboda rahvastik tunduvalt ja tehas käis alla. See suleti aastal 1734, kuigi välismaised töösturid pidasid läheduses vasetehaseid.

Tööstus elavnes jälle 1773. aastal, kui Katariina Suur rajas uue rauavalamistehase Lososinka jõe ülemjooksule. Tehas sai nimeks Aleksandrovski zavod ('Aleksandri tehas') Aleksander Nevski järgi, keda peeti piirkonna kaitsepühakuks, ja see oli mõeldud tootma suurtükke käimasolevate Vene-Türgi sõdade jaoks. Seda kaasajastati ja laiendati Charles Gascoigne'i järelevalvel 1787–1796. Kohalike ametimeeste väitel "maailma esimene raudtee" (чугунный колесопровод) pühitseti Aleksandri tehase poolt tööstuslikku kasutusse 1788. aastal.

1777. aasta Katariina munitsipaalreformi ajal sai Petrovskaja Sloboda linna õigused ja vene keeles uue nime Petrozavodsk. Ehitati uusklassitsistlik linnakeskus, mis keskendus äsja planeeritud Ümmargusele Väljakule. 1784. aastal oli Petroskoi piisavalt suur, et tõrjuda kõrvale senine halduskeskus Aunus. Ehkki keiser Paul I kaotas Aunuse kubermangu, taastati see eraldi kubermanguna 1801. aastal ja Petroskoist sai selle halduskeskus.

Soome okupatsioon 1941–1944 muuda

Jätkusõda jõudis Petroskoisse 1. oktoobril 1941. Petroskoi nimetati ümber Äänislinnaks (rootsi keeles Onegaborg). Esmakordselt kasutati uut nime 8. augustil Ida-Karjala sõjaväevalitsuses, ametlikult jõustus nimemuudatus 12. oktoobril 1941.

1942. aasta aprillis tähistas Äänislinnas oma 20. aastapäeva Akadeemiline Karjala Selts.

Viimane Soome rong lahkus Äänislinnast 27. juunil 1944 kell 21.30. Esimesed punaarmeelased jõudsid linna laevaga 28. juunil 1944 kell 10 hommikul.

Nõukogude käsitlusi Soome okupatsioonist muuda

Jätkusõda jõudis Petrozavodskisse 1. oktoobril 1941. Petrozavodsk nimetati ümber Äänislinnaks (rootsi keeles Onegaborg). Esmakordselt kasutati uut nime 8. augustil Ida-Karjala sõjaväevalitsuses, nime väljamõtlejaks olevat olnud kapten Eino Leskinen. Ametlikult jõustus nimemuudatus 12. oktoobril 1941, kui algas piirkonna soomestamise kampaania. Kampaania korras muudeti ka muid kohanimesid, näiteks nimetati Petrozavodski peaväljak Kirovi väljak ümber Vabaduse väljakuks.

Oma positsioonide kinnitamisel oli linna garnisonis kuni 15 000 sõjaväelast ja sama arvukalt oli laagrites ka kinnipeetuid. Soome okupatsioon Petroskois kestis 1001 päeva. Selle aja jooksul rajati kuus koonduslaagrit, millest sõja lõpuni tegutses neli. Kohalike elanike registreerimisel andis Äänislinna sõjaväestaap elamislubadeks soomeugrilastele rohelise ja slaavlastele punase isikutunnistuse. Jagati toidukaarte, soomeugrilastele pakuti enam võimalusi kui venelastele. Tänaval liikudes pidid slaavlased kandma punast käelinti ja nende lapsi ei lubatud linnakooli.

1942. aasta aprillis tähistas Äänislinnas oma 20. aastapäeva Akadeemiline Karjala Selts. Osales üle 300 noore ohvitseri, kes soovisid rajada Suur-Soome riiki Ida-Karjala jt soome-ugri taustaga alade liidendamisel Soomega.

Keelati välja anda trükiseid, pidada koosolekuid ja rühmadesse koguneda. Sõdurid toimetasid linnas läbiotsimisi ja elanikelt võeti ära toiduaineid, mis olid üle lubatud normi. Trofeedena võeti kaasa ka meeldima hakanud esemeid, see oli sõjaväestaabi poolt ametlikult keelatud, ent üleastunuid ei karistatud. Omandiga seotud kurjategijaid karistas tsiviilkohus, rindejoone ületajatele ja spioonidele määras sõjaväe välikohus surmanuhtluse. Sõjaväe valitsemisele allus kogu linn. Suur osa vene rahvusest elanikke paigutati koonduslaagritesse. Kõrvuti venelastega vangistati ka poliitiliselt mitteusaldusväärseks peetud karjalasi. Massihukkamisi ega genotsiidi koonduslaagrites ei esinenud, küll rakendati aga karistusena peksu. Esines nälga suremist, nõrgemaid võttis tüüfus, tuberkuloos ja üldhaigused. Äänislinnas suri iga kahekümnes inimene, laagrites iga viies.

Viited muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Petroskoi_ajalugu&oldid=6385131"