Paulopriit Voolaine
Paulopriit Voolaine (eesnimi kuni 1939 Paul Friedrich, perekonnanimi kuni 1921 Pedmanson; 27. september (vkj)/ 9. oktoober 1899 Loomuse (Pauna) talu, Tooste küla, Räpina kihelkond, Võrumaa – 17. oktoober 1985 Tartu) oli eesti arhivaar, raamatukoguhoidja ja koduloolane. Ta on kasutanud mitut pseudonüümi.[1]
Aastatel 1908–1913 õppis ta Räpina Raadamaa Ministeeriumikoolis, 1913–1916 Räpina Kõrgemas Algkoolis, 1916–1917 Tartusse evakueeritud Riia Reaalkoolis ja 1917–1919 Tartu Kommertskooli reaalosakonnas. Aastatel 1918–1919 osales ta Vabadussõjas.
Aastatel 1919–1920 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, 1920–1925 filosoofiateaduskonnas eesti keelt, rahvaluulet ja läänemeresoome keeli, 1940 samas eesti keelt. 1922. aastal pälvis filosoofiateaduskonna I auhinna tema töö "Liivi keele kvantiteedi suhted eksperimentaalfoneetika valgusel", mida professor Lauri Kettunen olevat pidanud magistritöö vääriliseks.[2]
Aastatel 1928–1929 töötas ta Petserimaa pühapäevakoolide instruktorina, 1933–1945 Tartu Ülikooli Eesti Keele Arhiivis ja eesti keele kateedris arhivaarina (töötades murdekogudega), 1945–1960 Tartu Riikliku Ülikooli Teadusliku Raamatukogu raamatukoguhoidjana.[2]
Paolopriit Voolaine hukkus autoõnnetuses 1985. aastal.[3]
Looming
muudaVoolaine toimetas Ernst Puusepa setu keelde tõlgitud Uue Testamendi neli evangeeliumi, mis avaldati 1926. aastal nime all "Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ pühä Evangeelium: Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt.[2][4]
Ta oli setu lugemiku koostaja, kes muuhulgas kirjutas lugemiku jaoks regivärsilise lugulaulu "Kuningas Seto", mis värsitehniliselt küll ebaõnnestus.[5] Tutvumine Anne Vabarnaga 1927. aastal andis talle uue idee, kuidas setu eepost luua: eepose teksti võiks sõnastada laulik, kellele antakse ette sobiv teema ja sündmustik.[6] Sama aasta veebruaris Annele saadetud kirjas visandas ta eepose tegevustiku, mille põhjal rahvalaulikul sündiski setu eepos "Peko".
Ta uuris Koiva ja Lutsi maarahvast, liivi keelt, Räpina kandi rahvaluulet ning eestlaste asunduste rahvaluulet. Ta kogus murdematerjali ja etnograafilist ainest Lätimaal, Pihkva oblastis, Velikije Lukis ja nende naaberaladel. Samuti avaldas ta arvukalt artikleid, luuletusi ja näidendeid.[2]
- Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ pühä Evangeelium : Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt. Seto kiilde ümbre pannu' Ernst Puusepp, keele poolõst õiõnduisi tennü' P. Voolaine. Tartoh: Akadeemiline Emakeele Selts, 1926. 302 lk
- "Setu lauluema Vabarna Anne "Peko (Pekolanõ)"". Eesti Kirjandus nr 22, 1928, lk 6-21
- "Setu lauluema Vabarna Anne "Peko laulu" II osa". Eesti Kirjandus nr 24, 1930, lk 378-389
Viited
muuda- ↑ Eesti biograafiline andmebaas ISIK
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimegaraamatukogunduson ilma tekstita. - ↑ Uldis Balodis. "Maq Sinnu Sali": The South Estonian Dialect Spoken in Deepest Latvia. Deep Baltic, 14. november 2016
- ↑ http://tartu.ester.ee/record=b1320156~S1*est
- ↑ Paul Hagu. Setu lauluema Anne Vabarna www.folklore.ee
- ↑ Paul Hagu. "Saateks". // Peko. Setu rahvuseepos. Kuopio: Snellman-Instituutti, 1995. Lk 22