Vikipeedia

Paul Thagard

Kanada filosoof

Paul Richard Thagard [ˈθeɪɡɑːrd] (sündinud 28. septembril 1950 Saskatchewani provintsis Yorktonis) on Kanada filosoof.

Tema uurimisvaldkonnad on tunnetusteadus, vaimufilosoofia, teadusfilosoofia ja meditsiinifilosoofia. Ta on Waterloo Ülikooli filosoofia emeriitprofessor.

Looming muuda

Parim seletus: teooriavaliku kriteeriumid muuda

Artiklis "The Best Explanation: Criteria for Theory Choice" esitab Thagard parema seletava teooria valiku kriteeriumid, mida tegelikult kasutatakse, ning esitab selle põhjal teooriate õigustamise teooria, mida ta peab paremaks teooriate kinnitamise hüpoteetilis-deduktiivsest mudelist.

Gilbert Harman (The Inference to the Best Explanation, Gilbert Harman#Parima seletuse järeldamine) ja teised on väitnud, et induktiivne järeldamine on parima seletuse järeldamine. Selle väite põhiline nõrkus on see, et pole öeldud, kuidas kindlaks teha, milline seletus on parim. Selles artiklis mainib Harman ainult, et tuleb valida lihtsam, usutavam, suurema seletusjõuga ja vähem ad hoc hüpotees; hiljem ütleb ta midagi selle kohta ainult seoses statistilise järeldamisega ("Detachment, Probability, and Maximum Likelihood") ning räägib ebamääraselt, et tuleb maksimeerida seletuslikku sidusust ja minimeerida muutust (Thought). Keith Lehrer (Knowledge) ei looda, et oleks võimalik parema seletuse mõiste kasulik analüüs. Ent teadusliku arutlemise tegelikest juhtudest on näha seletavate teooriate hindamise kriteeriumid.

Hüpoteeside järeldamist selle põhjal, mida nad seletavad, on arutanud René Descartes,Gottfried Wilhelm Leibniz, David Hartley, William Whewell ja Charles Sanders Peirce.

Parima seletuse järeldamine tähendab seda, et mingit hüpoteesi aktsepteeritakse sel alusel, et ta annab tõenditele parema seletuse kui alternatiivsed hüpoteesid. Näiteks Charles Darwin järeldas niiviisi oma teooria, et liikide evolutsioon toimub loodusliku valiku kaudu. Raamatus "Liikide tekkimine" loetleb ta palju fakte, mida evolutsiooniteooria seletab, kuid teooria, et Jumal lõi liigid üksteisest sõltumatult, ei seleta. Need puudutavad näiteks liikide levikut ja loomade atrofeerunud elundeid. 6. trükis ütleb ta otsesõnu, et vaevalt võiks arvata, et väär teooria seletaks nii rahuldavalt nii paljusid ise laade fakte, ning kaitseb oma meetodit, öeldes, et seda meetodit kasutatakse ka tavaelus ja seda on sageli kasutanud suurimad loodusfilosoofid. Nii et Darwin kasutab parima seletuse järeldamist. Antoine Lavoisier asendas flogistoniteooria põlemise hapnikuteooriaga ning leidis, et see hajutab ja kaotab keemia peamised raskused ning seletab kõiki nähtumusi hämmastavalt lihtsasti. Et hapnikuteooria seletab tõendeid, ilma et tuleks postuleerida negatiivset kaalu, annab see parema seletuse. [[Christiaan Huygens]] kaitses teoses "Traité de la lumière" valguse laineteooriat, näidates, kuidas see seletab valguse sirgjoonelist levikut, peegeldumist ja murdumist ning mõningaid kaksikmurdumise nähtusi. Laineteooria tõrjus välja Isaac Newtoni valguse korpuskulaarteooria, aga Thomas Young püüdis laineteooriat taaselustada, lisades interferentsiteooria, mis võimaldas seletada paljusid värvilise valguse nähtusi. Augustin Fresnel ründas korpuskulaarteooriat, väites, et laineteooria seletab valguse peegeldumist ja murdumist vähemalt sama hästi kui osakesteteooria, ning on teisi, difraktsiooni ja valguse polarisatsiooniga seotud nähtusi, mida seletab ainult ühtsel alusel ainult laineteooria (korpuskulaarteooria vajab arvukalt ad hoc-hüpoteese). Nii on laineteooria parim seletus.

Siit on näha kolm tähtsat kriteeriumi parima seletuse kindlakstegemiseks. (Need kriteeriumid ei ole tarvilikud ega piisavad tingimused: teaduslik arutlemine on selleks liiga keeruline. Kriteerium on otsustusestandard, mida tuleb seletavate hüpoteeside hindamisel teiste kriteeriumide vastu vaagida: kriteeriumid on omavahel pinges.) Need kriteeriumid on konsilients, lihtsus ja analoogia.

Konsilientsi mõiste pärineb William Whewellilt (The Philosophy of the Inductive Sciences). Konsilients on teooria seletusjõu mõõt. Teooriat nimetatakse konsilientseks, kui ta seletab vähemalt ühte faktide klassi. Üks teooria on teisest konsilientsem, kui ta seletab rohkem faktide klasse. Et seda näidata, osutatakse faktide klassile või klassidele, mida üks teooria seletab, teine mitte. Ühte teooriat nimetatakse teisest konsilientsemaks kas siis, kui seletatavate faktiklasside arv on suurem, või siis, kui teooria seletab kõiki neid faktiklasse mida teinegi ja lisaks veel midagi. Võib juhtuda, et teooria on esimese definitsiooni järgi teisest konsilientsem, aga teise definitsiooni järgi mitte. (Vrd Larry Laudan, "Two Dogmas of Methodology".) Sel juhul otsustatakse selle järgi, kumb teooria seletab tähtsamaid fakte, või teiste kriteeriumide järgi.

Konsilientsi puhul teeb asja keeruliseks faktiklassi mõiste, sest see oleneb sellest, kuidas teadmiste korpus parajasti on liigendatud. Induktiivses loogikas ja teaduses võetakse seda etteantuna, sest võistlevate teooriate pooldajatel pole selles tavaliselt lahkarvamusi. Asi on selles, et faktiklasse ehk rakendusi eristatakse taustteadmise ja ajalooliste pretsedentide järgi, mis on võistlevatel teooriatel ühised. Mõnikord ühe teooria pooldajad ignoreerivad ühte faktiklassi, näiteks paljud flogistoniteooria pooldajad keeldusid arvesse võtmast põlevate kehade kaalu suurenemist. Seletamata fakte ignoreerivad teadlased, keda huvitab rohkem teooria arendamine kui selle kritiseerimine. Aga kui ilmub uus teooria, mis seletab nii seda, mida vana teooria seletab, kui ka varem seletamata fakte, peab vana teooria nüüd seletatud faktidele tähelepanu pöörama. Võib ka juhtuda, et uus teooria näitab, et tõendid, mida vana teooria seletas, olid ekslikud. Näiteks usuti enne Darwinit üldiselt, et liigi muutlikkusel on kindel piir, aga Darwini uurimus kunstlikust valikust lükkas selle ümber. Darwini teos näitab ka, et on võimalik ka vaidlus selle üle, kuidas fakte rakendusteks jaotada. Aga kokkuvõttes ei sega klassideks jaotamise täpsete meetodite puudumine konsilientsil olla seletavate hüpoteeside hindamise kriteerium.

Seda, et konsilientne teooria seletab eri liiki fakte, võib väljendada ka nii, et see seletab seadusi eri valdades. Kõik faktid, mida teooriate kasuks tuuakse, ei ole seadused. On näiteks Snelli murdumisseadus, Lavoisier' seadus, mille järgi põletatava keha kaalu kasv võrdub põlemise keskkonnaks oleva õhu kaalu kahanemisega. Aga on fakte, mis on üksikumad: kaksikmurdumine Islandi paos, Merkuuri periheel, fossiilide jaotus Lõuna-Ameerikas. Darwini juhtumil oleks sageli täpsem öelda, et faktid ei ole mitte seadused, vaid tendentsid, näiteks organismidevahelised sarnasused, mida näitab aktsepteeritud klassifikatsiooniskeem. Sellepärast ei hakka Thagard rääkima, et teooriad saavad konsilientseks, kui nad seletavad seadusi.

Konsilientsi mõiste ajalooline olulisus on ilmne. Huygens tõi faktiklassidena välja valguse leviku, peegeldumise, murdumise ja kaksikmurdumise. Young laiendas laineteooriat ja täiustas argumenti, lisades faktid värvuse kohta. Fresnel parandas argumenti, seletades mitmesuguseid difraktsiooni- ja polarisatsiooninähtusi. Tema tööga sai valguse laineteooria ilmselt konsilientsemaks kui Newtoni teooria. Samamoodi esitas Lavoisier mitmesugused põlemis- ja kaltsinatsiooninähtused, mida tema teooria seletas. Sellega, et tema teooria seletas põlevate kehade kaalu kasvu, oli see saanud konsilientsemaks kui flogistoniteooria. Darwini evolutsiooniteooria oli tohutult konsilientsem kui loomishüpotees: ta näitas hulga fakte, mida tema teooria seletab, aga loomishüpotees ei seleta. Üks väljapaistev komsilientsi näide on Newtoni mehaanika, mis seletas planeetide ja nende kaaslaste liikumist, komeetide liikumist, loodeid jne. Aga üldrelatiivsusteooria osutus konsilientsemaks, seletades Merkuuri periheeli, valguse paindumist gravitatsiooniväljas ja spektrijoonte punanihkeid tugevas gravitatsiooniväljas. Kvantmehaanika ületab kaugelt iga rivaali, sest see seletab teatud aatomite spektrisagedusi, magnetisminähtusi, aine tahket olekut, fotoefekti ja Comptoni efekti.

Konsilientne teooria ühtlustab ja süstematiseerib. Ta mitte lihtsalt ei ole faktidega kooskõlas, vaid seletab mitme valla fakte. Selle poolest erineb konsilients seletusjõust, süstematiseerimisjõust, süstematiseerimisest ja ühtlustamisest. Näiteks andis Carl Hempel (Aspects of Scientific Explanation) süstematiseerimisjõule definitsiooni, mis on puhtsüntaktiline ja seetõttu täpsem kui siinne konsilientsi definitsioon. Aga see ei ole rakendatav siintoodud ajaloolistele näidetele. Michael Friedman püüdis formaliseerida, kuidas seletus ühtlustab, vähendades sõltumatult aktsepteeritavate väidete koguarvu, aga Philip Kitcher ("Explanation, Conjunction, and Unification") leidis selles tõsiseid puudusi. Niisuguste katsete taga on eeldus, et seletusjõudu saab kuidagi hinnata, vaadeldes deduktiivseid järeldusi mingist hüpoteesist. Aga niisugused deduktsioonid nagu "A, järelikult A" ja keerulisemad näited, mida on arutanud Sylvain Bromberger ("Why-Questions") ja teised, näitavad, et iga deduktsioon ei ole seletus. Pealegi on hüpoteesi seletusjõu hindamisel oluline, et seletatav oleks korrastatud ja klassifitseeritud. Võtame näite Charles Sanders Peirce'ilt: seda, et mees on katoliku preester, saab järeldada niisuguste väga erinevate faktide põhjal, nagu see, et ta oskab ladina keelt, kannab musta riietust ja valget kraed, on tsölibaadis jne. Meid ei huvita paljude sama klassi triviaalsete faktide (tema vasak püksisäär on must, tema parem püksisäär on must jne) seletamine. Parima seletuse järeldamisel ei loe mitte lihtsalt seletatavate faktide arv, vaid nende mitmekesisus, ja seda mõistet ei ole lootust kenasti formaliseerida.

Seni vaadeldud konsilientsi mõiste on staatiline: see eeldab, et kõik faktiklassid, kõik tõendid, on antud. Kui teadlane oma tulemusi esitab, siis see üldiselt nii paistabki. Aga seletavate hüpoteeside aktsepteeritavuse puhul tuleb arvesse võtta ka dünaamilist konsilientsimõistet. Whewelli konsilientsimõiste ongi dünaamiline. Ta ütleb, et tõendid meie induktsiooni kasuks on palju sundivamad, kui need võimaldavad seletada ja kindlaks teha juhtumeid, mis on teist laadi kui need, mida me hüpoteeside kujundamisel silmas pidasime. Teooria on dünaamiliselt konsilientne, kui ta on saanud aja jooksul konsilientsemaks. Üks teooria on teisest rohkem dünaamiliselt konsilientne, kui ta on hakanud seletama rohkem uusi faktiklasse. Edukat ennustust peetakse sageli dünaamilise konsilientsi näitajaks, kui ennustus puudutab uut valda ja on ühtlasi seletus. Edukas ennustus tuttavas vallas ei ütle teooria seletusjõu ega aktsepteeritavuse kohta suurt midagi, näiteks järjekordne Marsi asendi õige ennustus tugevdab ainult pisut uskumust, et Newtoni mehaanika seletab selle klassi fakte. Kui aga Edmond Halley ennustas Newtoni teooria põhjal Halley komeedi tagasitulekut, näitas see teooria seletusjõudu, sest seda polnud seni komeetidele rakendatud. Teine näide: Young rakendas interferentsiseadust François Arago ja Jean-Baptiste Biot' avastatud dipolarisatsiooninähtusele.

Seni kirjeldatud konservatiivse dünaamilise konsilientsi puhul ei ole uue nähtuse seletamiseks ei teooriat ega abihüpoteeside hulka tarvis muuta. Aga teooria avaldab sageli muljet sellega, et ta seletab seni seletamatuid nähtusi pärast niisugust muutust. Näiteks Fresnel tegi oletuse, et valguslained ei ole mitte pikilained, vaid ristlained. Teooria omadust seletada uut liiki fakte teooria või abihüpoteeside modifitseerimise abiga nimetab Thagard radikaalseks dünaamiliseks konsilientsiks. Niisuguse teoorialaienemise väärtus on illusoorne, kui lisatakse ainult ad hoc-hüpotees, st hüpotees, mis seletab ainult neid nähtusi, mille seletamiseks see püstitati. Seega peab modifitseeritud teooria olema konservatiivselt dünaamiliselt konsilientne.

Dünaamiline konsilients sarnaneb Imre Lakatosi progressiivsete probleeminihete mõistega ("Falsification and the Methodology of Scientific Research Programmes"). Mõlemad mõisted räägivad sellest, kuidas teooria täiustudes toetust juurde saab. Hüpoteetilis-deduktiivne meetod ignoreerib seda teooriate hindamise dünaamilist joont.

Seni on olnud juttu konsilientsist kui teooriate omadusest, aga ka üldistusi saab järeldada parimate seletustena. Kuidas näiteks väide "Kõik rongad on mustad" seletab erinevaid faktiklasse? Vastus on näidete mitmekesisuse probleemis. Tuleb vaadelda ronki eri kohtades, eri maailmajagudes, eri kliimades. Tähtsam on saada esinduslik valim kui väga suur valim. Testimise hüpoteetiis-deduktiivse mudeli ja ka lihtsa loendava induktsiooni suur puudus on see, et ei võeta arvesse näidete mitmekesisust. Kui võtta teaduslikku arutlemist parima seletuse järeldamisena, siis näidete mitmekesisus ongi üks konsilientsi liik. Üldistus, et kõik F-id on G-d, on konsilientne, kui objektidel on nii suur mitmekesisus, et üldistus koos väitega, et objekt on F, seletab seda, et objekt on G.

Mitmekesisus on sama problemaatiline mõiste nagu faktiklass või rakendus, aga klassifikatsiooni võti on jälle taustteadmine. Et testida näiteks Snelli seadust, tuleb valguse murdumist mõõta eri ainetel, eri temperatuuridel jne, kuid mitte eri linnades, sest me usume, et valgus on igal pool ühesugune. Põlemisseadusi tuleb testida eri ainetega, kuid mitte ühe tiku eri otstes.

Wesley Salmoni (The Foundations of Scientific Inference) järgi on näidete mitmekesisus oluline sellepärast, et see aitab kõrvaldada alternatiivseid hüpoteese, Clark Glymouri ("Relevant Evidence") järgi selleks, et korvata juhtumeid, kus vead ühes või mitmes hüpoteesis või tõendis võivad üksteist nullida. Glymouri mõte on konsilientsist sõltumatu, aga alternatiivseid hüpoteese saab kõrvaldada ka näidates, et üks hüpotees on teistest konsilientsem.

Võib tunduda, et maksimaalselt konsilientne hüpotees või teooria on niisugune, mis seletab mis tahes fakte. Selleks oleks tarvis, et abihüpoteeside komplekt oleks nii paindlik, et mis tahes nähtus saaks teooria alla minna. Lavoisier süüdistas flogistoniteooriat just selles, ja ka psühhoanalüüsi teooriat süüdistatakse sageli selles, et ta seletab liiga palju. Sellepärast võib tulla tahtmine nõuda konsilientselt teoorialt, et ta ütleks ka, milliseid fakte ta ei seleta (Glymour nõuab midagi sarnast). Aga niisugune nõue ei ole sobiv, sest teooria võib viidata faktidele, mis on hoopis teisest vallast. Pealegi on täiesti legitiimne mõelda sellele, kuidas saaks teooriat või abihüpoteese muuta, et seletada mis tahes anomaaliat: me ju tahaksime, et teooria oleks dünaamiliselt konsilientne. Sellise kohandamise piirid näitab kätte see, kustmaalt seda tehakse teiste kriteeriumide, näiteks täpsuse ja lihtsuse arvelt.

Lihtsusel on Fresneli ja Lavoisier' argumentides oluline roll, aga sellel on vähe pistmist süntaktilise või semantilise lihtsusega, vaid see on tihedalt seotud seletusega.

Abihüpotees on algsesse teooriasse mittekuuluv väide, mille eeldamine aitab seletada mingit fakti või väikest faktide kogumit. Näiteks Huygensi teooriasse kuulub väide, et valgus koosneb eetrilainetest, mis levivad Huygensi printsiibi järgi: iga osakese ümber keskkonnas tekib laine, mille keskmes on see osake. Et seletada peegeldumis- ja murdumisseadusi ja teisi nähtusi, eeldab Huygens, et lained on sfäärilised. Aga selleks et seletada hälbivat murdumist Islandi paos, oletab ta, et mõned lained on sferoidsed. See on abihüpotees. Samamoodi eeldas ta selleks et seletada Snelli seadust, et valguse kiirus on tihedamas keskkonnas väiksem. (Newton eeldas vastupidist.) Eeldused sferoidsete lainete ja valguse kiiruse kohta ei olnud Huygensi ajal sõltumatult aktsepteeritavad, nii et need ei kuulu tingimuste hulka. Neid ka ei kasutatud teiste nähtuste seletamiseks, seega ei olnud need teooria osa. Seega oli tegu abihüpoteesidega. Abihüpoteeside arvamine teooria hulka ei vastaks ajaloolisele praktikale ja ähmastaks reaalset erinevust seletustes ühtelugu korduvate väidete ja palju piiratuma kasutamisalaga väidete vahel.

Lihtsus oleneb sellest, kui palju vajab teooria faktide seletamiseks abihüpoteese ja missugused need on. Fresnel ja Lavoisier mõistsid lihtsust põhiliselt nii. Fresnel süüdistas Newtoni teooriat selles, et ta vajab iga uue nähtuse seletamiseks uut hüpoteesi, kuna aga laineteooria kasutab kõigi nähtuste seletamiseks samu printsiipe. Lavoisier heidab flogistoniteooriale ette, et fakte, mida tema teooria kergesti seletab, vajab palju omavahel vastuolus olevaid eeldusi.

Nõnda piirabki lihtsus konsilientsi: lihtne konsilientne teooria peab seletama mitmesuguseid fakte, tegemata palju kitsa rakendusega eeldusi.

Lihtsal teoorial on vähe ad hoc-hüpoteese. Aga ad hoc olemine ei ole staatiline mõiste. Teooriale ei saa pahaks panna, et ta püstitab üksiku fakti seletamiseks hüpoteesi, sest kõik teoreetikud rakendavad niisuguseid hüpoteese. Hüpoteesid on laiduväärsed ainult juhul, kui uurimise käigus ei avastata uusi fakte, mida need aitavad seletada, ega leita hüpoteesidele otsesemaid tõendeid, nagu Hippolyte Fizeau vaatlus valguse kiiruse kohta. Peale selle ei peeta abieeldust ad hoc-eelduseks, kui sama eeldus on võistlevatel teooriatel.

Kuidas teooriate lihtsust võrrelda? Abihüpoteeside arv ei ütle midagi, sest kõiki abihüpoteese saab alati esitada ühe abihüpoteesina. Ka alamhulga kriteerium pole hästi rakendatav, sest abihüpoteeside seas ei pruugi ühtki ühist olla. Seega peab võrdlemine olema kvantitatiivne. Näiteks olid valguse kiiruse küsimuses laine- ja korpuskulaarteooria patiseisus, sest nende eeldused on samalaadsed ja enne Fizeaud polnud kummagi kasuks sõltumatuid tõendeid. Aga Newtoni teoorial oli vähemalt üks abihüpotees, kerge peegelduse ja kerge leviku vastavuse õpetus, millele laineteoorias ühtegi abihüpoteesi ei vastanud. Youngi interferentsiprintsiipi, mis seletab õhukeste plaatide värvusi vähemalt sama hästi nagu vastavuse õpetus, võib pidada teooria osaks, sest see seletab mitmesuguseid äärenähtusi. Nii et seda, et üks teooria on teisest lihtsam, saab kindlaks teha ainult eeldusi hoolikalt uurides. Lihtsus on väga keeruline.

Pealtnäha sarnase lihtsuseteooria esitas Elliott Sober (Simplicity). Lihtsus on Soberi järgi informatiivsus: üks hüpotees on mingi küsimuse suhtes teisest informatiivsem, kui sellele küsimusele vastamiseks on selle hüpoteesi puhul tarvis vähem lisateavet. Seletus on seda lihtsam, mida vähem on hüpoteesist eksplanandumi dedutseerimiseks tarvis algtingimusi. Ent Sober ei kasuta abihüpoteesi mõistet, mis on lihtsuse jaoks otsustava tähtsusega. Lavoisier'd ja Fresneli ei huvita oponentide antud seletuste süntaktiline keerukus, vaid spetsiaalsed eeldused üksikute faktiklasside seletamiseks.

Võiks püüda võrrelda ka teooriate eneste lihtsust, aga pole selge, kuidas seda üldiselt teha saaks. Tundub, et postulaatide arvul pole erilist tähtsust; peaasi, et iga postulaati kasutataks mitut liiki faktide seletamiseks. Kahtlane on ka parameetrite või predikaatide arvu tähtsus.

Võrrelda saab siiski ontoloogilist ökonoomiat. Lavoisier ütleb, et flogistoniteooria on vähem lihtne kui hapnikuteooria, sest ta eeldab, et on olemas veel üks aine – flogiston. Samamoodi on loomishüpotees ontoloogiliselt keerukam kui evolutsiooniteooria. Võib-olla oli laineteooria ontoloogiliselt vähem ökonoomne kui korpuskulaarteooria, sest see eeldas eetri olemasolu, kuigi ka korpuskulaarteoorial oli oma ontoloogiline eeldus, nimelt valgusosakeste olemasolu. Üks teooria on teisest ontoloogiliselt ökonoomsem, kui teine teooria eeldab niisuguste entiteetide olemasolu, mida esimene ei eelda. Ontoloogilise ökonoomia kriteerium on konsilientsi kriteeriumi ja lihtsuse kriteeriumi suhtes teisejärguline, sest Occami habemenuga soovitab mitte paljundada entiteete ilma tarviduseta. Tarvidus oleneb sellest, kui palju fakte tuleb seletada, kasutamata palju abihüpoteese. Ontoloogiline keerukus ei kahanda teooria seletusväärtust ega aktsepteeritavust, kui selline keerukus aitab konsilientsile ja lihtsusele kaasa. Lavoisier' argumenti võib mõista ka nii: tema teooria on konsilientsem ja lihtsam kui flogistoniteooria, seetõttu puudub tarvidus flogistoni olemasolu eeldamiseks.

Analoogial on tähtis osa Darwini ja valguse laineteooria pooldajate argumentides. Darwin kasutas kunstliku ja loodusliku valiku vahelist analoogiat heuristiliselt, kuid väitis ka, et see analoogia on üks aluseid tema teooriasse uskumiseks. Huygens, Young ja Fresnel kasutasid analoogiaid heli- ja valgusnähtuste vahel valguse laineteooria toetamiseks. Esmapilgul tundub, et analoogial on seletusega vähe pistmist. Pole ka selge, kuidas see teooriaid toetab. Analoogiad toetavad teooriaid sellega, et nad täiustavad seletusi, mille andmiseks neid kasutatakse.

Analoogiaarutlust mõistetakse tavaliselt nii: sellest, et mingil objektil või mingisse klassi kuuluvatel objektidel on mingid ühised omadused teise objekti või teise klassi kuuluvate objektidega ning teisel objektil või teise klassi kuuluvatel objektidel on veel mingi omadus, tehakse järeldus, et sellel objektil või sellesse klassi kuuluvatel objektidel on see omadus. Nii võis Darwin sellest, et looduslik valik sarnaneb mitmes suhtes kunstliku valikuga, teha järelduse, et ta viib samuti liikide kujunemiseni. Huygens võis sellest, et valgus sarnaneb mitmes suhtes heliga, teha järelduse, et ka valgus koosneb lainetest. Sellised arutlused võivad küll osaliselt näidata, kuidas Huygens ja Darwin analoogiat kasutasid, kuid disanaloogiad tekitavad suuri probleeme. Huygens toob välja hulga erinevusi valguse ja heli vahel, millest kõige olulisem on see, et valgus ei levi sirgjooneliselt. Darwini puhul seisneb ilmne disanaloogia selles, et loodusliku valiku puhul puudub arukas valija. Kumbagi disanaloogiad ei kohuta. Aga kui analoogiaarutluses võrreldavatel objektidel on erinevaid omadusi, siis ei saa ühiste omaduste olemasolust järeldada, et ühel obkektil olev omadus on ka teisel. Nii et analoogiaarutlus ei vasta sellele, kuidas teaduslikes argumentides analoogiat kasutatakse.

Analoogilist järeldamist on parem iseloomustada seletuse mõiste abil. Oletame, et A ja B on P, Q ja R-i suhtes sarnased, ning oletame, et on teada, et see, et A-l on omadus S, seletab seda, et tal on omadused P, Q ja R. Siis saab järeldada, et S võib olla selle seletus, miks B-l on omadused P, Q ja R. Ei saa veel järeldada, et B-l on omadus S, sest pole piisavalt tõendeid ja disanaloogiad on liiga ähvardavad. Aga A ja B vahelised analoogiad suurendavad selle seletuse väärtust, mis seletab seda, et A-l on omadused P, Q ja R, sellega, et A-l on omadus S. (Sarnane on Peter Achinsteini analoogilis-seletuslik järeldamine (Law and Explanation)).

Analoogia kriteerium võimaldab kaasata parima seletuse järeldamise loogikasse Norwood Russell Hansoni avastuse loogika. Hansoni ("Is There a Logic of Discovery?") väitel on olemas avastuse loogika, mis koosneb argumentidest, et seletav hüpotees on teatud laadi, nii et ta sarnaneb edukates hüpoteesidega lähedastes valdkondades. See, et hüpotees on sobivat laadi, tähendabki, et tal on analoogiaid edukate hüpoteesidega. Darwin ja laineteoreetikud kasutasid parima seletuse järeldamisel analoogiaid. Et parima seletuse valimisel arvestatakse analoogiaid, ei ole avastuse loogikat, mis erineks õigustuse loogikast (Thagard, "The Autonomy of a Logic of Discovery"). Nii saab toetada uniformistlikke, mitte katastrofistlikke, mehaanilisi, mitte teleoloogilisi, deterministlikke, mitte statistilisi hüpoteese, samuti hüpoteese, mis apelleerivad teatud kindlatele mehhanismidele, nagu valik ja laine levimine.

Nähtustevaheline analoogia ei vii mitte ainult mõttele, et seletavate hüpoteeside vahel on analoogia, vaid ka täiustab seletusi teisel juhtumil, sest esimene seletus annab teisele eeskuju. Me saame mingist nähtustikust paremini aru, kui seletus sarnaneb varem kasutatud seletustega. See tundub Huygensi ja Darwini puhul olevat peamine kasu analoogiast. Gaaside kineetilise teooria seletusväärtusele aitab kaasa mehaaniline piljardipallide mudel.

Mitte et seletus oleks tuttavale taandamine. Ent kui muud asjad on võrdsed, on seletused paremad siis, kui teooria on tuttav, st kasutab üldtunnustatud seletustes kasutatud mehhanisme, entiteete või mõisted. Tuttavate eeskujude kasutamine ei ole seletamiseks hädavajalik, kuid tuleb kasuks.

Publikatsioone muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paul_Thagard&oldid=6385649"