Ava peamenüü

Palu-härghein ehk aas-härghein (Melampyrum pratense) on mailaseliste sugukonna härgheina perekonda kuuluv taimeliik.

Palu-härghein
MelampyrumPratense.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts ?
Sugukond Mailaselised Scrophulariaceae
Perekond Härghein Melampyrum
Liik Palu-härghein
L.
Binaarne nimetus
Melampyrum pratense
Aedkimalane palu-härgheina tolmeldamas

NimiRedigeeri

Eestikeelne nimetus tuleb sellest, et ta kasvab palumetsades[1].

Taime rahvapärased nimetused on vainu-jaanihein, karukaerad, varbalill, võihein.

TaksonoomiaRedigeeri

Liigi nimetus pärineb Carl von Linnélt.

Palu-härghein sarnaneb mets-härgheinaga.[2] Kõrglehed ei ole lillad nagu harilikul härgheinal[3]. Õied ei ole erkkollased nagu harilikul härgheinal ega tumekollased (kuldkollased[1]) nagu mets-härgheinal,[3] vaid on osalt valged, osalt kollased. Õied on mets-härgheina õitest peaaegu poole pikemad[3].

Palu-härghein kasvab enamasti kuivemates ja kehvema mullaga paikades kui teised härgheinaliigid.[3]

LevikRedigeeri

Palu-härghein on Eestis tavaline.[2]

KasvukohtRedigeeri

Kasvukoht on puittaimede lähedal (enamasti kuivas) hõredas palumetsas, eriti männikus[3], ka segametsas, kasvukohtadel massiliselt[1]. Kuivades palumetsades on teda rohkelt.[3] Ta on palumetsade tüübirühma iseloomulik liik, tal ei ole seal toidupuudust[1]. Kasvab ka rabaservadel ja niitudel[2]. Eelistab happelist mulda[2], kasvab sageli ka liivastes, kuivades ja väheviljakates kohtades[1].

VälimusRedigeeri

Kõrgus on Eestis 10–30 cm[2] (10–40 (50) cm[4]).

Juured on väikesed, haustoritega teiste taimede juurtele kinnitumiseks[4].

Nii varrelehtedel kui ka kõrglehtedel on leheserv alusel enamasti üksikute kõverdunud hammastega.[3] Lehetipud on teritunud[1]. Lehed on pehmed ja lopsakad[1].

Õiekate on kaheli, õis on mõlemasuguline[4]. Tupp on Lihtlehine, ka kroon on lihtlehine[4]. Õied on kahvatud või peaaegu valged[3], Eestis umbes 1,5 cm[2] (1,5–2 cm[3]; õiekrooni pikkus 1–1,5 cm[viide?]) pikkused, tipuosas kollakad, alaosas kollakasvalged [2] (huuled kollased, putk valkjas[viide?]).

Seemned on küllaltki suured[3], meenutavad sipelganukke[1].

ElutsükkelRedigeeri

Palu-härghein on ühekojaline[4] üheaastane taim.[3]

Eestis õitseb juunist septembrini[2] (maist septembrini[viide?]).

Paljuneb tõhusalt seemnetega.[3] Seemned meenutavad sipelganukke, mistõttu sipelgad viivad neid kaasa[1]. Järgmisel aastal kasvab taim sama tihedalt.[3]

ÖkoloogiaRedigeeri

Palu-härghein on poolparasiit, kes kinnitub juurtega puu, põõsa või kääbuspõõsa juurele.[4]

tedred, metsised ja mõned muud maapinnal toituvad linnud söövad peamiselt palu-härgheina seemneid, metsised suvel ka lehti.[3] Kariloomad söövad teda, kuid söödaväärtus on madal.[4] Hendrik Relve järgi söövad tedred, metsised ja paljud sõralised teda lehtede pärast[1]. Teda söövad ka niidu-võrkliblika röövikud[viide?].

MürgisusRedigeeri

Palu-härghein on veidi mürgine. Tundlikumatel inimestel soovitatakse vältida tema mahla sattumist limaskestale.[3] Mürgistus tekitab kõhulahtisust, peavalu ja peapööritust.[4]

RahvameditsiinRedigeeri

Rahvameditsiinis ravitakse haudunud varbavahesid pudruks hõõrutud palu-härgheina ülemise poolega, mis pannakse varvaste vahele.[3]

Austria rahvameditsiinis on palu-härgheina kasutatud reuma ja veresoonte lupjumise raviks teena või padja sisuna.[viide?]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Hendrik Relve. Palu-härghein. – Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht, Varrak 2001, lk 49.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Toomas Kukk. Eesti taimede kukeaabits, Varrak 2004, lk 242–243.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 Palu-härghein, bio.edu.ee
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Liigikirjeldus, bio.edu.ee

VälislingidRedigeeri