Palu-härghein
Palu-härghein ehk aas-härghein (Melampyrum pratense) on mailaseliste sugukonna härgheina perekonda kuuluv taimeliik.
| Palu-härghein | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
? |
| Sugukond |
Mailaselised Scrophulariaceae |
| Perekond |
Härghein Melampyrum |
| Liik |
Palu-härghein L. |
| Binaarne nimetus | |
|
Melampyrum pratense | |
NimetusRedigeeri
Eestikeelne nimetus tuleb sellest, et ta kasvab palumetsades[1].
Taime rahvapärased nimetused on vainu-jaanihein, karukaerad, varbalill, võihein.
TaksonoomiaRedigeeri
Liigi ladinakeelne nimetus pärineb Carl von Linnélt.
Palu-härghein sarnaneb mets-härgheinaga.[2] Kõrglehed ei ole lillad nagu harilikul härgheinal[3]. Õied ei ole erkkollased nagu harilikul härgheinal ega tumekollased (kuldkollased[1]) nagu mets-härgheinal,[3] vaid on osalt valged, osalt kollased. Õied on mets-härgheina õitest peaaegu poole pikemad[3].
Palu-härghein kasvab enamasti kuivemates ja kehvema mullaga paikades kui teised härgheinaliigid.[3]
LevikRedigeeri
Palu-härghein on Eestis tavaline.[2]
KasvukohtRedigeeri
Kasvukoht on puittaimede lähedal (enamasti kuivas) hõredas palumetsas, eriti männikus[3], ka segametsas, kasvukohtadel massiliselt[1]. Kuivades palumetsades on teda rohkelt.[3] Ta on palumetsade tüübirühma iseloomulik liik, tal ei ole seal toidupuudust[1]. Kasvab ka rabaservadel ja niitudel[2]. Eelistab happelist mulda[2], kasvab sageli ka liivastes, kuivades ja väheviljakates kohtades[1].
VälimusRedigeeri
Kõrgus on Eestis 10–30 cm[2] (10–40 (50) cm[4]).
Juured on väikesed, haustoritega teiste taimede juurtele kinnitumiseks[4].
Nii varrelehtedel kui ka kõrglehtedel on leheserv alusel enamasti üksikute kõverdunud hammastega.[3] Lehetipud on teritunud[1]. Lehed on pehmed ja lopsakad[1].
Õiekate on kaheli, õis on mõlemasuguline[4]. Tupp on Lihtlehine, ka kroon on lihtlehine[4]. Õied on kahvatud või peaaegu valged[3], Eestis umbes 1,5 cm[2] (1,5–2 cm[3]; õiekrooni pikkus 1–1,5 cm[viide?]) pikkused, tipuosas kollakad, alaosas kollakasvalged [2] (huuled kollased, putk valkjas[viide?]).
ElutsükkelRedigeeri
Palu-härghein on ühekojaline[4] üheaastane taim.[3]
Eestis õitseb juunist septembrini[2] (maist septembrini[viide?]).
Paljuneb tõhusalt seemnetega.[3] Seemned meenutavad sipelganukke, mistõttu sipelgad viivad neid kaasa[1]. Järgmisel aastal kasvab taim sama tihedalt.[3]
ÖkoloogiaRedigeeri
Palu-härghein on poolparasiit, kes kinnitub juurtega puu, põõsa või kääbuspõõsa juurele.[4]
tedred, metsised ja mõned muud maapinnal toituvad linnud söövad peamiselt palu-härgheina seemneid, metsised suvel ka lehti.[3] Kariloomad söövad teda, kuid söödaväärtus on madal.[4] Hendrik Relve järgi söövad tedred, metsised ja paljud sõralised teda lehtede pärast[1]. Teda söövad ka niidu-võrkliblika röövikud[viide?].
MürgisusRedigeeri
Palu-härghein on veidi mürgine. Tundlikumatel inimestel soovitatakse vältida tema mahla sattumist limaskestale.[3] Mürgistus tekitab kõhulahtisust, peavalu ja peapööritust.[4]
RahvameditsiinRedigeeri
Rahvameditsiinis ravitakse haudunud varbavahesid pudruks hõõrutud palu-härgheina ülemise poolega, mis pannakse varvaste vahele.[3]
Austria rahvameditsiinis on palu-härgheina kasutatud reuma ja veresoonte lubjastumise raviks teena või padja sisuna.[viide?]
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Hendrik Relve. Palu-härghein. – Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht, Varrak 2001, lk 49.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Toomas Kukk. Eesti taimede kukeaabits, Varrak 2004, lk 242–243.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 Palu-härghein, bio.edu.ee
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Liigikirjeldus, bio.edu.ee
VälislingidRedigeeri
 |
Vikisõnastiku artikkel: palu-härghein |
- Palu-härghein andmebaasis eElurikkus
