Paabapraasnik (ka paabaprastnik) on abielunaiste püha viimasel kolma- või neljapäeval enne lihavõttepühadeeelset suurt paastu.[1]

Paabapraasniku tähistamine on Eestis levinud ainult setude ja vene vanausuliste hulgas, Venemaal on see laialdaselt tuntud. Selle püha kombestikus on palju viljakusmaagia elemente.

Paabapraasnikut peetakse Setumaal võinädalal enne suurt paastu, kohati ka lihavõtte pühade ajal. Külades kogutakse peo jaoks raha ja toiduaineid. Peol süüakse, juuakse, tantsitakse tantse, lauldakse ja käiakse küla vahel jalutamas. Mehed ja lapsed ei tohi peost osa võtta ega ka selle toimumiskoha läheduses viibida. Küla peal vastu tulnud meestelt nõuti hoopis raha või rõivaid.[2]

Peipsi järve ja Narva jõe ääres asuvates venelaste külades peeti vastavat pidu kevadel, seoses karjalaskmisega jüripäeval.[2]

Lüpsikute turrutamine muuda

Kirde-Eestis (põhiliselt Jõhvi, Iisaku, aga ka Lüganuse kihelkonnas) säilis 20. sajandi alguskümnenditeni jüripäeval peetav eriline naistepüha ehk lüpsikute turrutamine. Sellel naistepeol, mille käigus toimus ühtlasi noorikute sümboolne pühitsemine abielunaise seisusse, oli ilmne vene traditsiooni mõju. Külanaised kogunesid kas kõrtsi või mujale sobivasse kohta. Peotoidud varuti varem ja toodi ühiselt kohale. Peo huvitavamaid osi oli suures puutünnis võitegemise jäljendamine: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. Kimbutati mehi, kes sattusid kogemata peopaika.[3]

Taludes tehtud puunõude suurpuhastus ja turrutamine kuulus samuti selle päeva traditsioonidesse. Lüpsikute turrutamise komme kandis lehmade hea piimaanni saavutamise ning karja edendamise, aga ka otsest lüpsikute hoolduse eesmärki.[3]

Viited muuda

Välislingid muuda