Pētõr Damberg

Petõr Alfred Damberg (9. märts 1909 Sīkrõg25. aprill 1987 Ādaži) oli liivi keeleteadlane, õpetaja, luuletaja ja rahvalaulik.

Tal on suuri teeneid liivi rahvaluule ja keeleainese kogumisel, toetades eelkõige Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa tööd. Damberg kirjutas artikleid liivlaste ja liivi keele kohta, ta on ka esimese liivikeelse lastelugemiku autor ning koos Tõnu Karmaga 1980. aastal liivi rahvalaulude valimiku kaasautor.[1]

NooruspõlvRedigeeri

Dambergi lapsepõlv möödus Lätis Dundaga valla Sīkrõgi küla Kīelki talus kaluri peres. Vanematel Kōrli ja Kristīn Dambergil oli lisaks Petõrile veel kaks last – Arnold ja Vilma. Kõik pereliikmed rääkisid liivi keelt. 1930. aastateni kasutas noormees oma teist eesnime Alfred. Esimese maailmasõja aastad veetis Damberg Eestis, elades Kuressaares, Haapsalus ja Tallinnas. Selle aja jooksul õppis ta ära eesti keele.[1][2]

Esmase hariduse sai Petõr Dundaga põhikoolis, kus õppides alustas ta liivi keele näidete üleskirjutamist rahvaluuleteadlase Oskar Looritsa innustusel. Looritsaga tutvus Damberg ilmselt 1922. aasta suvel, mil teadlane külastas ekspeditsiooni käigus ka Kīelki talu. Damberg hakkas üles kirjutama ka liivi rahvaluulet – muinasjutte, vanasõnu, laule ja mõistatusi – ja saatma neid teadlasele Eestisse. 1925. aastal lõpetas Damberg Dundaga põhikooli ja astus Ventspilsi riikliku ametikooli äriosakonda. Kirjutaja, kaupmehe või kontoritöötaja ameti omandamiseks tuli õppida kolm aastat ja teha seejärel aasta praktilist tööd. Pētõrist sai Ance vallavalitsuse praktikant. Ta oleks tahtnud küll ülikooli astuda, kuid vanematel nappis pojale edasise hariduse andmiseks raha.[2]

1928. aasta augustis külastas Liivi randa Soomluse Liidu (Suomalaissuuden Liitto) hõimurahvaste osakonna delegatsioon, mis otsustas toetada 5 noori liivlast hariduse omandamisel Jelgava Õpetajate Instituudis. Sealhulgas sai stipendiumi ka Damberg. Kuigi ta viimastel aastatel enam Soomest rahalist toetust ei saanud, lõpetas ta instituudi kuueaastase stuudiumi ettenähtud ajal – 1934. aasta juunis. Soome keeleteadlane Lauri Kettunen pidas Dambergi Yrjö Jahnssoni kasvandikuks, kuna Jahnsson oli liivlaste suurim rahaline toetaja, muuhulgas toetades ka Dambergi õpinguid Jelgava Õpetajate Instituudis.[2]

Liivi kultuuri arendamineRedigeeri

Instituudi ajal asus Damberg kohe ka liivi kultuuri edendama, suheldes nii teiste juhtivate liivlastega kui ka arendades liivi kultuuri. Dambergi motiveeris liivi kultuuri arendama ka 1931. aasta juunis osalemine liivi delegatsiooni koosseisus neljandal soome-ugri kultuurikongressil Helsingis, mille järel ta Soomes veel kolm nädalat veetis ning soome keelt harjutas.[2]

1930. aastal kirjutas Damberg Looritsale, et üks instituudi õppejõududest tahtvat väga, et liivlastel oleks oma ajakiri. Idee jõudis Soome ja asjaga hakkas tegelema Helsingi Akadeemiline Hõimuklubi. Ajakirja toimetajaks sai Jelgavas elav pensionärist liivlane Aņdrõks Stahler, liivi tudengid tegid palgata kaastööd. 1931. aasta jõulude ajal ilmus Līvli esimene number. 1933. aasta suvel viidi ajakirja toimetus üle Irēsse.[2]

Samuti proovis Damberg 1932. aastal rajada Liivi Noorte Liitu. Kirjutati valmis põhikiri, mis esitati Jelgava ringkonnakohtule, kuid mingi vea tõttu seda ei kinnitatud. Lisaks jamale kohtus ei olnud ka Liivlaste Liidu juhatus vaimustuses uuest liidu loomest, mistõttu jäi noorte liidu loomise kava ellu viimata.[2]

1933. aastal võttis Damberg ette plaani koostada ja toimetada liivi keele lugemikku lastele. Selleks veetis ta suve Soomes, saades sealt toetust Soomluse Liidult ning palve peale sai ka Looritsalt tema kogudest liivi muinasjutte, mõistatusi ja vanasõnu. Raha lugemiku jaoks saadi liivi laste jaoks kogutud annetustest. Raamat "Jemakīel lugdõbrāntõz skūol ja kuod pierast" ("Emakeele lugemik kooli ja kodu jaoks") valmis 1935. aasta algul. Sama aasta juunis esitas Damberg Läti Koolide Ametile palve väljastada luba lugemiku kasutamiseks rannakoolide liivi keele tundides, kuid seda ei antud põhjendusega, et välismaal koostatud raamat on Lätis eluliselt võõras ja ühekülgne, mistõttu see raamat koolidesse ei sobivat. Seetõttu levitas Soomluse Liit raamatut liivi lastele tasuta kodus lugemiseks. Siiski saadi 1938. aastast ka luba õpikut koolides kasutada.[2]

1934. aasta sügisel asus Damberg aastaks sõjaväeteenistusse Rēzeknes, pärast teenistust alustas ta kohe tööotsinguid sihiga saada õpetajaks ükskõik missuguse liivi küla koolis. Esialgu teda edu ei saatnud ja ta sai ajutise õpetajakoha väljaspool Liivi randa. Alles 1937. aastal sai Dambergist Pizā I astme põhikooli halduri kohusetäitja, kus küll esialgu jätkas liivi keele õpetamist Dambergi asemel vastava hariduseta, ent pikaajaliste kogemustega õpetaja Maŗt Lepste. Damberg üritas liivi kultuuri arendada teise külje alt, tutvustades Pizā lastele võimalikult palju liivlaste kohta. See kandis vilja: Dambergi mõtted osutusid külas populaarseks ja 1938. aasta talveks õppis Pizā koolis liivi keelt kolmandiku võrra rohkem õpilasi kui tavaliselt – 30 last. 1939. aastal sai Damberg lõpuks õpetama hakata liivi keelt, sest Lepste lahkus koolist.[2]

Pizās elades osales Damberg rohkem ka liivi ühiskondlikus elus. 1938. aasta veebruaris valiti ta Liivlaste Liidu juhatuse asesekretäriks. Liivi rahvamaja avamispeo jaoks 1939. aasta 6. augustil oli Damberg spetsiaalselt ette valmistanud esinemise koos meeskooriga.[2]

Tegevus Läti NSVsRedigeeri

Teine maailmasõda katkestas Dambergil liivi kultuuriga tegelemise. 1945. aastast töötas Damberg lühikest aega õpetajana Irē ja Pope koolides, seejärel Krūte ja Staldzene koolis kuni 1962. aastani, mil ta suundus Katvarisse, kus töötas eriinternaatkoolis pensionileminekuni 1969. aastal.[2]

Damberg toetas eesti teadlasti uuringuid liivi keele alastes küsimustes. Näiteks kogus ta 1950. aastail Eesti Teaduste Akadeemia ülesandel mitmel suvel liivi kohanimesid. 1963. aastal pöördus Eesti TA keele ja kirjanduse instituudi folkloristika sektor Dambergi poole palvega koguda liivi vanasõnu. Aastail 1964, 1965 ja 1970 saatis ta instituudile kokku 542 vanasõna. 1977. aastal alustas ta sama instituudi soome-ugri keelte sektori ülesandel keeleteadlase Tiit-Rein Viitso juhtimisel tööd suure liivi-eesti-läti keele sõnaraamatu koostamise juures. Dambergi jutud liivi rahvakultuurist lindistas 1971. aastal Tallinnas soome keeleteadlane Seppo Suhonen ning need avaldati 1975. aastal Helsingis.[2]

1960. aasta suvel pidas Damberg plaani astuda Tartu Ülikooli kaugõppesse. Muuseas lubati Dambergile, et ta võib emakeele eksami sooritada liivi keeles. Siiski ei läinud see plaan korda. See-eest sai Damberg osaleda liivi lauluansambli Līvlist asutamises 1972. aastal ja ansambli edasises tegevuses.

Pärast pensionileminekut elas Pētõr Damberg Ādažis, kus suri 25. aprillil 1987. Õpetaja on maetud Baltezersi kalmistule. [1][2]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti entsüklopeedia. 14. köide, lk. 45.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Renāte Blumberga (01.03.2008). "Liivlaste elu edendaja Pētõr Damberg – 100". Fenno-Ugria Teataja. {{netiviide}}: puuduv või tühi |url= (juhend)