Ava peamenüü
Poruni jõgi voolamas läbi Poruni põlismetsa

Põlismets on ilma inimmõjuta välja kujunenud stabiilne ökosüsteem (kliimaks-kooslus), mille puistu koosneb eri vanuses (sealhulgas eakatest) puudest ning kus leidub eri kõdunemisastmes lamatüvesid. Viimased pakuvad eluvõimalusi paljudele erisuguste nõudlustega organismidele, suurendades nõnda koosluse liigirikkust. Põlismetsast võib alati leida inimpelglikke liike ehk inimpagejaid, kes majandatavates metsades elada ei saa.[1]

Sageli kasutatakse põlismetsaga sünonüümselt mõistet ürgmets, kuid neid on võimalik omavahel eristada. Peamiselt seisneb erinevus metsa inimmõjutuse ajaloos. Põlismets võib olla arenenud ka alale, kus on varem langetatud suur hulk puid, kuid läbi suktsessiooni võib mets olla taastunud ning inimmõjutuse jäljed pole enam märgatavad. Selleks kulub palju aega. Ürgmets on aga ala, kus pole kunagi korraga suurt hulka puid maha raiutud ehk mis on kujunenud ilma igasuguse inimmõjuta. Ürgmetsast on välja kujunenud kõik muud inimmõjudega metsabiotoobid. Ürgmetsa mõiste viitab metsa pikaajalisele puutumatusele. Põlismets viitab kindlate omadustega või vanusega metsale.[2][3]

Sisukord

DefinitsioonRedigeeri

Ühtset rahvusvahelist põlismetsa definitsiooni ei ole. Selle üheks põhjuseks on põlismetsade ilme varieeruvus nii regionaalselt kui eri metsatüüpide vahel. Definitsioon, millele vastaksid kõik maailma põlismetsad, oleks nii üldsõnaline, et ei kannaks sugugi praktilist väljundit. Teiseks muudavad ühtse definitsiooni leidmise keerukaks essmärgid, mille tarvis kindlat definitsiooni rakendatakse: kaardistamine, kaitsealade loomine, metsainventuuri läbiviimine. "Näib, et definitsiooni täpsuse ja üldise rakendatavuse vahel on pöördvõrdeline seos."[3] Definitsioone on loodud, võttes arvesse metsa vastavust kindlatele kriteeriumitele[4]. Enim kasutatud kriteeriumid on võimalik jagada gruppidesse järgmiste omaduste alusel: struktuuri-, suktsessioonikriteeriumid ja biogeokeemilised omadused[5]. Tihti luuakse definitsioon, kombineerides nii erinevate gruppide kriteeriume kui ka muid lisakriteeriume arvestades[3].

StruktuuripõhineRedigeeri

"Põlismets on kooslus, mille dominantsete puude keskmine vanus on lähedal selle liigi oodatavale maksimaalsele vanusele vastavates keskkonnatingimustes ning selle struktuur ja koosseis annavad tunnistust looduslikul teel uuenevast, erivanuselisest ja häilude dünaamikaga metsast"[6]. Puistu struktuuriks on selle füüsilised omadused ruumis, mille kaudu on võimalik tuvastada häilude dünaamikaga puistuid. Kasutusel olevad definitsioonid on kõige sagedamini loodud struktuuriomaduste põhjal.[4] Struktuuridefinitsiooni eeliseks on asjaolu, et vaadeldavad struktuuriomadused on tihti tähelepanu all metsakorralduse planeerimisel[4] ja rakendatavad metsainventuuride tegemisel[7]. Definitsiooni miinuseks on fakt, et see ei paku informatsiooni protsesside kohta, mille tagajärjel need omadused on kujunenud. Lisaks on need välja töötatud iseloomustamaks piiratud hulka metsatüüpe[8], mistõttu pole need definitsioonid rakendatavad kõikide metsatüüpide põlisuse hindamiseks[9].

SuktsessioonipõhineRedigeeri

Oliver ja Larson[10] defineerivad põlismetsa kui puistut, mis on suktsessiooni viimases etapis, kus pioneerliikide regeneratsioon on lõppenud ning kus need on asendunud kesk- ja hilissuktsessiooni liikidega ning seda protsessi ei ole mõjutanud allogeensed tegurid. Suktsessioonikriteeriumid peegeldavad metsas toimuvaid protsesse. Nendel põhinevad definitsioonid keskenduvad tavaliselt küsimusele, kuidas põlismetsad on arenenud. Seetõttu on sellise definitsiooni eeliseks selle rakendatavus, kui eesmärgiks on majandada metsa viisil, mis soosiks põlismetsa omaduste arengut või säilitamist[9]. Suktsessioonikriteerium on rakendatav küll paljude metsatüüpide jaoks, kuid protsessidel põhinevaid definitsioone on keeruline kohandada põlismetsade inventeerimiseks[9]. Probleeme tekitab selle definitsiooni kasutamine metsade puhul, mille suktsessioonis esinevad pikaealised pioneerliigid[8][11].

TunnusedRedigeeri

 
Põlismets Valgesoos

Põlismetsale iseloomulike tunnuste arenemine on seotud suktsessiooniga, mille viimase staadiumi saavutamine nõuab aega. Vanade puude akumulatsioon hakkab mõjutama puistu struktuuri.

Vanemad puistud arendavad häilusid kahel põhjusel. Esiteks, dominantsed puud hakkavad surema loodusliku vananemisprotsessi tagajärjel, mis muudab puud patogeenidele ja kahjuritele vastuvõtlikumaks. Kui sellised vanad puud on koondunud, tekitab see küllaltki suuri häile[12]. Teiseks, mida vanem on puistu, seda enam on tõenäoline, et selle struktuuri on mõjutanud häiringud. Häiringud, nagu väiksemad põlengud ja tormid, üraskirüüsted, surmavad suuri vanu puid või nende gruppe.[13][14] Suurte puude suremise tulemusena kuhjub surnud puitu ja lagundavad seened satuvad ka elusatesse puudesse. Surnud ja surevad puud on põlismetsa iseloomulik tunnus ja need toetavad rikkalike toiduvõrgustike teket. Põlismetsadele on tavaliselt iseloomulikuks tunnuseks erivanuseline heterogeense struktuuriga kooslus; vanad, oma küpsusea ületanud puud; suured seisvad ja lamavad surnud puud; erinevas kõdustaadiumis lamavad puud ja kännud; juureaugud ja -mättad, mis tekkivad tormi poolt ümberpaisatud puude juurestike üleskerkimisega pinnasest; mitmekihiline võrastik; häirimata pinnas. Taimkattes esinevad häilud, mis tekivad väiksematele häiringute tõttu. Põlismetsa ökosüsteem on stabiilne, ilma oluliste inimhäiringuteta ja seal on suur tõenäosus leida tunnusliike.[15]

ElupaigadRedigeeri

Põlismets pakub liikidele erinevaid elupaiku, mis on tekkinud tänu metsakoosluse pikale arengule ja järkjärguliste häiringute kuhjumisele[16]. Seal kasvab jämedaid ja väga vanu puid, leidub surevaid ja kuivanud tüvesid ning puutüükaid, metsa all lamab palju jämedat kõdupuitu. Leidub mitmeid mikroelupaiku, kus on stabiilsed keskkonnatingimused: varis, lamapuit, võrastik, tuuleheite juurepaljandid, puuõõnsused, tüügaspuude kõdupuit, kännud. Mikroelupaiku asustavad tihti elupaiganõudlikud liigid.[16]

 
Põlismets Ameerika Ühendriikide Oregoni osariigis

ElurikkusRedigeeri

Liikide seos põlismetsaga on tingitud sealsetest tingimusest, mis on tekkinud läbi häilude dünaamika ja suktsessiooni arengu. Mitmekesise struktuuriga mets pakub erinevaid küllaltki stabiilsete tingimustega elupaiku. Majandustegevus vähendab sobilike oludega elupaikade hulka ning koos sellega ka nendest nendest sõltuvate liikide rikkust ja isendite arvukust. Kindlasti on sealt tõenäolisem leida igasuguse inimmõju suhtes tundlikke või halva levimisvõimega liike. Põlismets on koduks mitmetele putukaliikidele, kes vajavad elamiseks kõdunenud puitu ja kes seetõttu majandatud metsas hakkama ei saa.[17]

Rohke lagupuidu olemasolu toetab rikkalike toiduvõrgustike teket, mis koosnevad omavahel seotud mikroorganismidest, taimedest, seentest, selgroogsetest ja selgrootutest. Surnud puit on substraadiks puidulagundajatest seentele. Erinevad epifüüdid, nagu samblikud, brüofüüdid ja soontaimed, elavad teiste puude pinnal, täites seal mitmeid olulisi funktsioone. Nad pakuvad selgrootutele elupaiku, toitu ja mõjutavad aineringet.[18] Epifüütide kasv süvendab olemasolevaid struktuurimustreid. Nad on väga valivad oma kasvukoha suhtes, seetõttu toetavad erinevad substraadid mitmekesise epifüüdikoosluse teket.[16]

TaimedRedigeeri

Oluline on mõista, et põlismetsade regionaalse varieeruvuse tõttu võib mõne regiooni põlismetsale spetsiifiline liik teises regioonis olla aga võimeline asustama ka muid kasvukohti[19]. Põlismetsa taimeliike iseloomustavad järgmised tunnused[20][21]:

  • on varju- või pool-varjutolerantsed;
  • eelistavad pehme kliimaga tasandikke;
  • väldivad nii kuivi kui ka märgi alasid, eelistavad niiskusgradiendi keskmist osa;
  • eelistavad kergelt happelisi kuni neutraalseid muldasid;
  • on tüüpilised keskmise lämmastiku kättesaadavusega muldadele;
  • on enamasti suvehaljad, kuigi mõningatel on ka talvel lehestik;
  • valdavalt on nad geofüüdid või hemikrüptofüüdid;
  • levivad suuremas osas kas tuulega või sipelgatega;
  • on stressitolerantsed.

TulevikRedigeeri

Põlismetsade säilitamine ja arendamine on ühiskonnale kasulik mitmes aspektis. Nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade seisukohast on oluline, et põlismetsades oleks suur bioloogiline mitmekesisus. See on rakendatav meditsiiniliste ja biotehnoloogiliste uuringute puhul ning aitab kaasa loodusturismi arendamisele. Lisaks talitlevad põlismetsad looduslike stabiilsete süsinike reservaatidena, mis mängib võtmerolli ühe kasvuhoonegaasi, süsihappegaasi regulatsioonis. [22]

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on loonud kaks protokolli, mille eesmärk on kas kaudselt või otseselt just neid kahte omadust kaitsta: "ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon" (UNFCCC) ja "Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon" (CBD). Rahvusvahelised konventsioonid ei saa riike kohustada lokaalseid kaitsemeetmeid rakendama. Riigid peavad ise arendama ühisvestlusi, mis eeldab koostööd nii teadlaste, valitsuse kui ka kohalike võimukandjate vahel.[23]

 
Põlismets Alutagusel

Eesti põlismetsadRedigeeri

Üks Eesti tuntumaid põlismetsi on Järvselja põlismets. Järvselja looduskaitseala asub Tartu maakonnas Meeksi ja Võnnu vallas. Kaitseala pindala hõlmab 184,4 ha. Eestis on Järvselja Õppe- ja katsemetskonnas 1924. aastal kaitse alla võetud 19 ha suurune ürgmetsa kvartal (kvartal 226), kus on keelatud igasugune inimese sekkumine metsaelu loomulikku käiku.[24]

Teine Eesti looduskaunis põlismets on Ida-Virumaal Illuka vallas asuv Poruni põlismets. Poruni matkarada asub Puhatu looduskaitsealal riigipiiri äärealadel. Looduskaitseala pindala on 12 320 ha. Sellest metsast võib leida Eesti kõige suurema kasvuga pärnasid.[25]

 
Järvselja kuningamänd 2013

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Leibak, E. 1998. Põlismets – põline varandus. Eesti Loodus, 5–6, 503–506.
  2. Jõgiste, K., Korjus, H., Külvik, M., Lõhmus, A., Palo, A., Viilma, K. 2000: Metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. – Eesti Keskkonnaministeerium & DANCEE, 47lk.
  3. 3,0 3,1 3,2 Wirth C, Messier C, Bergeron Y, Frank D, Fankhänel A. 2009. Old-growth forest definitions: a pragmatic view. Old-growth forests: function, fate and value. Springer, New York, 11–33.
  4. 4,0 4,1 4,2 Wells, R.W., K.P. Lertzman, and S.C. Saunders. 1998. Old-growth definitions for the forests of British Columbia. Natural Areas Journal 18: 280–294.
  5. Kneeshaw,D.D., Burton,P.J., 1998. Assessment of functional old-growth: a case study in the sub-boreal spruce zone of British Columbia, Canada. Natural Areas Journal 184: 293–308.
  6. Mosseler, A., Lynds, J.A., Major, J.E., 2003. Old-growth forests of the Acadian Forest Region. Environmental Reviews, 11, S47–S77.
  7. Bonar, R., H. Lougheed, and D. Andison. 2003. Natural disturbance and old-forest management in the Alberta Foothills. The Forestry Chronicle 79(3):455–161.
  8. 8,0 8,1 Spies, T A. 2004. Ecological concepts and diversity of old-growth forests. Journal of Forestry 102: 14–20.
  9. 9,0 9,1 9,2 Spies, T. 1997. Forest stand, structure, composition, and stfunction. In Creating a forestry for the 21century:The science of ecosystem management. K. Kohm and J. Franklin (editors). Island Press, Washington, D.C. 11–30.
  10. Oliver, C.D.; Larson, B.C., 1996: Forest Stand Dynamics. New York, John Wiley & Sons. 520lk.
  11. Lusk,CH., 1999, Long-lived light-demanding emergents in southern temperate forests: the case of Weinmannia trichosperma (Cunoniaceae) in Chile. Plant Ecol. 140: 111–115.
  12. Franklin JF, Van Pelt R. 2004. Spatial aspects of structural complexity in old-growth forests. J. For. 102: 22–28.
  13. Woods, K.D., 2004, Intermediate disturbance in a late-successional hemlock-northern hardwood forest. Journal of Ecology, 92: 464–476./
  14. Weisberg, P. J. 2004. Importance of non-stand-replacing fire for development of forest structure in the Pacific Northwest, USA. Forest Science, v. 50, no. 2, 245–258.
  15. Humphrey, J.W., 2005. Benefits to biodiversity from developing old-growth conditions in British upland spruce plantations: a review and recommendations. Forestry 78: 33–53.
  16. 16,0 16,1 16,2 David A Perry, Ram Oren, Stephen C. Hart., 2008. Forest Ecosystems.Teine trükk. Baltimore: Johns Hopkins University Press, 2008.
  17. Martikainen, P. et al. 2000. Species richness of Coleoptera in mature managed and old-growth boreal forests in southern Finland. – Biol. Conserv. 94: 199–209.
  18. Nadkarni, N.M., 1994. Diversity of species and interactions in the upper tree canopy of forest ecosystems. American Zoologist 34: 70–78.
  19. Hermy, M. ja Verheyen, K. 2007. Legacies of the past in the present–day forest biodiversity:a review of past land–use effects on forest plant species composition and diversity. – Ecol.Res. 22: 361–371.
  20. Hermy, M. jt 1999. An ecological comparison between ancient and other forest plant species of Europe, and the implications for forest conservation. – Biol. Conserv. 91: 9–22.
  21. Taavi Paal, T., 2008. Taimede funktsionaalsed grupid metsakooslustes – nende seosed looduslike ja antropogeensete häiretega. Bakalaureusetöö. Tartu ülikool.
  22. Körner, Ch. 2003. Slow in, rapid out – carbon flux studies and Kyoto targets. Science 300: 1242–1243.
  23. Wirth, C., 2009. Old-growth forests: function, fate and value-a Synthesis. In: Wirth C, Gleixner G, Heimann M. Eds. Old-growth forests: function, fate and value. Springer, New York, 465–490
  24. http://www.jarvselja.ee/
  25. http://www.loodusesober.ee/artikkel1538_1533.html Relve, H. 2009. Poruni põlismets kutsub. Eesti Loodus.

Kasutatud kirjandusRedigeeri

  • David A Perry, Ram Oren, Stephen C. Hart., 2008. Forest Ecosystems.Teine trükk. Baltimore: Johns Hopkins University Press, 2008.

VälislingidRedigeeri