Ott Kangilaski

Eesti kunstnik

Ott Kangilaski (pseudonüüm King Kong Kongivere 14. juuni 1911 Verilaske, Viljandimaa28. aprill 1975 Tallinn) oli eesti graafik, karikaturist ja publitsist.

Ott Kangilaski
Sündinud 14. juuni 1911
Verilaske, Viljandimaa
Surnud 28. aprill 1975
Tallinn
Rahvus eestlane
Haridus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas
Tegevusala graafik ja publitsist

ElukäikRedigeeri

Sündis Viljandimaal Verilaske[1] taluniku perekonnas. Õppis Arumetsa algkoolis, Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis, gümnaasiumi lõpetas siiski Viljandis. 1931–1935 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas kunsti- ja kirjandusajalugu ning rahvaluulet, osales üliõpilasseltsi Veljesto ettevõtmistes. Sellel ajal algas ka tema populaarsuse algus, sügishooaja suursündmustega – pilavate mardiooperite värsistatud lavatekstide loomisel, kus ta oli nende tekstide põhiautoriks[2]. Tema õpingud ülikoolis katkesid halvenenud tervise tõttu. Aastast 1934 õppis ka Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Ado Vabbe graafikaateljees. 1940 jätkas Kangilaski kuus aastat varem pooleli jäänud kunstiõpinguid Konrad Mäe nim. Riigi Kõrgemas Kunstikoolis Aino Bach ja Arkadio Laigo juhendusel ja lõpetas 1943. aastal Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused graafika alal. Vahepealsetel aastatel oli ta end aga juba kunstnikkonnas tõestanud andeka raamatuillustraatorina, millest enam tähelepanu pälvisid “Arbujate” sõpruskonna luuletajate teosed.[3] Sellest tulenevalt sai tema peamiseks tehnikaks graafika. Jätkas õpinguid 1940–1941 Konrad Mäe nim. Riigi Kõrgemas Kunstikoolis Aino Bachi ja Arkadio Laigo juhendusel ja lõpetas 1943 Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused. Aastast 1966 oli üks Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaid ja selle auliige[2]. Samuti tegi ta kaastööd Vanemuise teatrile.

 
Ott Kangilaski haud

Ott Kangilaski on maetud Metsakalmistule.

LoomingRedigeeri

Suur osa loomingust ja vabagraafikast toetub rahvaluulele, tähelepanuväärseim on sari muistendiainelisi lehti, milles ilmneb sügavtrükitehnikate meisterlik valdamine. Viljeles ka puugravüüri. 1950-ndatel muutusid populaarseteks tema eesti muistenditeainelised lehed ja "Kalevipoja" paikadega seotud maastikud.

Ott Kangilaski oli tegev raamatuillustraatorina, karikaturistina, avaldas kunstialaseid artikleid ja raamatuid. Ta on kirjutanud Eduard Wiiraltist, sügavtrükitehnikatest, jooksvatest kunstiprobleemidest. Koos vennapoja Jaak Kangilaskiga oli ta omaaegse populaarse „Kunsti kukeaabitsa“ (1968, tiraažiga 10 000) väljaandjaks. 1969. aastal ilmus „Loomingu“ raamatukogu sarjas (tiraažiga 22 000) vestekogumik „Jutulõng“[2]. Ott Kangilaski illustreeris mitmeid populaarseid lasteraamatuid, mille tegelasteks meie rahvajuttude kangelased ning käsitles sama ainest ka oma vabagraafikas.

Kangilaski hakkas näitustel esinema 1929. aastast, isikunäitused 1963 ja 1971.[4]

TunnustusRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Ott Kangilaski oli Juhan Kangilaski vend ja Jaak Kangilaski onu.

ViitedRedigeeri

  1. Viljandi Muuseum (nähtud 20.02.2017)
  2. 2,0 2,1 2,2 "Tartu Ekspress 22.04.2015 Meenutades Ott Kangilaskit (Hillar Palamets)". Originaali arhiivikoopia seisuga 21.02.2017. Vaadatud 20.02.2017.
  3. 3,0 3,1 Ott Kangilaski
  4. "Mai Levin, Ott Kangilaski "Keda valida?" 1957". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2016. Vaadatud 15. novembril 2012.

AllikasRedigeeri

VälislingidRedigeeri