Orava mõisa ülestõus
Orava mõisa ülestõus oli talupoegade ülestõus, mis toimus 1700. aasta veebruaris-märtsis Orava mõisas Vastseliina kihelkonnas Võrumaal (praeguse haldusjaotuse järgi Võru vallas Võru maakonnas). Ülestõus leidis aset Põhjasõja (1700–1721) esimesel aastal.[1]
Ülevaade
muuda1700. aasta veebruari algul tungisid Riia alla Saksi kuurvürsti ja Poola-Leedu kuninga August II Tugeva väed. Saksi vägede pealtung vallandas paljudes Liivimaa mõisates talurahvarahutusi, kaasa arvatud Orava mõisas.[2]
Esmaspäeval, 19. veebruaril vkj jõudsid uudised Saksi vägede sissetungist Friederich Wesselingile kuuluva Orava mõisani. Samal päeval algasid mõisas rahutused, mille käigus murti sisse kahte Orava järve ääres asuvasse viljaaita ning võeti sealt vilja.[3] Uste mahamurdjaks olevat olnud Koosa Ivani poeg Wassiell. Talupojad kutsusid mässus osalema ka Petseri kloostri lähedal elavaid sõpru ja sugulasi.[4]
Esmaspäeval keeldusid paljud talupojad ka teotöölisi saatmast ning pärastlõunal kogunes hulk taluperemehi koos sulastega mõisa juurde, et seda rüüstama hakata. Mõisas viibisid sel ajal vaid valitseja ja raamatupidaja Johan Meyer oma perega. Talupojad suundusid viljaaitade juurde, kust hakkasid vilja ära tassima või oma hobustele söötma. Mõisa viinameister Johan Bertelsson teavitas asjast Meyerit, kes andis Bertelssonile ja manukas Ratta Reinule püssid, millest nood siis aitade juures olevate talupoegade poole tulistasid.[5]
Osa talupoegi jäi sellest hoolimata aitade juurde ning Meyer saatis kilter Tootsi ja Ratta Reinu neid mõisa kutsuma. See aga ei õnnestunud ning talupojad ähvardasid Meyeri koos tema pere ja mõisatöölistega ära tappa. Südaööl lahkusid talupojad siiski mõisa ümbert.[5]
Teisipäeval kogunesid talupojad taas mõisa juurde ning kaks neist, Titzmanni Andre ja Puddikalli Jüri, tungisid isegi peamajja ning nõudsid Meyerilt viina ja õlut. Meyer saatis kubjas Voki Jürka ümbruskonnast püsse tooma. Ise läks ta Kolodovitsa ja Petseri mõisatest abi otsima ning naasis Oravale nelja mehega.[6]
Kolmapäeval valmistus Meyer ärasõiduks. Ta lubas igale küüdimehele, kes tema kraami Alūksneni veab, ühe tündri soola maksta. Meyer oli suure hulga talupoegi oma voori tassimiseks mõisa kutsunud, kuid järgmisel päeval kogunes neid märksa rohkem, kui ta oli soovinud, kusjuures mitmed olid kaigaste ja piikidega relvastatud. Jaske Hans ja Titzmann Andre üritasid osa varandusest endale võtta, kuid andsid selle hiljem tagasi. Meyer lahkus koos pere ja viinameistriga mõisast neljapäeva keskpaiku. Teekonnal rööviti temalt paar härgi.[6]
Sadakond talupoega vedas kuni õhtuni mõisa vara minema. Talupojad murdsid palgiga maha ka viinalao ukse ning kuulutasid siis: "See siin on Riia kants ja selle oleme me juba endi kätte saanud!" Nad olevat enda seast valinud nii asehalduri, kreisifoogti kui majandusametnikke. Järgnevatel päevadel rüüstati mõisat üha edasi ning laupäevaks oli see juba täiesti tühjaks tehtud. Wesselingi supliigi järgi Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlbergile olevat mõisast ära veetud 1800 vakka teravilja ja 130 karilooma.[7]
Meyeri lahkumise järel jäi mõisa vaid kilter Toots, keda Puddikalli Jüri oli ähvardanud ära tappa, kuna too oli talupoegadelt adraraudu pandiks võtnud. Peale valitseja lahkumist üritasid mõisat kaitsta vaid Ratta Rein (kes käis talupoegi aitade juurest ära ajamas) ja kirikueestseisja Marka Leska (kes püüdis mõisa viina talupoegade eest päästa).[7]
Mässajate üle kohtumõistmine
muudaMeyer naasis Oravale alles aprilli keskel ning andis mässanud talupojad kohtu alla. Selleks ajaks oli hulk talupoegi mõisast varastatud kraamiga Venemaale põgenenud. Nende kinnipüüdmiseks küsiti abi Pihkva vojevoodilt.[8]
2. juunil rkj esitas Meyer Tartu maakohtule mässu kohta kaebuse ning tõi endaga kaasa viis peamist süüdlast: Puddikalli Jüri, Titzmann Andre, Pilli Peebu ning Jaske Hansu koos sulase Ivaniga, kes kõik pandi vangimajja. Hiljem toimetati kohtu ette veel seitse talupoega. Ülekuulamine kestis kuni 19. juunini, mille käigus selgus muu hulgas, et Meyer oli peksmise läbi talupoegadelt valetunnistusi välja pressinud.[8] 20. juunil koostati kohtuotsus, millega määrati Jaske Hans, Titzmann Andre, Pudikalli Jüri ja tema sulane Homi Hann surma pea maharaiumise teel (hukkamise järel tuli nende pea teiba otsa riputada ning keha rattale tõmmata). Manukas Maddina Jakob mõisteti poomissurma.[9] Sulasele Ivanile määrati karistuseks 15 paari vitsu ning veerand aastat sunnitööd. Ka Kose Toomasele, Kisa Paabule ja Puddikalli Hinrichile määrati 15 paari vitsu, Lauri Miko naisele Annule aga 8 paari. Pilli Peep mõisteti õigeks.[8]
Orava talupojad appelleerisid otsuse Liivimaa õuekohtusse, kus nende kaebus, mille oli koostanud advokaat Dieterici, 17. juulil ette loeti. Dieterici koostas hiljem veel mitu supliiki, milles väitis, et mõisa olid rüüstanud võõrad talupojad ning Orava omad olid vara ainult kaitse alla võtnud. Kohtuotsust prooviti kehtetuks tunnistada ka väitega, et talupojad polevat ülekuulamisel kõigist küsimustest aru saanud, kuna räägivad peamiselt vene keelt. Lisaks tõi Dieterici välja, et paljud talupojad polnud armulaual käinud ega saanud seega kohtus vannet anda. See ei aidanud ning 11. oktoobril viidi karistused Orava mõisas täide.[8]
Viited
muuda- ↑ "Orava". Vaadatud 26.10.2023.
Märtsis 1700 oli Oraval talurahvarahutusi, mõis rüüstati.
- ↑ Lk 44 (Öpik, 1964)
- ↑ Lk 101-103 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ Lk 50-51 (Öpik, 1964)
- ↑ 5,0 5,1 Lk 52-53 (Öpik, 1964)
- ↑ 6,0 6,1 Lk 54-56 (Öpik, 1964)
- ↑ 7,0 7,1 Lk 57-59 (Öpik, 1964)
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Lk 58-61 (Öpik, 1964)
- ↑ Lk 104 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
Kirjandus
muuda- Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 1960.
- Öpik, Elina. Talurahva mõisavastane võitlus Eestis - Põhjasõja esimesel poolel 1700–1710. Tallinn. 1964.