Ooperifestival

Ooperifestival on ooperile keskenduv muusikafestival.

Aegade jooksul on välja kujunenud paarkümmend populaarsemat ja suurema rahvusvahelise tähtsusega ooperimuusika festivali: Aix-en-Provence'i festival Prantsusmaal, Aspeni festival Ameerika Ühendriikides, Bayreuthi festival Saksamaal, Bregenzi festival Austrias, Drottningholmi festival Rootsis, Edinburghi festival Šotimaal, Maggio Musicale Firenzes Itaalias, Glyndebourne'i festival Inglismaal, Müncheni festival Saksamaal, Pesaro Itaalias, Terme di Caracalla Roomas, Salzburgi festival Austrias, Santa Fe festival Ameerika Ühendriikides, Savonlinna ooperipäevad Soomes, Schwetzingeni festival Saksamaal, Arena di Verona festival Itaalias, Donaufestwochen Viinis, Zürichi festival Šveitsis, Festival Ljubljana Sloveenias ja Wexfordi festival Iirimaal. Nende festivalide eesmärgiks on klassikalise ja lavamuusika propageerimine. Populaarsete muusikateoste kõrval esitatakse sageli heliloojate vähem tuntud või unustusse vajunud teoseid.

Ajalugu muuda

Ooperifestivalide korraldamise ajalugu ulatub 1680. aastasse, kui Itaalias tähistati püha Cecilia päeva. Regulaarselt hakati ooperifestivale korraldama aga Põhja-Euroopas 18. sajandi alguses. Repertuaar oli esialgu juhuslikku laadi. Esimene spetsiaalne või temaatiline ooperifestival toimus 1876. aastal Bayreuthis. Seal kanti esimest korda tervikuna ette Richard Wagneri 15 tundi kestev "Nibelungide sõrmus" neljas osas: 13. august "Das Rheingold", 14. august "Die Walküre", 16. august "Siegfried" ja 17. august "Götterdämmerung". Sellest festivalist kujuneski ühele heliloojale korraldatavate festivalide mudel. Hiljem hakati korraldama Wolfgang Amadeus Mozarti (Salzburg, 1877), Georg Friedrich Händeli (Göttingen, 1920 ja Halle, 1952), Joseph Haydni (Eisenstadt, 1957), Benjamin Britteni (Aldeburg, 1948), Giuseppe Verdi ja Giacomo Puccini (Arena di Verona, 1913), Verdi (Parma, 1989), Puccini (Torre de Lago, 1930), Gaetano Donizetti (Bergamo, 1931–1973 ja alates 1980), Gioachino Rossini (Pesaro, 1980) ja George Enescu (Bukarest, Sibiu, 1958) festivale.

Osa rahvusvaheliselt tuntud ooperifestivale, nagu Firenze Maggio Musicale, Aix-en-Provence’i, Wexfordi, Santa Fe, Marina Franca, Bergamo ja Savonlinna festivalidel on pandud rõhku nimekate heliloojate vähe esitatud või kaua unustuses olnud ooperitele, aga ka 20. sajandil komponeeritud modernsetele teostele. Salzburgi, Zürichi, Bregenzi, Glyndebourne’i ja Arena di Verona festivali korraldajad lähtuvad rahvusvahelisest püsirepertuaarist. Drottningholmis on rõhk barokkooperitel.

20. sajandi lõpukümnenditel korraldati igal aastal üle 200 suvise ooperi- ja operetifestivali. Tänapäeval on nendest alles jäänud ligi 80 üritust. 2023. aasta seisuga toimub kõige rohkem festivale Ameerika Ühendriikides (19) ja Itaalias (13). Aktiivselt tegutsetakse ka Suurbritannias (8), Saksamaal (7), Austrias (7) ja Prantsusmaal (5). Hispaanlased paistavad silma ainsa rahvusvahelise kõlapinnaga zarzuela-festivali korraldamisega. Festivalide korraldajate hulka on viimastel aastakümnetel lisandunud Türgi (Aspendos International Opera and Ballet Festival), Brasiilia (Amazonas Opera Festival), Uruguay (International Punta Classic Festival), Ukraina (Opera Fest Tultšin), Montenegro (Operosa) ja Sloveenia (Piccolo Opera Festival).

Läänemere kultuuriruumis on aastakümneid olnud rahvusvaheliselt mainekaimad festivalid Savonlinnas ja Drottningholmis. Ooperimuusikafestivale korraldatakse ka Vilniuses, Kuressaares (Saaremaa ooperipäevad, Pärnus (Pärnu ooperipäevad, Tallinnas (Pirital), Bergenis Vadstenas ja Kopenhaagenis. Operetifestivale korraldatakse Bad Ischlis ja Mörbischis (Austria), Lamalou-les-Bainsis (Prantsusmaa) ja Triestes (Itaalia).

Allikad muuda

Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol. Two, London, 2004
Top Global Opera Festivals from 30+ Countries (operabase. com)
Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012