Omadussõnaline täiend

Omadussõnaline täiend ehk adjektiivatribuut on täiend, mis toimib semantilise predikaadina ja määrab ära nimisõnafraasi peasõna tähendusklassi.

Eesti keel

Lauses vastab omadussõnalisele täiendile tavaliselt kas öeldistäide või seisundimäärus: rikkis auto - auto on rikkis.

Kuigi omadussõnalise täiendina võib esineda mis tahes sõnaliigi sõna, on tüüpiliseks omadussõnaliseks täiendiks omadussõna, mistõttu seda täiendit nimetataksegi omadussõnaliseks täiendiks: väike onn, magus õun.

Omadussõnaliseks täiendiks omadussõna

Omadussõnaline täiend vastab küsimusele missugune?. Tüüpilisel omadussõnal on täiendina järgmised omadused:

• normaalasendis paikneb nimisõna ees: väike poiss luges paksu raamatut,
• ühildub nimisõnaga käändes ja arvus: kõrge mägi – kõrgetele mägedele,
• sellest on võimalik teha öeldistäide: kõrge mägi – mägi on kõrge.

Omadussõnaliseks täiendiks muu sõnaliigi sõna

• Järgarvsõna: viies klass, seitsmes rida.
• Omadus- või arvsõnaline asesõna: need lilled, mõlemad lapsed.
• Tegijanimi: hauduja kana, kasvataja Malle.
• Nud-, tud-, v- ja tav-kesksõna ning mata-vorm: aegunud kaup, oodatud külaline, mürisev mootor, hommikust saadik pesemata käed.
• Kõrvallause: mees, kes valetas; pall, mis oli diivani all.
• Nimisõna käändevorm: jaapani sirel, head tõugu lehm.
• Kaassõnafraas: üle küla mees, allapoole põlvi mantel.
• Seisundimäärsõna: omaette tuba, pilukil silmad.

Omadussõnalise täiendi funktsioonid

Funktsioonilt jagunevad omadussõnalised täiendid kirjeldavateks ja määratlevateks.

• Kirjeldavate (iseloomustavate) omadussõnaliste täienditena toimivad ainult täistähenduslikud sõnad.
• Määratlevateks (konkretiseerivateks) täienditeks on (artiklilaadsed) näitavad asesõnad (see kass, too koer) ning hulka piiritlevad asesõnad: kõik lapsed, mõned bussid.
• Kirjeldavate ja määratlevate täiendite vahele jäävad järgarvud (esimene koht, neljas klass) ning omadussõnade ülivõrde vormid: kõige suurem~suurim saak.

Omadussõnalise täiendi järelasend

Järelasendit kasutatakse täiendi esiletõstmiseks peamiselt ilukirjanduskeeles ja emotsionaalses kõnekeeles: Meri, suur ja sügav, ei anna oma saladusi välja. Mari, armas, anna mulle andeks. Ainuvõimalik on järelasend asesõnalise põhisõna puhul: Sina, õnnetu, oled tõesti palju kannatanud. Miski inimlik ei ole meile võõras.

Omadussõnalise täiendi ühildumine

Omadussõnaline täiend ühildub nimisõnaga harilikult arvus ja käändes.

Sellel üldreeglil on järgmised erandid.

1. Rajavas, olevas, ilma- ja kaasaütlevas käändes on ühildumine vaid osaline:
   • eestäiend ühildub nimisõnaga ainult arvus ja jääb omastavasse käändesse: Kõndisime selle suure puuni. Läksin uute tuttavatega ujuma;
   • järeltäiendi puhul on käändevormis kas nimisõna ja täiend või ainult täiend: Kasvas see laps üles ilma emata hellata. Kui nimisõnal on mitu järeltäiendit, on käändevormis ainult viimane: Umbrohu ühes juurtega, nii väikeste kui suurtega, peab üles tarima (Kersti Merilaas).
2. Nimisõnaga ei ühildu:
   • käändumatud omadussõnad: germaani, katoliku, inglise; liitomadussõnad järelosaga –laadi, -värki, -karva, -ohtu, -võitu, -verd; sõnad kulla, eri (tähenduses 'erinev, eraldi olev'), joobnud, mäda, sula, ekstra, akuraat, tipp-topp, siiru-viiru, valmis, täis (tähenduses 'täidetud millegagi'), ise (tähenduses 'omaette, eri'), paganama, sindrima jt: inglise keel, poisiohtu noormees.
   • asesõnad mis (kui ta ei osuta omadusele, vaid on identifitseerivas funktsioonis) ja kogu: Mis keelt te räägite? Nooruk šokeeris oma käitumisega kogu seltskonda.
   • asesõna oma: Andsin oma õele nõu. Oma ühildub siis, kui ta on lauserõhuline: omal jõul, omad vitsad peksavad.
   • mineviku kesksõnad (Andsin väsinud ja vaevatud mehele juua), mis ühilduvad nimisõnaga järeltäiendina: Andsin talle, väsinule ja vaevatule, juua.

Kirjandus

• Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, lk 114
• Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 531 - 534