Ava peamenüü
Europe continents black.svg
Pronks 1933 poolraskekaal

Olaf Luiga (23. august 1908 Omsk5. juuli 1939 Tartu[1] oli eesti tõstja ja maadleja, EM-pronks 1933 Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus.

Luiga oli 178 cm pikk. Tema võistluskaal oli 80–90 kg.[2]

Sportima hakkas Luiga 1924 Tallinna Kalevis ja Valter Palmi poksikursustel. 1933–39 oli ta Kalevi raskejõustikuosakonna juhatuse liige.[2]

Ta kuulus maadluses 8 ja tõstmises 4 korda Eesti koondisse.[2]

Sisukord

TõstjakarjäärRedigeeri

1927 tuli Luiga Eesti meistriks keskkaalus (kuni 82,5 kg) 297,5 kiloga (kolmevõistlus).[3] Järgmisel aastal kaitses ta tiitlit 315 kiloga.[3]

Amsterdami olümpiamängudel oli Luiga 305 kiloga (80 + 95 + 130) 11.[4] Pärast olümpiamänge läks ta üle raskekaalu.[5]

Keskkaalus püstitas Luiga 8 Eesti rekordit.[2]

1929–35 selgitati Eesti meistreid tõstmises viievõistluses. Luiga tuli Eesti meistriks 1929 490 kiloga, 1930 502,5 kiloga ja 1931 515 kiloga.[5] 1929 tuli ta Euroopa meistrivõistlustel 325 kiloga kolmevõistluses (90 + 95 + 140) 5. kohale.[2]

1931 täitis Luiga Eesti Tõsteliidu I järgu normi 515 kg.[2]

MaadlejakarjäärRedigeeri

Maadluses oli poolraskekaalu ja raskekaalu piiriks 87 kg. 1930 ja 1931 võistles Luiga raskekaalus, edaspidi poolraskekaalus.

1930Redigeeri

Vabamaadluses tuli Luiga ainsal korral Eesti meistriks.[6] Eesti meistrivõistlustel nii Kreeka-Rooma (veebruaris) kui ka vabamaadluses (detsembris), nagu juba 1929. aasta meistrivõistlustel vabamaadluses võitis ta Kristjan Trossmanni (Palusalu).[7]

Maavõistlusel Soomega detsembris oli Luiga Eesti raskekaalu esinumber. Raskekaalus ja kergekeskkaalus jäi võistlus viiki, muudes kaaludes võitsid soomlased, ühtekokku 22:6.[8]

Eesti võitis veebruaris Tallinnas Läti 4:3.[8]

1931Redigeeri

Märtsis Eesti meistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluses kaotas Luiga esimest korda Trossmannile.[7]

Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2 ja viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14.[9]

1932Redigeeri

Luiga tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus.[10]

Eesti võitis maavõistlusel Tallinnas Lätit 5:2.[9]

Los Angelese olümpiamängudest jäi Eesti üldiselt kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.[8]

1933Redigeeri

Luiga tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus.[10]

Eesti võitis maavõistlusel Riias Lätit 6:1.[9]

1933. aasta Euroopa meistrivõistlused toimusid Helsingis. Kuna Eesti oli eelmisel aastal Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäänud viimaseks, ei loodetud õieti kelleltki midagi.[11]

I ringis alistas Luiga Väinö Kokkise (Soome) ja II ringis József Tarányi (Ungari). Rudolf Svensson (Rootsi) seljatas ungarlase, kuid kaotas siis punktidega soomlasele. III ringis maadles Luiga rootslase vastu ebaõnnestunult ja sai seljakaotuse. Surnud ring andis tulemuseks: I Svensson, II Kokkinen, III Luiga.[11]

Albert Kusnets sai kergekeskkaalus samuti pronksi.[11]

1935Redigeeri

III Turaani turniiril 15.17. novembril Tallinnas võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo, Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks. Ometi ajakirjandus laitis Luiga maadlust.[12]

Eesti võitis Riias Läti 5:2.[9]

1936Redigeeri

Berliini olümpiamängudele plaanitseti saata ka Luiga. Ago Neo oli korduvalt keskkaalus edu saavutanud ja võis seda ehk veelgi teha. Ent Luiga ei suutnud täisjõuga treenida. Haiguse idud olid juba sees. Neo võitis Berliinist poolraskekaalus hõbeda ja pronksi.[13]

1937Redigeeri

17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Poolraskekaalus võitis B-koondislane Luiga E. Härmä 2:1. Veel võitsid Eesti B-s Heino Kaaremäe, Voldemar Roolaan ja Johannes Kotkas. Kaotasid Juhan Looaru, Adalbert Toots ja A. Väärt. Eesti A poolraskekaallane Ago Neo seljatas Uuno Vento.[14]

1939Redigeeri

Ta suri vähki[1] ja maeti 8. juulil 1939 Tallinna Rahumäe kalmistule.[15]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 "Kopsuvähk murdis O. Luiga". Uudisleht nr 100, 7. juuli 1939. Lk 7
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 [1]
  3. 3,0 3,1 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 338
  4. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 332
  5. 5,0 5,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 340
  6. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 324
  7. 7,0 7,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 177-178
  8. 8,0 8,1 8,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 130-131
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 327
  10. 10,0 10,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 323
  11. 11,0 11,1 11,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 133
  12. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 136
  13. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 137
  14. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 143-145
  15. "O. Luiga sängitati maamulda". Päevaleht nr 183, 10. juuli 1939. Lk 6

VälislingidRedigeeri