Noorte Autorite Koondis

See artikkel on nõukogude ajal Eesti Kirjanike Liidu juures tegutsenud noorte kirjanike organisatsioonist. 1997. aastal Tartus loodud noorte kirjanike rühma kohta vaata leheküljelt Tartu Noorte Autorite Koondis.

Noorte Autorite Koondis (NAK) oli nõukogude ajal Eesti Kirjanike Liidu juures tegutsenud organisatsioon, mis koondas noori kirjanikke.

Üldist muuda

Noorte Autorite Koondis loodi 1949. aastal Tallinnas, kuid suleti 1952. aastal – ja taasloodi 1955. aastal. Peale Tallinna oli NAK-il osakondi ka Tartus (Tartu NAK) jm. NAK tegutses Tallinnas kuni laulva revolutsioonini, Tartu NAK-i tegevus lõppes iseeneslikult 1990. aastal.

NAK oli organisatsioon, mis koondas noori kirjanikke, kellel ühelt poolt oli olemas vaieldamatu või vähemalt mõningane andekus, aga kes ei olnud veel kirjanikuna üldist tunnustust leidnud ega kirjanike liitu vastu võetud. NAK tegutses kirjanike liiduga vahetus koostöös ning liit taotles kuni 1960. aastateni kirjandusliku järelkasvu kontrollimist. NAK-i kuulumine oli soodustav asjaolu kirjanike liitu vastuvõtmisel.

Kuigi NAK püüdis ennast kirjanike liidu joonest ja ettekirjutustest võimaluste piires kõrvale hoida, oli selle loominguline õhkkond ometi ametlik ja kogu tegevus nõukogude ajale iseloomulikult allutatud bürokraatiale (liikmete nimekiri, vastuvõtuprotseduur, koosolekud-valimised jne).

"NAK oli omal ajal küllaltki nõukogulik nähtus. Kirjanike liitude juures olid üle Nõukogude Liidu mingid koondised. Mõte oli selles, et hoida noored ideoloogiliselt taltsad. Teisalt oldi nõukogude ajal veendunud, et kirjanikke saab kasvatada, saab teha." (Ene Mihkelson). [1]

NAK-i liikmete nimekiri ei ütle selle organisatsiooni loomingulise palge kohta kuigi palju, kuna sealt käis aastakümnete jooksul läbi enamik neil aastatel kirjandusse tulnutest. Vaevalt leidus 1960.–1980. aastatel Tartus kuigi palju kirjanduslikult andekaid noori inimesi, kes ei oleks kuulunud Tartu NAK-i.

NAK Tallinnas muuda

Esimene Noorte Autorite Koondis tegutses Tallinnas aastail 1949–1952 ja selles paistsid silma pooliku haridusega, kuid karjerismiihaga endised sõjamehed Ants Saar, Manivald Kesamaa, Egon Rannet ja Richard Ehrlich (kirjanikunimega Valmen Vaida). Aga sinna kuulusid ka näiteks Karl Sinijärv, kes juhtis NAK-i tegevust kuni juunini 1949, ja Juta Kaidla. Anti välja kaks köidet koguteost "Võitlev sõna". Siiski ei peetud esimest NAK-i ajajärgu nõuetele vastavaks ja see suleti 1952. aastal ametlikult (loe pikemalt).

Aastal 1955 taastati NAK Tallinnas Paul Kuusbergi eestvõttel, samal aastal ilmus koguteose "Võitlev sõna" kolmas köide. Sellesse NAK-i kuulusid Juta Kaidla, Adolf Rammo, Jaan Kross, Juhan Saar jt. Aastail 1955–1958 oli Tallinna NAK-i sekretär ja esimees Heino Väli. 1950-ndate lõpul ja 1960-ndate algul juhtis Noorte Autorite Koondist Oskar Kruus. Viimase meenutuste kohaselt püüdis uuesti loodud NAK hoiduda kirjanike liidu juhatuse peale surutud parteiliste juhtnööride täitmisest ja just "Võitleva sõna" kuuenda köite avaldamiskeelust 1958 sai alguse 1960. aastatel eesti luulesse murrangu toonud luulekassettide seeria (loe pikemalt).

1960. aastate lõpus kujunes Tallinna NAK-i almanahhiks ülevabariiklik koolinoorte masinkirjaväljaanne "Väike Looming" (ka "Looming" ja "Noorte Looming"), millest omakorda kasvas välja omakirjastuslik almanahh "Hees" (loe pikemalt).

Aastail 1978–1983 oli Tallinna NAK-i esimees Indrek Tart ning 1984–1986 Juhan Habicht, aastast 1983 oli selle liige näiteks Aita Kivi, aastast 1987 nt Tõnu Trubetsky.

NAK Tartus muuda

Paralleelselt Tallinnaga tegutses Noorte Autorite Koondis kogu nõukogude aja vältel ka Tartus. Tartu NAK-i juhatusse on kuulunud Oskar Kruus, aastail 1969–1970 oli selle esimees Jaan "Johnny B" Isotamm. Selle tegevusest võttis 1960. aastate alguses muuhulgas osa ka Paul-Eerik Rummo.

Eriti viljakas ja silmapaistev oli Tartu NAK 1980. aastatel, mil sinna kuulusid Kajar Pruul (esimees 1984), Karl Martin Sinijärv, Imre Siil (esimees 1978-81), Kalev Kesküla (esimees 1982-83), Doris Kareva, Rannar Susi, Ilmar Särg, Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Priidu Beier, Indrek Särg, Enn Lillemets (esimees 1985-86), Veiko Belials, Jaan Malin (esimees 1987-91), Juhan Habicht jt ning anti välja koguteosed "AlmaNAK I" (1988) ja "AlmaNAK 2" (1989), samuti alustati sarja "AlmaNAKi Raamatukogu" (vt lähemalt).

NAK-i esimehel oli istumis- ja hääleõigus kirjanike liidu koosolekuil. Tollase Tartu NAK-i kohta on Kajar Pruul, kes oli neil aastatel ka mõnda aega NAK-i esimees, hiljem (1997) meenutanud, et seal oli vähem uue ja oma luule lugemisi, rohkem teiste etlemisi ja etendusi, samuti domineeris 1930-ndate ihalus. Asjaajamistes aga oldi väga bürokraatlikud. Samas oli tollases Tartu NAK-is õhkkond vabam kui näiteks Rudolf Rimmeli juhitud Nooruse kirjandusklubis Tallinnas, kus käisid tol ajal ka Hans H. Luik ja Kalle Muuli. "Meile olid vastukarva Rimmeli katsed noortega poliitiliselt manipuleerida. Tartus midagi sellist poolpunast polnud, valitses läbivalt vastaline vaim. Veidi häiris ainult kergelt kopitanud Arbujate-ihalus." Pruuli sõnul sai tollase Tartu NAK-i varjus koguni teha asju, millele oleks vaadatud väga halvasti, kui neid oleks tehtud kirjanike liidus. [2]

"Tartu NAK-i puhul on mu meelest esmane mõista, et legaalseks tegevuseks (et saaks üritusi korraldada, luulelugemisi jne), oli toonases süsteemis vaja täita mingeid esmataseme bürokraatlikke formaalsusi. Vähemalt sealtpeale, kui mina 1970-ndate lõpuks Tartusse jõudsin, nägi asi välja ikka nii, et tegelik kirjanduselu toimus siiski sõprus- ja seltskonniti. Kuigi mingi uute tutvuste sõlmimise kohana jne ei saa ka NAK-i klubilist funktsiooni alahinnata. Eeskätt oli NAK siiski pigem "katus", mille alla püüti kas või formaalselt tõmmata samahästi kui kõik kujud, kes nt ülikooli peal vähegi silmahakkavamalt ilukirjandusega tegelesid. See tagas mõningase kaitse organite jõulisema tähelepanu eest," on Pruul öelnud teisal.

Tollane Tartu NAK võimaldas oma liikmetele ka mõningaid ainelisi hüvesid. Näiteks olid kirjanike liidul Tartu NAK-i liikmetele eraldatud "ateljeepinnad", kus oma eluga sotsiaalselt ummikusse sattunu võis ajutiselt elada.

Kirjandus muuda

Kalle Kurg. Nakitsemisest. – Sirp ja Vasar 28.05.1971
Kalle Kurg. Mõisteid ja mõistmisi.– Noorte Hääl 17.03.1974
H. (Hubert) Jakobs, "Tehtud ja tegemata töö". [Tartu NAK-i tööst] – Noorte Hääl 13.8.1978
Teemaks on Tartu NAK. Kalev Kesküla küsitleb NAK-i esimeest Imre Siili. Sirp ja Vasar 4.09.1981.
Piret Viires, "Eeposte vallas". [Tartu NAK-i kohtumine Rein Sepaga] Looming 1985, nr 5, lk 709–710.
"Tartu NAK-i kevadkalendrist". Vikerkaar 1986, nr 1, lk 92–93.
Enn Lillemets, "Arvustajaist ja arvustustest". [Ants Orasele pühendatud õhtust Tartu NAK-is] Looming 1986, nr 4, lk 566–567.
T. Pruuli, "Tartu Noorte Autorite Koondis". [Aasta tegevuse kokkuvõte] Looming 1986, nr 11, lk 1568.
Jaan Malin, "Tartu NAK. Veebruar-aprill". Vikerkaar 1987, nr 7, lk 93
Indrek Särg, Jaan Malin, "Tartu NAK hooajal 1987–88". Vikerkaar 1988, nr 6, lk 80
Avo Üprus, "Nakitsedes NAK-i kallal". [Arvustus: "AlmaNAK I" ja "AlmaNAK 2"] Looming 1989, nr 5, lk 701–702.