Niskamäe naised
"Niskamäe naised" (soome keeles "Niskavuoren naiset") on soome näitekirjaniku Hella Wuolijoe 1933. aastal kirjutatud näidend kolmes vaatuses, mille ta algselt avaldas pseudonüümi Juhani Tervapää alt.[1] "Niskamäe naisi" peetakse Hella Wuolijoe loominguliseks pöördepunktiks, uue ajajärgu alguseks.[2]
Wuolijoki lahkab näidendis 1930. aastatel aktuaalset abielulahutusprobleemi ning seob selle inimese vabaduse ja tema perekonnast ning omandiga seotud kohustustest tulenevate vastuoludega.[1]
Näidend esietendus 31. märtsil 1936. aastal Helsingi Rahvateatris.[2]
Hiljem on Hella Wuolijoki kirjutanud veel neli Niskamäe-teemalist näidendit: "Niskamäe naiste" II osa "Niskamäe leib" (1938), "Niskamäe noorperenaine" (1940), "Niskamäe Heta" (1953) ja "Mis nüüd, Niskamäe?" (1953).[1] Pseudonüümi Juhani Tervapää on Hella Wuolijoki kasutanud ka hilisemas loomingus, näiteks sõjaajal kirjutatud memuaarides.[2]
Esietendus muuda
Soome suuremate teatrite silmis oli Wuolijoest tema 1933. aastal lavastatud näidendi "Seadus ja kord" tõttu saanud punane kirjanik. Seetõttu avaldas Wuolijoki "Niskamäe naised" pseudonüümi Juhani Tervapää alt ja levitas kuulujuttu, et autor on tema enda mõisa sulane.[1] Helsingi Rahvateatri uuel kunstilisel juhil Eino Salmelainenil tuli näha vaeva, et veenda teatri juhatust tundmatu autori teksti töösse võtma. Rahaline seis oli kehv, mistõttu laenati lavakujunduse jaoks mööblit Hella Wuolijoelt, kes samuti sel kevadel teatris palju aega veetis. Juhani Tervapää taha peituv isik jäi aga saladuseks veel ka esietendumise ajaks.[2] Teadmatuses teatri inspitsient olevat lavastaja Salmelaineni sõnul öelnud Wuolijoele temalt mööblit laenates: "Võite rahulikult anda oma asju, saate nad varsti tagasi, see tükk niikuinii kaua vastu ei pea."[3]
Lavastust saatis aga peale 31. märtsi esietendust tohutu edu. Helsingi ajalehtedes kirjutati, et "Niskamäe naised" on esimene nii menukas näidend soome ajaloos peale Artturi Järviluoma "Põhjalasi". Alles Wuolijoe 50. sünnipäeval tuli avalikuks, kes on Juhani Tervapää tegelikult.[2]
Tegelased[4] muuda
- Niskamäe vanaperenaine
- Aarne Niskamägi, agronoom
- Martta, tema naine
- Anna-liisa, Aarne õde, üliõpilane
- Ilona Ahlgren
- Praost
- Praostiproua
- Tohter
- Apteeker
- Simola peremees
- Nikkilä peremees
- Pentilä peremees
- Nikula perenaine
- Marttila perenaine
- Õpetaja Vainio
- Valitseja
- Karjatalitaja
- Telefoni-Sandra
- Serafiina, Sandra õde
- Kooliteenija
- Pilli-Jussi
- Salli, toatüdruk
- Tiltu
Tegevustik muuda
Proloog muuda
Niskamäe suurtalu saalis tähistatakse seltskonnaga vanaperenaise Loviisa nimepäeva. Arutatakse hiljuti Kirikukülla elama asunud noore ja kauni algkooliõpetaja Ilona isemoodi julget olekut. Peagi saabub ka daam ise. Kui suurem seltskond söögituppa lahkub, hakkavad mehed üksteisevõidu Ilona-preilile tantse õpetama. Varsti õnnestub Aarnel Ilonaga päris kahekesi jääda ja siis avaldavad nad teineteisele, et neid mõlemaid üksteise poole tõmbab. Ilona teeb katset mehele selgeks teha, et mees on abielus, kuid Aarne sõnul on ta enda naine talle võõras. Lõpuks annab Ilona mehele vaba voli öösel tema juurde tulla.[4]
I vaatus muuda
Sandra jutustab vanaperenaine Loviisale suusajälgedest, mida tema õde Serafiina olevat näinud koolimaja juurest Niskamäele tulevat. Vanaperenaine ei taha Sandra jutust esiti välja teha, ent ta otsustab kutsuda Ilona kohvile. Seepeale vihastab Martta, kes usub teadvat, et koolipreili käsi on tema ja Aarne suhete jahenemisel mängus. Vanaperenaine jääb pealtnäha rahulikuks ja teeb Marttale selgeks, et meeste armulood pole eal suutnud Niskamäed kõigutada ega või seda teha ka nüüd. Ta lubab kõik korda ajada, kui vaid Martta vaikib. Saabub koolipreili ja jääb vanaperenaisega kahekesi. Vanaperenaine hakkab Ilonale seletama, kuidas Niskamäe mehed on alati oma rikaste naiste rahaga talu lunastanud, aga ka suured seelikukütid olnud, kuid alati lõpuks koju tagasi tulnud. Naiste vahel puhkeb arutelu abielu tähenduse ja uue aja vabaduseiha ning võimaluste üle. Ilona leiab, et selline eluviis on väljakannatamatu ja et maailm on vahepeal niipalju muutunud, et enam ei jääda talu pärast õnnetusse abielusse. Vanaperenaist valdab õrnus Ilona suhtes. Saabuvad Aarne ja Simola peremees. Vanaperenaine püüab vargsi Simola peremeest Ilonaga paari panna. Aarne mõistab, et ema teab tema saladust ja vihastab.[4]
II vaatus muuda
I pilt muuda
Aarne on koolimajas Ilona juures. Ilona teatab, et on lapseootel, kuid ei kavatse nõuda Aarnelt, et too pere juurest lahkuks või Ilonat aitaks. Ta saab isegi hakkama, sest on niivõrd õnnelik. Aarne mõtiskleb, et ei suuda olla Ilonata, kuid ometi ei või elada ka Niskamäeta, kuhu külge ta on seotud. Järsku algab eeskojas sagimine ja Martta ühes kaaskonnaga nõuavad sisse. Aarne põgeneb ja palub Ilonat tema sealviibimine maha salata, sest kõikide elud läheksid sellest skandaalist sassi. Martta sõimab Ilonat, kuid ei leia kuskilt Aarnet. Saabub ka vanaperenaine, kes sunnib Marttat oma käitumist häbenema ja saadab ta koju. Ilona räägib Loviisale oma õnnest ja armastuse kõikevõitvast jõust. Vanaperenaine aga kinnitab Ilonale, et Aarne ei suuda end Niskamäe ja Martta küljest lahti murda, sest seal on tema juured, ning lubab ise kõik teha, et Aarne koju tagasi tuleks. Ometi kallistab ta kohmetult Ilonat lahkudes.[4]
II pilt muuda
Aarne ootab juba kodus, kui Martta jõuab, ja nende vahel puhkeb tüli. Martta lubab ühes lastega veel samal ööl ära sõita, kuid järsku hakkab tal halb. Aarne ehmub ning asub teda arstima ja lohutama, kinnitades, et mitte midagi pole olnud ja et ta naist ikka armastab, millele vanaperenaine omakorda takka kiidab. Nad lepivad ära. Martta otsustab kokku kutsuda kooli hoolekogu, kus Ilona kinnitaks, et Aarne ei käi tema juures.[4]
III vaatus muuda
Aarne ähvardab vanaperenaist, et ei tahagi ehk elada Niskamäe seaduste järgi. Niskamäe suurtalust võiks ju saada mitmeid väikseid, millest ühe eest hakkab tema hoolitsema – nagu elasid tema esiisad enne, kui tõid koju rikkaid pruute ja hakkasid tegema külla sohilapsi.
Algab kooli hoolekogu istung, mille Martta on Niskamäele kokku kutsunud. Vastutahtmist võtab viimaks üritusest osa ka Aarne. Kuid keegi pole täpselt kindel, kuidas kogu toimingut läbi viima peaks. Pinge kasvades toob ühtäkki Martta saali lapsed ja sunnib neid Ilonale ütlema, et too ei tohi neilt isa ära võtta. Seepeale saavad kõik aru, et olukord on läinud liiga kaugele. Järsku tunnistab Simola peremees, et tema ongi kõik see aeg kiivalt varjanud, et öösiti Ilona juurde käib. Kõigil langeb kivi südamelt. Kuid Ilona ei saa seda ohverdust vastu võtta ja tunnistab, et tema juures käib siiski keegi teine. Ta soovib lahkuda. Aarne teatab, et lahkub koos Ilonaga. Vanaperenaine viib nutva Martta ära söögituppa. Kõik lahkuvad. Näidend lõppeb vanaperenaise sõnadega Aarnele: "Ma mõtlesin sulle ütelda, et ära sa tule mu haualegi… Aga tule siiski…"[4]
Sünnilugu muuda
Sandra jutustus, mis kõlab näidendi I vaatuse alguses ja käivitab sündmustiku, põhineb Wuolijoe enda Märlebecki mõisas juhtunud lool: suusajäljed karjatüdruku ukse taga viisid teised karjanaised avastuseni, et too öösiti ühe abielumehega kohtub. Kuna mees ei söandanud oma peret maha jätta ega tunnistanud seetõttu ka oma süüd, kutsuti karjatüdruk ülekuulamisele. Tüdruk vandus, et mees ei ole tema juures käinud, ja lahkus kihelkonnast.[1][2]
Lavastused Eestis muuda
"Niskamäe naised" tõlkis eesti keelde Hella Wuolijoe õde Niina Murrik ja raamatuna ilmus teos 1936. aasta lõpul.[2]
Juba 1936. aasta oktoobri algul lavastas Eestis esimesena näidendi Kaarli Aluoja Vanemuise teatris. Veel suurem populaarsus sai näidendile osaks aga peale Salmelaineni lavastuse väljatulekut Estonia teatris sama aasta 15. novembril. Sellel esietendusel oli kohal ka autor ise. Peaosasid mängisid teatri tunnustatuimad näitlejad: Loviisa osas oli Liina Reiman, Aarnet kehastas Ants Lauter, Ilonat Mare Leet ja Marttat Lisl Lindau. Etendust mängiti korraga nii Eestis kui Soomes, millest tekkis idee pakkuda publikule võrdlemisvõimalust: varsti mängiti vastastikku külalisetendusi Helsingis ja Tallinnas.[2]
Aastatel 1936–1937 mängiti "Niskamäe naisi" üle Eesti vähemalt 160 korda. Peale teist maailmasõda tabas näidendi suurt populaarsust aga langus. Eesti juhtivates teatris ei toodud näidendit lavale kuni 1992. aastani, mil seda tegi taas Endla teater.[2] Alates 2021. aastast mängitakse ka Vanemuise teatris kahest Wuolijoe näidendist, "Niskamäe naistest" ja "Niskamäe leivast", kokku pandud lavastust.[5]
Wuolijoe populaarsust Nõukogude Eesti teatrimaastikul mõjutasid kindlasti tema eesti juured. 1930. ja 1950. aastatel olid Wuolijoe trumbid ka tema tekstide tugevad iseseisvad naiskarakterid, keda tol ajal eriti ei leidunud eesti dramaturgias. Samuti oli eestlastelgi 1930. aastatest mälestus talukultuurist, mis nõukogude ajal hävines, kuid mida Niskamäe-tsükkel käsitleb.[6]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Kruus, Oskar (1984). "Hella Wuolijoest ja niskamäelastest. (saatesõna)". Näidendid. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 320–334.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Kruus, Oskar (1999). Hella Wuolijoki. Tallinn: Virgela.
- ↑ "Soome lavastaja E. Salmelainen Tallinnas". Uus Eesti. 20. oktoober 1936.
{{uudiseviide}}: parameeter|vaadatud=nõuab parameetrit|url=(juhend) - ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Wuolijoki, Hella (1984). Näidendid. Tallinn: Eesti Raamat.
- ↑ "Laupäeval esietendub Vanemuises Hella Wuolijoki perekonnasaaga "Niskamäe naised"". Postimees. 9. veebruar 2021. Vaadatud 1. aprillil 2024.
- ↑ Epner, Luule (2019). "Soome dramaturgia nõukogude Eesti teatrilaval". Keel ja Kirjandus (11): 849-867.