Vikipeedia

Nicola Sacco ja Bartolomeo Vanzetti

Nicola Sacco (22. aprill 1891 – 23. august 1927) ja Bartolomeo Vanzetti (11. juuni 1888 – 23. august 1927) olid Itaaliast pärit anarhistid[1], kes mõisteti 15. augustil 1920 süüdi ettevõtte Slater and Morill Shoe Company (Braintree, Massachusetts, Ameerika Ühendriigid) turvamehe ja kassapidaja mõrvas ning relvastatud röövis. 23. augustil 1927 hukati nad elektritoolil Charlestowni vanglas[2].

Nicola Sacco (vasakul) ja Bartolomeo Vanzetti (paremal)

Nicola Sacco sündis Lõuna-Itaalias, kuid 1908. aastal kolis Ameerika Ühendriikidesse. Tal oli naine Rosina, kellega tal oli üks poeg ning Sacco arreteerimise ajal oli Rosina nende teise lapse ootel[1]. Ameerikas töötas Sacco käsitöölisena mitmes jalatsitehases[3].

Bartolomeo Vanzetti sündis Põhja-Itaalias ja immigreerus Ameerikasse 1908. aastal. Vanzettil ei olnud kindlat ametit, vaid ta tegi väiksemaid töid nii Massachusettsis kui ka New Yorgis ja Connecticutis[1]. Arreteerimise ajal töötas ta kalakauplejana Plymouthis Massachusettsis[3].

Mõrvad ja rööv Braintrees muuda

15. aprillil 1920 umbes kell 15.05 pärastlõunal avati tuli Slater and Morilli jalatsitehase kassapidaja Frederick A. Parmenteri ja turvamehe Alessandro Berardelli pihta, ohvrid hukkusid[1]. Sacco ja Vanzetti olid läinud jalatsitehasesse, et sealt raha röövida, ning lahkusid 15 776-dollarilise saagiga[4]. Pärast röövi olevat Sacco ja Vanzetti lasknud hoiatuslasu õhku, misjärel tuli neile tumedat värvi Buick järgi ning mehed lahkusid sündmuspaigalt[1]. Nende kiiret lahkumist kuriteopaiga lähedusest märkasid mitmed pealtnägijad, kes hiljem kohtus seda ka tunnistasid[5]. Põgenemisauto leiti kaks päeva pärast mõrvu umbes 24 kilomeetrit sündmuskohast eemal, kuhu Sacco ja Vanzetti olid selle jätnud. Kurjategijad jätsid auto maha, kuna pealtnägijad olid neid sellesama autoga näinud, ning nad lootsid, et nii pääsevad nad karistusest.[6]

Rööv Bridgewateris muuda

Braintree kohalik politsei eesotsas politseiülem Michael Stewartiga uuris Sacco ja Vanzetti kuriteo toimepaneku ajal sarnast kuritegu Braintree naaberlinnas Bridgewateris[4]. Politsei spekuleeris, et Bridgewateri kuriteo on toime pannud itaalia anarhistid, kes üritasid sel viisil oma tegevusi rahastada. Kuna mõlema kuriteo üksikasjad olid nii sarnased, siis tekkis Stewartil kahtlus, et ehk on mõlemad teod toime pannud samad asjaosalised.[1] Mõned inimesed arvavad, et Sacco ja Vanzetti saatsid korda mõlemad kuriteod, kuid kuna Bridgewateris kurjategijatel ei õnnestunud röövi lõpuni viia, siis ei oska seda keegi kindlalt väita, kuigi asitõendeid süüdistuseks oli[7]. Mõlemal kuriteol puhul olid pealtnägijad ning kõik väitsid, et kurjategijad on itaallased[4]. Kuna Sacco ja Vanzetti kasutasid oma Braintree röövis relvi, siis oli politseil võimalik kuulikestade järgi tuvastada, milliseid relvi kasutati. See tegi kurjategijate leidmise lihtsamaks.[8]

Sacco ja Vanzetti kättesaamine muuda

Politseiülem Stewart tundis, et ta on kurjategijate kättesaamisele lähedal, kuna tal olid pealtnägijate ütlused nii kurjategijate kui ka põgenemisauto kohta ja asitõendid kuriteopaikadelt. Ta teadis, et otsib itaallastest anarhiste, kes autoga põgenesid, mistõttu sai autost üks tähtsamaid juhtlõngu selles protsessis.[1] Stewart leidis ühest kohalikust remonditöökojast Marlo Buda auto, mis vastas pealtnägijate kirjeldustele. Marlo Buda oli kohalik anarhist, kes oli oma varasemate kergemate tegudega juba politseile silma jäänud.[9] Michael Stewart otsustas kurjategijatele lõksu seada. Ta võttis ühendust remonditöökoja omanikuga ning andis tollele juhised, et ta teavitaks politseid kohe, kui keegi autole järgi tuleb.[4]

Michael Stewart teadis üpris kindlalt, et Buda oli kuriteoga seotud, mistõttu otsustas ta teda rohkem uurida. Ta leidis, et Buda elab Cochesettis (Massachusetts, Ameerika Ühendriigid) koos Feruccio Coacciga.[4] Coacci oli anarhist, kes oli samuti varem politsei huviorbiiti sattunud ning 1918. aastal ta isegi arreteeriti, kuid lasti hiljem uuesti vabaks[9].

Stewart läks Braintree kuriteo toimepaneku päeval Coacci koju, et uurida, miks too ei ilmunud õigeks ajaks kohtusse, et kohtuasi tema riigist väljasaatmise kohta lõpetada. Coacci maja juurde jõudes märkas Stewart, et kohalik anarhist pakib asju. Coacci tundus olevat ärevil ning tegutses kiirustades. Politseiülem Stewart ei mõelnud siis, et asi võiks olla seotud kohtuasjaga Ameerikast väljasaatmise kohta. Hiljem tuli välja, et Coacci plaanis riigist lahkuda, kuna ta pidi seda seadusest tulenevalt tegema, mitte sellepärast, et ta Braintree kuriteos osales.[4]

Arreteerimine muuda

5. mai 1920. aasta öösel helistati Stewartile kohalikust remonditöökojast, et Buda koos kolme kaasosalisega küsisid auto seisukorra kohta[4]. Remonditöökojast olevat neile öeldud, et auto ei ole veel valmis, mille peale itaallased lahkusid ja trammi peale läksid ning ühe töötaja naine andis sellest juhtumist politseile kohe teada[6]. Politseil õnnestus trammilt kinni nabida nii Sacco kui ka Vanzetti, kuid teised mehed, kes nende kahega koos olid, põgenesid. Hiljem tuli välja, et Buda ei olnud üldse Braintree kuriteoga seotud, vaid lihtsalt kasutati tema autot. Kuriteo toimepanemise ajal oli tema tööl ning pealtnägijate sõnul ei meenutanud ta ühtki kurjategijat põgenemisautost.[1]

Kui Sacco ja Vanzetti kinni peeti, oli mõlemal kaasas relv, kuigi ülekuulamisel mõlemad eitasid relva omamist. Saccol oli kaasas ka seda anarhistide kogunemist reklaamiv flaier, kus Vanzetti oleks pidanud kõnet pidama. Mõlemad mehed valetasid oma radikaalsete poliitiliste vaadete kohta, kuid Saccolt leitud flaier lükkas ka selle vale ümber. Hiljem ütlesid mõlemad mehed, et nad valetasid, et oma poliitilist tegevust varjata, kuna arvasid, et politsei arreteeris nad, sest nad olid anarhistid.[1]

Kohtuistung ja kohtuotsus muuda

5. mail 1920 esitati mõlemale mehele süüdistus Braintree mõrvade eest. 3. mail 1921 algas kohtuistung Dedhamis Norfolki maakonnas Massachusettsis.[4] Eelistungitel olid peamised asitõendid Sacco ja Vanzetti endi ütlused 5. mai ülekuulamisel. Istungitel mehi ristküsitleti, millest tuli välja, et Sacco ja Vanzetti olid esialgsel ülekuulamisel valetanud ning üksteisest mööda rääkinud.[10] Sacco ja Vanzetti mõlemad ütlesid, et neil on kuriteo toimepaneku ajaks alibi. Sacco väitis, et ta oli töölt vaba päeva võtnud ning läinud Bostonisse, mis asub Braintree linna lähedal. Vanzetti väitis, et ta oli tol päeval Plymouthis tööl, mistõttu ei saanud ta mõrvade sooritamise ajal Braintrees olla. Mõlemal mehel olid tunnistajad, kes ütlesid, et nägid Saccot tol päeval Bostonisse sõitmas või Bostonis ning Vanzettit Plymouthis.[1]

Sacco ja Vanzetti vastu ei olnud vettpidavaid tõendeid. Kuna mõlema mehe alibi oli suhteliselt kindel, leidis kohus siiski, et mõlemad itaallased on kuritegudes süüdi. Süüdimõistva otsuse said nad 14. juulil 1920. Kuigi kohtuasja juurde tuldi tagasi mitu korda peale esialgset süüdimõistvat otsust, jäi kohtuotsus samaks. Paljud inimesed spekuleerivad, et kohtunik oli juba varem otsustanud, et nad on süüdi ning ükski asitõend ei olnud otsuse langetamisel määrav.[11] 23. augustil 1927 hukati Sacco ja Vanzetti Charlestowni vanglas elektritoolil[1].

Viited muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Commonwealth of Massachusetts (2022). "Sacco and Vanzetti: investigation and arrest". Vaadatud 10.03.2022.
  2. ↑ Joughin, Louis; Morgan, Edmund M. (2015). The Legacy of Sacco and Vanzetti. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 3.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 The Washington Times (2007). "Sacco and Vanzetti: murderers or martyrs?". Vaadatud 11.03.2022.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Frankfurter, Felix (1927). "The Case of Sacco and Vanzetti". The Atlantic. Vaadatud 11.03.2022.
  5. ↑ Joughin, Louis; Morgan, Edmund M. (2015). The Legacy of Sacco and Vanzetti. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 6.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ 6,0 6,1 Joughin, Louis; Morgan, Edmund M. (2015). The Legacy of Sacco and Vanzetti. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 7.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ Joughin, Louis; Morgan, Edmund M. (2015). The Legacy of Sacco and Vanzetti. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 5.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ Joughin, Louis; Morgan, Edmund M. (2015). The Legacy of Sacco and Vanzetti. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 5–6.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ 9,0 9,1 D'Attilio, Robert. "La Salute é in Voi: the Anarchist Dimension". Sacco and Vanzetti Commemoration Society. Vaadatud 15.03.2022.
  10. ↑ Joughin, Louis; Morgan, Edmund M. (2015). The Legacy of Sacco and Vanzetti. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 8–9.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ Joughin, Louis; Morgan, Edmund M. (2015). The Legacy of Sacco and Vanzetti. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 114.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nicola_Sacco_ja_Bartolomeo_Vanzetti&oldid=6496165"