Muusika väljendusvahendid

Muusika väljendusvahendid, ka muusikalised väljendusvahendid, (inglise keeles elements of music, aspects of music) on muusikas rakendatud muusikalised objektid. Helilooja kasutab muusika väljendusvahendeid heliteose loomiseks, interpreet ehk esitaja kasutab neid heliteose tõlgendamiseks ning muusikateadlane kasutab neid muusikast rääkimiseks ja kirjutamiseks.

See, kuidas muusika väljendusvahendeid rakendatakse, määrab muusikastiili, mis on ka ise muusikaline väljendusvahend.

John David White (1976) eristab lääne muusika põhiliste muusikaliste väljendusvahenditena meloodiat, harmooniat, rütmi, tämbrit, muusikavormi, tempot, dünaamikat ja faktuuri.

Eesti nõukogude entsüklopeedias on muusikalised väljendusvahendid määratletud kui "helitöö mõtte- ja tundesisu väljendavad muusikalised komponendid": mille hulka kuuluvad näiteks "intonatsioon, helilaad, meloodia, harmoonia, rütm, tempo, meetrum, dünaamika, faktuur, tämber, register, agoogika, artikulatsioon, fraseerimine".[1]

Eesti Entsüklopeedia (2006) loetleb muusika väljendusvahenditena meloodiat, rütmi, tempot, agoogikat, dünaamikat, tämbrit, helilaadi, harmooniat ja orkestratsiooni.[2]

Eesti Vabariigi kohaliku omavalitsuse muusikakooli ainekavas punktis 1.2.1. on määratletud muusika väljendusvahenditena meloodia, rütm, tempo, dünaamika, tämber, register, kooskõla (harmoonia), faktuur.[3]

Muusika väljendusvahenditeks on peetud ka näiteks muusikastiili, heli ruumilist paiknemist, heli liikumist ruumis, žesti, tantsu, vaikust. Samuti on muusika väljendusvahendite hulka loetud näiteks motiiv, fraas, periood, sektsioon, ekspositsioon, kordus, variatsioon, töötlus ja muud vormiüksused ning faktuuri tüübid, nagu homofoonia, polüfoonia, heterofoonia.

Viited muuda

  1. ENE 5. kd, lk 262
  2. "Muusika" entsyklopeedia.ee
  3. "Kohaliku omavalitsuse huvialakooli / muusika- ja kunstikoolide üleriigilise õppekava juurde. Lisa 24. MUUSIKALUGU. Kohaliku omavalitsuse muusikakooli ainekava". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 17. novembril 2013.

Kirjandus muuda

  • Agricola, Martin (1991). The rudiments of music (New edition). Aberystwyth: Boethius Press. Translated from the Latin edition of 1539 by John Trowell. ISBN 0-86314-034-3
  • Gourlay, Kenneth (1984). Cited in Nattiez (1987).
  • Harwood, Dane (1976). "Universals in Music: A Perspective from Cognitive Psychology", Ethnomusicology 20, no. 3:521-33. Cited in Nattiez (1987).
  • Johnson, Julian (2002). Who Needs Classical Music?: Cultural Choice and Musical Value. Oxford University Press. ISBN 0-19-514681-6.
  • Macpherson, S., & Payne, A. (1969). The Rudiments of Music, 3rd edn. London: Stainer & Bell. ISBN 978-0-85249-010-5
  • Molino, J. (1975). "Fait musical et sémiologue de la musique", Musique en Jeu, no. 17:37-62. Cited in Nattiez (1987).
  • Nattiez, Jean-Jacques (1987). Music and Discourse: Toward a Semiology of Music (Musicologie générale et sémiologue, 1987). Translated by Carolyn Abbate (1990). ISBN 0-691-02714-5.
  • Ottman, R. W., & Mainous, F. D. (2000). Rudiments of music (2nd edition). Englewood Cliffs, NJ: Prentic-Hall. ISBN 0-13-783671-6.
  • Owen, Harold (2000). Music Theory Resource Book. Oxford University Press. ISBN 0-19-511539-2.
  • Thomson, Virgil. "Introduction" to Erickson, Robert (1957). The Structure of Music: A Listener's Guide. New York: Noonday Press. Subtitled "a study of music in terms of melody and counterpoint".
  • White, John D. (1976). The Analysis of Music. ISBN 0-13-033233-X.