Morsk (Odobenus rosmarus) on ainuke morsklaste sugukonda kuuluv liik ja Arktika suurim loivaline.

Morsk
Morsad Franz Josephi maal
Morsad Franz Josephi maal
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Alamselts Loivalised Pinnipedia
Sugukond Morsklased Odobenidae
Perekond Odobenus
Liik Morsk
Binaarne nimetus
Odobenus rosmarus
Linné, 1758
Morskade levila
Morskade levila

Liik jagatakse omakorda kolmeks alamliigiks: atlandi morsk (O. r. rosmarus), vaikse ookeani morsk (O. r. divergens) ja laptevi morsk (O. r. laptevi).

Kirjeldus

muuda
 
Morsad

Täiskasvanud isased isendid kaaluvad tavaliselt 800–1700 kg, aga on täheldatud ka kuni 2000 kg raskusi vaikse ookeani morsa isaseid. Atlandi ookeani alamliigi esindajad kaaluvad 10–20% vähem kui Vaikse ookeani populatsiooni isendid. Emased kaaluvad isastest umbes kolmandiku võrra vähem: Atlandi emaste keskmine kaal on 560 kg, Vaikse ookeani emastel 800 kg ümber. Pikkus jääb morskadel tavaliselt 2,2 ja 3,6 meetri vahele. Juba vastsündinuna on morsad suhteliselt suured: morsabeebide (kutsikate) pikkus on meeter kuni poolteist ja nad kaaluvad mitukümmend kilo.

Morskadele iseloomulikuks tunnuseks on suured ülakihvad, mis esinevad nii emastel kui ka isastel. Neid kasutatakse enesekaitseks, jääle ronimiseks ja merepõhjast toidu otsimiseks. Isaste morskade ülakihvad, mida rakendatakse ka omavahelises võitluses, on tavaliselt natuke suuremad ning nende pikkus võib ulatuda kuni 1 meetrini.

Morsad toituvad ookeanipõhja selgrootutest (zoobentos), peamiselt karpidest. Loomad võivad nende järele sukelduda kuni 50 m sügavusele ja selle käigus vee all viibida kuni 10 minutit.

Morskade küttimine

muuda

Morsk on olnud oluline jahiloom ja toiduallikas mitmele Arktika põlisrahvale. Näiteks eskimod ja rannatšuktšid on kasutanud nende liha, rasva ja nahka.

Keskajal olid morsad oluliseks vandli allikaks ning nende küttimine kihvade kogumise eesmärgil tõukas tagant Ameerika koloniseerimist skandinaavlaste poolt. Gröönimaa lähedalt kogutud morsakihvade tähtsus vähenes, kui Euroopasse hakkasid jõudma elevandivõhad Aafrikast ja morsaluu Venemaalt.[2]

18. ja 19. sajandil küttisid neid arvukalt ka hülge- ja vaalakütid. 20. sajandil on nende arvukust vähendanud tööstuslik suurpüük, lesilate hävitamine ja merevee reostus. Näiteks kui laptevi morska oli veel 1930. aastail 10 000, siis 1980. aastail aga ainult 6000 isendit. Tänapäeval on morsad arvatud ohustatud liikide hulka, kuid andmed nende arvukusest on puudulikud ning nende kaitse- ja majandamiskorraldus erineb riigiti.

Viited

muuda
  1. Lowry, L. (2016). Odobenus rosmarus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
  2. Eli Kintisch. "Why did Greenland’s Vikings disappear?" Science, 10. november 2016

Välislingid

muuda