Mikrotonaalsus
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Mikrotonaalsus ehk mikrointervallika ehk ksenharmoonia (inglise keeles xenharmonic) ehk ekmeelia (saksa keeles ekmelisch) on muusikas helisüsteemi omadus sisaldada mikrointervalle.
Mikrotonaalsuse mõistet kasutatakse ka üldmõistena kõigi selliste helisüsteemide kohta, mis sisaldavad võrdtempereeritud häälestuses pooltoonist (100 tsenti) erinevaid ning neile taandumatuid intervalle.
Mikrotonaalsed helisüsteemid on näiteks
- kesktoonhäälestusega diatooniline helirida;
- traditsiooniline India 22 śrutiga karnaatiline süsteem;
- Indoneesia gamelanmuusika helisüsteemid;
- Tai, Birma ja Aafrika muusika, mille ühe oktavi piires kasutatakse kuni seitset heli;
- bluusis ja/või rokkmuusikas, kus kasutatakse väljendusrikkuse suurendamiseks bluusinoote .
Mõiste ja termin
muudaJuba enne 1900. aastat tegi helilooja Julián Carrillo Trujillo katseid viiulikeelega, kasutades žiletitera, et saavutada täpseid, pooltoonist väiksemad intervalle, mida ta nimetas "mikrotoonideks". Umbes kümne aastat hiljem hakkas muusikateoreetik Maud MacCarthy Mann kasutama sõna "mikrotoon", et kirjeldada india šrutisid, st intervalle, mis olid pooltoonist väiksemad, kuid samas erinesid ka veerandtoonist.
1910.–1920. aastatel arutleti selle üle, kas sõna "mikrotoon" on sobiv või oleks selgemad konkureerivaid sõnad nagu "heterotoon" või "fraktsioonitoon".
1930. aastateks, kui õitses huvi Ameerika bluusimuusika vastu ning heliloojad nagu Ivor Darreg hakkasid kasutama uusi häälestusmeetodeid, pakuti välja ka rohkesti uusi termineid, näiteks "ksenharmooniline" (xenharmonic), mis Darregi meelest kirjeldab igasugust 12vjo-st erinevalt kõlavat muusikat.
1970. aastatel hakkasid Salzburgi Mozarteumi professorid Franz Richter Herf ja Rolf Maedel uurima mikrointervalle ja tegelema süstematiseerimisega. Nad valisid Vana-Kreeka muusikateooriast sõna "ekmeelia" (vanakreeka keeles ἐκ [ek], 'millestki väljaspool' ´+ μέλος [melos], 'laul' = "väljaspool helirida"), mida kasutati helide kirjeldamiseks, mis tavapärases helisüsteemis puuduvad. Herf ja Maedel hakkasid nimetama võrdtempereeritud 12-helisüsteemi pooltoonide vahele jäävaid helisid ekmeelilisteks ja selliste helide abil loodud muusikat ekmeeliliseks muusikaks. Herf ja Maedel kasutasid oma töös intervallide võrdlemiseks võrdtempereeritud 72-helisüsteemi.
Üldiselt määratlevad sõnaraamatud mikrotonaalsust kui muusika omadust sisaldada võrdtempereeritud 12-helisüsteemi pooltoonist väiksemaid intervalle. Siiski on tänapäeval "mikrotonaalne" igasugune muusika, mis ei põhine 12vjo-l, isegi kui see on häälestussüsteemis, milles kasutatakse 12vjo-st suuremaid intervalle.