Manne Siegbahn
Karl Manne Georg Siegbahn (3. detsember 1886 Örebro – 26. september 1978 Ängelholm) oli rootsi füüsik.[1]
1924. aastal sai ta Nobeli füüsikaauhinna uurimuste ja avastuste eest röntgenspektroskoopia vallas.[1]
Manne Siegbahn sai 1911. aastal doktorikraadi Lundi ülikoolist; tema väitekiri käsitles magnetvälja mõõtmisi. 1920. aastal sai temast Lundi ülikooli professor, enne seda oli ta tervise tõttu eemale jäänud eelkäija Johannes Rydbergi kohusetäitja.
1923. aastal siirdus Siegbahn professoriks Uppsala ülikooli, kus jätkas röntgenspektroskoopiauuringuid. Ta töötas muu hulgas välja aparatuuri röntgenikiirguse lainepikkuse ülitäpseks mõõtmiseks ning lõi süsteemi spektrijoonte märkimiseks.
1937. aastal sai Siegbahn Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia Nobeli Instituudi füüsikaosakonna direktoriks.
1944. aastal patenteeris ta Siegbahni pumba.
TunnustusRedigeeri
- 1916 – valiti Kuningliku Füsiograafiaseltsi Lundis liikmeks
- 1922 – valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1934 – Hughesi medal
- 1940 – Rumfordi medal
- 1954 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
IsiklikkuRedigeeri
Manne Siegbahn abiellus 1914. aastal Karin Högbomiga. Neil sündis kaks poega: Bo Siegbahn, kellest sai diplomaat ja poliitik, ning Kai Siegbahn, kellest sai 1981. aastal Nobeli auhinna saanud füüsik.