Ava peamenüü
Mainila küla asukoht Karjala kannasel koos ennesõjaaegse Soome ja Nõukogude Liidu vahelise piiriga

Mainila lasud (soome keeles Mainilan laukaukset) oli 1939. aasta 26. novembril aset leidnud sõjaline intsident, mille käigus tulistas Punaarmee Nõukogude Liidu territooriumil Beloostrovi lähistel asuvat Mainila (vene keeles Майнило Mainilo[1]) küla. Seejuures teatati ametlikult, et küla tulistati hoopis Soome poolt üle lähedalasuva riigipiiri ja et rünnaku tagajärjel oli ka hukkunuid. Tänu sellele libaoperatsioonile sai Nõukogude Liidu propaganda lisatõuke ja riik casus belli põhjenduse Talvesõja alustamiseks neli päeva hiljem.[2][3]

TaustRedigeeri

Enne 1939. aastat oli Nõukogude Venemaa sõlminud mitmeid rahvusvahelisi lepinguid ja ka mittekallaletungi lepinguid Soomega: sealhulgas Tartu rahulepingu aastal 1920, Soome-Nõukogude mittekallaletungilepingu aastatel 1932 ja 1934 ning ka Rahvasteliidu harta.[3] Nõukogude Liidu valitsus üritas pidada kinni seaduslikkuse traditsioonist ja seega oli sõjaks vaja casus belli õigustust. Sama aasta augustis oli Saksamaa lavastanud sarnase Gleiwitzi intsidendi, et luua endale ettekääne Saksamaa-Poola mittekallaletungilepingust taganemiseks.[2]

Aastatel 1938 ja 1939 viis Nõukogude Liit läbi sarnasel stsenaariumil põhinenud sõjalised õppused. Selle järgi olid riigipiiril täpselt Mainila küla juures toimunud intsidendid, mis viisid sõja algamiseni.[4] Septembris 1939 alustas Punaarmee mobilisatsiooni, viis Soome piirile vägesid ja valmistas ette sõjategevust Soome vastu.[5]

IntsidentRedigeeri

Välja tulistati seitse mürsku ja nende kukkumise tuvastasid kolm Soome vaatluspunkti. Nende tunnistajate hinnangul plahvatasid mürsud Nõukogude Liidu territooriumil umbes 800 meetri kaugusel piirist.[6] 26. novembril kell 15.45 teatas Nõukogude Liidu uudisteagentuur TASS, et soomlased tulistasid Mainila küla ja et selle tulemusel hukkus neli ning sai haavata üheksa punaarmeelast.[7] Nõukogude Liit nõudis seejärel Soomelt väeosade piirist 25 kilomeetri kaugusele viimist. Venemaa süüdistusi eitanud Soome pani ette korraldada intsidendi neutraalne uurimine, kuid Nõukogude Liit keeldus ja katkestas 29. novembril Soomega diplomaatilised suhted.[8][9]

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtfiguuri Andrei Ždanovi eraarhiivis olevad materjalid vihjavad tugevalt sellele, et kogu intsident oli kavandatud selleks, et jätta Soomest mulje kui agressorist ja algatada rünnak.[10] Soome pool keeldus vastutust enda peale võtmast ja tuvastas laskude allikana Nõukogude Liidu suurtükiväe – Mainila lähedal asunud Soome suurtükipatareide sõjaaegsetest päevikutest selgus, et Mainila küla oli kõigi patareide laskeulatusest väljas (patareid olid sarnaste intsidentide ära hoidmiseks juba varem tagasi tõmmatud).[11]

Nõukogude Liit ütles seejärel lahti ka Soomega sõlmitud mittekallaletungilepingust ja käivitas 1939. aasta 30. novembril kell 7.30 Talvesõja esimesed rünnakud.[7]

Hinnangud intsidendileRedigeeri

Detsembris 1939 kirjutas Ameerika Ühendriikide kirjanik ja ajakirjanik John Gunther, et intsident oli "saamatu ja ilmselgelt fabritseeritud, nagu kõik sarnased "intsidendid" alates 1931. aasta Mukdeni intsidendist olnud on".[12]

Soomlased viisid kohe läbi uurimise, mille tulemusena järeldati, et ühegi Soome suurtüki lask ei ulatunuks Mainila külani. Sõjamarssal Carl Gustaf Emil Mannerheim oli juba enne intsidendi toimumist andnud käsu viia kõik Soome raskerelvad piiri laskeulatusest välja.[6] Soome piirivalvurid tunnistasid, et nad olid kuulnud suurtükitule häält tulevat piiri Nõukogude Liidu poolselt küljelt.[3]

Venemaa ajaloolane Pavel Aptekar analüüsis Nõukogude Liidu varem salastatud olnud sõjalisi dokumente ja leidis, et piirkonnas asunud vägede igapäevastes aruannetes ei kajastunud kõnealusel ajavahemikul mingeid inimkaotusi. Selle põhjal järeldas ta, et Nõukogude vägede tulistamine oli lavastatud.[13]

Ka Nikita Hruštšov on hiljem kirjutanud, et Mainila tulistamise organiseeris suurtükiväe marssal Grigori Kulik.[14] Aastal 1994 mõistis Boriss Jeltsin Talvesõja alustamise hukka, nõustudes sellega, et tegemist oli olnud agressiooniga.[15]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. EKI KNAB: Väliskohanimed. Vaadatud 10.05.2019.
  2. 2,0 2,1 Robert Edwards. "White Death: Russia's War With Finland 1939-40". Lk 105. Phoenix. 2006. ISBN 9780753822470.
  3. 3,0 3,1 3,2 Martti Turtola. "Talvisodan pikkujättiläinen". Lk 44–45. Peatükk "Kansainvälinen kehitys Euroopassa ja Suomessa 1930-luvulla". Toim. Jari Leskinen & Antti Juutilainen.. 1999.
  4. Jari Leskinen. "Vaiettu Suomen silta". Peatükk "Suomenlahden sulku ja Neuvostoliitto". Lk 406–407. Hakapaino Oy. Helsingi, 1997. ISBN 951-710-050-7.
  5. Eve Kubi. "Talvesõda ja nõukogude baasiväed Eestis". Lk 226. Sõjateadlane, nr 5, 2017.
  6. 6,0 6,1 William R. Trotter. "A Frozen Hell: The Russo-Finnish Winter War of 1939-1940". Lk 21. Algonquin Books. 2000. ISBN 9781565122499.
  7. 7,0 7,1 Eve Kubi. "Talvesõda ja nõukogude baasiväed Eestis". Lk 227. Sõjateadlane, nr 5, 2017.
  8. Esko Heikkonen & Matti Ojakoski. "Muutosten maailma 4". Lk 125. ISBN 978-951-0-33919-0. WSOY. 2004.
  9. M. Karelson. "Võimu ja maaomandi seosest Eesti põllumajanduses". Lk 253.
  10. Ohto Manninen. "Molotovin cocktail-Hitlerin sateenvarjo". 1995.
  11. Jari Leskinen & Antti Juutilainen (toim.). "Talvisodan pikkujättiläinen". ISBN 978-951-0-23536-2. WSOY. 2006.
  12. John Gunther. Inside Europe. Harper & Brothers. New York 1940
  13. Pavel Aptekar. "Casus Belli"
  14. William R. Trotter. "A Frozen Hell: The Russo-Finnish Winter War of 1939-1940". Lk 22. Algonquin Books. 2000. ISBN 9781565122499
  15. Many Karelias. November 2001. Jeltsini ja Soome presidendi Martti Ahtisaari ühine pressikonverents Kremlis 1994. aasta 18. mail

VälislingidRedigeeri

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Shelling of Mainila seisuga 10.05.2019.