Maamõõl

taimeliik

Maamõõl (Geum urbanum L.) on roosõieliste sugukonda mõõla perekonda kuuluv taimeliik.

Maamõõl

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Dicotyledoneae
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Perekond Mõõl Geum
Liik Maamõõl
Binaarne nimetus
Geum urbanum
L.

Taim on Eestis tavaline, ei kuulu looduskaitse alla ja kasvab võsastikes, metsa- ja teeservades.[1] Lisaks Eestile kasvab maamõõl veel Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvööndis.[2]

Taime rahvapärased nimetused on maamööl, maovõlg, krässid ja öörabatsehein.[2] Maamõõla sagedasemad ingliskeelsed nimetused on City avens, Wood avens ja Herb bennet, venekeelne nimetus on Гравилат городской.[3] Maamõõl on ravimtaim.[4]

Kirjeldus muuda

 
Maamõõla õis

Maamõõl on kaheiduleheline mitmeaastane 15–70 cm kõrgune rohttaim.[1]

Maa-aluse osa moodustavad juur ja risoom. Maamõõlal on sammasjuurestik ning esinevad ka juurmised lehed.[2] Risoomil ja juurel on iseloomulik lõhn, mis meenutab nelki.[5] Juured sisaldavad tanniine (15–20%), eeterlikke õlisid, geiini ehk eugenoolvitsianosiidi,[3] parkhapet, vaiku, glükosiidi.[5] Risoom sisaldab roosuhkrut, tärklist, park- ja värvaineid, vähemal määral eeterlikke õlisid.[2]

Vars on püstine, õõnes, lühikeste udemete ja pikkade karedate karvadega kaetud, harunenud.[2][6]

Maamõõlal on katkestunult sulgjad lehed, s.t sulgjad liitlehed, millel suuremate ja väiksemate lehekeste paarid vahelduvad, kusjuures maamõõla tipmine leheke on teistest oluliselt suurem.[1] Taime alumised lehed on jagused, ülemised hõlmalised.[5] Lehtede roots on väga lühike, mõnel isendil ei pruugi see isegi märgatav olla. Maamõõlal on lisaks suured, varreümbrised abilehed, mille servadel on suured sisselõiked.[2]

 
Maamõõla vilikond

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega,[2] viietised, püstised ja kollased,[3] umbes 1–1,5 cm läbimõõduga ning asuvad üksikult peenikestel raagudel.[1] Tupplehed on rohelised ning käänduvad pärast õitsemist tagasi, kroonlehed on kollased, neid on ühel õiel 5. Õiepõhi on karvane, õieraol on rohkelt udemeid ja näärmekarvu. Maamõõl õitseb juunist augustini.[2]

Viljaks on pähklike, millel on pikk, tipus haakjalt kõverdunud nokk.[3] Viljad asuvad ümaras kogumikus[1] – viljanutis.[7]

Maamõõla seemned on varustatud haagikestega.[5]

Ürt (kogu maapealne osa) sisaldab tanniine ehk parkaineid.[4][3]

Levila muuda

Maamõõl on levinud Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias ning kasvab asulate ümbruses, jäätmaal, niitudel ja metsaservades,[3] võsastikes, teeservades.[1] Metsadest eelistab hõredaid laane- ja salumetsi.[6] Eestis on ta tavaline taim ega kuulu kaitstavate taimede hulka.[2]

Eluvorm ja paljunemine muuda

Maamõõl on mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim, kes õitseb juunist augustini.[2] Maamõõl paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt,[6] teda tolmeldavad putukad ning tema vilju levitavad loomad.[2]

Kasutamine muuda

Ravimtaimena muuda

Maamõõla ravitoime seisneb peamiselt tema tanniinisisalduses, droogina kasutatakse juurt risoomiga ja ürti.[3] Ravimtaimena on maamõõla koguni põllul kultuurina kasvatatud.[2] Maamõõla juurt, risoomi ja ürti kasutatakse rahvameditsiinis seespidiselt kõhulahtisuse, seedehäirete ja isutuse korral,[3] harvem palaviku ja südamehäirete, eriti südamepöörituse raviks.[4] Välispidiselt leevendatakse maamõõla juure ja risoomi abil hemorroide, naha- ja limaskestapõletikku ja muid nahahaigusi. Ürti ehk maapealset osa tarvitatakse lisaks ülalnimetatule ka lihase- ja närvivalu vastu. Homöopaatias leiavad juured ja risoom kasutust neeru- ja kuseteede haiguste korral.[3] Rahvameditsiinis on mainitud maamõõla kasutamist ka skrofuloosi ja malaaria raviks, lisaks on välja toodud tema toniseeriv toime.[2] Levinuimad maamõõla kasutusviisid rahvameditsiinis on juurest ja risoomist valmistatud tee, peen pulber, keedis, viinaleotis, harvem õlleleotis; ürdist valmistatakse teed ja pulbrit .[4]

Vastunäidustuste kohta andmed puuduvad, maamõõla kasutamist soovitatakse raseduse ja imetamise ajal vältida.[3] Päevane annus on ürdi puhul 1–4 grammi, juurte ja risoomi tarvitamise puhul on see teadmata.[4]

Juurt tuleb koguda aprillis ja mais,[4] kuivatada temperatuuril kuni 35 °C.[3] Ürti tuleb koguda õitsemise ajal (juuni-august) ning kuivatada.[3]

Muud kasutusalad muuda

Iseloomuliku nelgilõhnasarnase lõhna tõttu saab maamõõla juurt ja risoomi kasutada nelgi asendajana näiteks marinaadides, samuti maitsestatakse maamõõlaga mõnda alkohoolset jooki.[3] Maamõõla noori lehti kasutatakse nende märkimisväärse C-vitamiini sisalduse tõttu salatite valmistamisel, risoomi on kasutatud tärklise, roosuhkru ja värvainete allikana.[2]

Lähedased taimeliigid muuda

Maamõõlaga sarnanevad koostiselt ja toimelt ojamõõl (Geum rivale L.), vahelmine mõõl (G x intermedium ehk G. rivale x G. urbanum), jaapani mõõl (G. japonicum), püstmõõl (G. aleppicum ehk G. strictum) ja kolmeõieline mõõl (G. triflorum ehk G. ciliatum).[3]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eesti taimede määraja. Toim. M. Leht. Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto, Tartu, 2007. Lk 152
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 Loodusteaduste didaktika lektoraat. MRI, Tartu Ülikool (20.08.2008). "maamõõl – täiendav info". Eesti taimed. Vaadatud 23.04.2018.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 394–395.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Raal, A. (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 94–95.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Lääts, J. (2003). Kodumaa ravimtaimed. Tallinn: Olion. Lk 129.
  6. 6,0 6,1 6,2 Sõukand, R. ja Kalle, R. (2008). "Maamõõl Geum urbanum". HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik. Tartu: EKM Teaduskirjastus. Vaadatud 23.04.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. Kukk, T. (2005). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak. Lk 150–151.

Välislingid muuda