Maamõõl
Maamõõl (Geum urbanum L.) on roosõieliste sugukonda mõõla perekonda kuuluv taimeliik.
| Maamõõl | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Dicotyledoneae |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
| Perekond |
Mõõl Geum |
| Liik |
Maamõõl |
| Binaarne nimetus | |
|
Geum urbanum L. | |
Taim on Eestis tavaline, ei kuulu looduskaitse alla ja kasvab võsastikes, metsa- ja teeservades.[1] Lisaks Eestile kasvab maamõõl veel Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvööndis.[2]
Taime rahvapärased nimetused on maamööl, maovõlg, krässid ja öörabatsehein.[2] Maamõõla sagedasemad ingliskeelsed nimetused on City avens, Wood avens ja Herb bennet, venekeelne nimetus on Гравилат городской.[3] Maamõõl on ravimtaim.[4]
Kirjeldus
muuda
Maamõõl on kaheiduleheline mitmeaastane 15–70 cm kõrgune rohttaim.[1]
Maa-aluse osa moodustavad juur ja risoom. Maamõõlal on sammasjuurestik ning esinevad ka juurmised lehed.[2] Risoomil ja juurel on iseloomulik lõhn, mis meenutab nelki.[5] Juured sisaldavad tanniine (15–20%), eeterlikke õlisid, geiini ehk eugenoolvitsianosiidi,[3] parkhapet, vaiku, glükosiidi.[5] Risoom sisaldab roosuhkrut, tärklist, park- ja värvaineid, vähemal määral eeterlikke õlisid.[2]
Vars on püstine, õõnes, lühikeste udemete ja pikkade karedate karvadega kaetud, harunenud.[2][6]
Maamõõlal on katkestunult sulgjad lehed, s.t sulgjad liitlehed, millel suuremate ja väiksemate lehekeste paarid vahelduvad, kusjuures maamõõla tipmine leheke on teistest oluliselt suurem.[1] Taime alumised lehed on jagused, ülemised hõlmalised.[5] Lehtede roots on väga lühike, mõnel isendil ei pruugi see isegi märgatav olla. Maamõõlal on lisaks suured, varreümbrised abilehed, mille servadel on suured sisselõiked.[2]
Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega,[2] viietised, püstised ja kollased,[3] umbes 1–1,5 cm läbimõõduga ning asuvad üksikult peenikestel raagudel.[1] Tupplehed on rohelised ning käänduvad pärast õitsemist tagasi, kroonlehed on kollased, neid on ühel õiel 5. Õiepõhi on karvane, õieraol on rohkelt udemeid ja näärmekarvu. Maamõõl õitseb juunist augustini.[2]
Viljaks on pähklike, millel on pikk, tipus haakjalt kõverdunud nokk.[3] Viljad asuvad ümaras kogumikus[1] – viljanutis.[7]
Maamõõla seemned on varustatud haagikestega.[5]
Ürt (kogu maapealne osa) sisaldab tanniine ehk parkaineid.[4][3]
Levila
muudaMaamõõl on levinud Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias ning kasvab asulate ümbruses, jäätmaal, niitudel ja metsaservades,[3] võsastikes, teeservades.[1] Metsadest eelistab hõredaid laane- ja salumetsi.[6] Eestis on ta tavaline taim ega kuulu kaitstavate taimede hulka.[2]
Eluvorm ja paljunemine
muudaMaamõõl on mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim, kes õitseb juunist augustini.[2] Maamõõl paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt,[6] teda tolmeldavad putukad ning tema vilju levitavad loomad.[2]
Kasutamine
muudaRavimtaimena
muudaMaamõõla ravitoime seisneb peamiselt tema tanniinisisalduses, droogina kasutatakse juurt risoomiga ja ürti.[3] Ravimtaimena on maamõõla koguni põllul kultuurina kasvatatud.[2] Maamõõla juurt, risoomi ja ürti kasutatakse rahvameditsiinis seespidiselt kõhulahtisuse, seedehäirete ja isutuse korral,[3] harvem palaviku ja südamehäirete, eriti südamepöörituse raviks.[4] Välispidiselt leevendatakse maamõõla juure ja risoomi abil hemorroide, naha- ja limaskestapõletikku ja muid nahahaigusi. Ürti ehk maapealset osa tarvitatakse lisaks ülalnimetatule ka lihase- ja närvivalu vastu. Homöopaatias leiavad juured ja risoom kasutust neeru- ja kuseteede haiguste korral.[3] Rahvameditsiinis on mainitud maamõõla kasutamist ka skrofuloosi ja malaaria raviks, lisaks on välja toodud tema toniseeriv toime.[2] Levinuimad maamõõla kasutusviisid rahvameditsiinis on juurest ja risoomist valmistatud tee, peen pulber, keedis, viinaleotis, harvem õlleleotis; ürdist valmistatakse teed ja pulbrit .[4]
Vastunäidustuste kohta andmed puuduvad, maamõõla kasutamist soovitatakse raseduse ja imetamise ajal vältida.[3] Päevane annus on ürdi puhul 1–4 grammi, juurte ja risoomi tarvitamise puhul on see teadmata.[4]
Juurt tuleb koguda aprillis ja mais,[4] kuivatada temperatuuril kuni 35 °C.[3] Ürti tuleb koguda õitsemise ajal (juuni-august) ning kuivatada.[3]
Muud kasutusalad
muudaIseloomuliku nelgilõhnasarnase lõhna tõttu saab maamõõla juurt ja risoomi kasutada nelgi asendajana näiteks marinaadides, samuti maitsestatakse maamõõlaga mõnda alkohoolset jooki.[3] Maamõõla noori lehti kasutatakse nende märkimisväärse C-vitamiini sisalduse tõttu salatite valmistamisel, risoomi on kasutatud tärklise, roosuhkru ja värvainete allikana.[2]
Lähedased taimeliigid
muudaMaamõõlaga sarnanevad koostiselt ja toimelt ojamõõl (Geum rivale L.), vahelmine mõõl (G x intermedium ehk G. rivale x G. urbanum), jaapani mõõl (G. japonicum), püstmõõl (G. aleppicum ehk G. strictum) ja kolmeõieline mõõl (G. triflorum ehk G. ciliatum).[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eesti taimede määraja. Toim. M. Leht. Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto, Tartu, 2007. Lk 152
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 Loodusteaduste didaktika lektoraat. MRI, Tartu Ülikool (20.08.2008). "maamõõl – täiendav info". Eesti taimed. Vaadatud 23.04.2018.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 394–395.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Raal, A. (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 94–95.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Lääts, J. (2003). Kodumaa ravimtaimed. Tallinn: Olion. Lk 129.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Sõukand, R. ja Kalle, R. (2008). "Maamõõl Geum urbanum". HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik. Tartu: EKM Teaduskirjastus. Vaadatud 23.04.2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Kukk, T. (2005). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak. Lk 150–151.
Välislingid
muuda- Maamõõl andmebaasis eElurikkus
- Maamõõla liigikirjeldus portaalis bio.edu.ee
