Männiriisikas

Männiriisikas (Lactarius rufus; eesti keeles ka männiseen, paluseen) on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv Eestis laialt levinud seen.

Männiriisikas
Männiriisikas Lactarius rufus
Taksonoomia
Riik	Seened Fungi
Hõimkond	Kandseened Basidiomycota
Klass	Agaricomycetes
Selts	Pilvikulaadsed Russulales
Sugukond	Pilvikulised Russulaceae
Perekond	Riisikas Lactarius
Liik	Männiriisikas
Binaarne nimetus
Lactarius rufus (Scop.) Fr.

Mükoloog Erast Parmasto esitas männiriisika Eesti rahvusseene üheks võimalikuks kandidaadiks.

Nimetus

Seene esmakirjeldaja oli Giovanni Antonio Scopoli ja hiljem Elias Magnus Fries, moodsa seeneteaduse isa. Seene perekonnanimi Lactarius viitab piimmahlale, mida seen eritab, ja liiginimi rufus seenekübara värvile.

Kirjeldus

Männiriisikas on punakaspruun, noorelt valkja kirmega. Kübar on noorena kumer, hiljem nõgus või veidi lehterjas, tavaliselt selgelt nähtava näsaga kübara keskel. Kübara läbimõõt on kuni mõni sentimeeter, kuid erandlikel juhtudel isegi 10 cm. Kübara servad on õhukesed ja allapoole pööratud. Kübar on sile, vihmaga läikiv ja libe.

Seen on suhteliselt lihakas, maitselt kibe. Lõikekohas eraldub valge piimmahl, mis ei muuda õhuga kokkupuutes värvust. Kibeda maitse tõttu ussitavad männiriisikad mõnevõrra vähem kui teised seened. Sageli on täpselt seenejala keskel õõnsus, mis ei ole ussiauk. Jalg on 4–7 cm kõrge, peenike, silindriline, punakas, vahel kaetud valkjate udemetega, alusel pisut jämedam.

Eosed on valged, ovaalsed, mõõtmetega 9,5×6 μm.

Levila ja kasvukoht

Männiriisikas kasvab põhjapoolkera parasvöötmes kuni Lapimaani. Eestis on väga levinud, kasvab männikutes, rabades ja männi-segametsades, eelistades happelist pinnast. Ta elab sümbioosis mändide, harvem kaskedega. Esinemisaeg kestab juulist novembrini. Seened kasvavad sageli hulgakesi.

Kasutamine

Kibeda maitse eemaldamiseks tuleb männiriisikat kaua (pool tundi) kupatada, seejärel võib seent ka leotada. Männiriisikas sobib hästi hapendamiseks, soolamiseks ja marineerimiseks.

Lääne allikad nimetavad sageli männiriisikat mittesöödavaks. Võimalik, et nad ei arvesta pool tundi kestvat kupatamist normaalseks seenevalmistusviisiks, kuid on ka oletatud, et Põhja-Ameerika ja Euroopa seened ongi erineva söödavusega.

Radioaktiivselt saastunud piirkondades ei tohi männiriisikaid (nagu teisigi seeni) korjata, sest neisse koguneb radioaktiivne tseesium ¹³⁷Cs, mille poolestusaeg on 30 aastat. Ohtlikud on ka maanteede ääres kasvavad seened, sest neisse koguneb ka raskmetalle.

Vaata ka

• kamperriisikas

Välislingid

• Männiriisikas andmebaasis eElurikkus