Lillepaviljon

Lillepaviljon on Tallinnas aadressil Pirita tee 26 ja 28 asuv hoone (paviljon).

Lillepaviljon

1960. aastal valminud Lillepaviljon on Valve Pormeistri esimene suurem projekt, mis pälvis suurt tähelepanu oma unikaalse lahenduse tõttu. Näitusepaviljonina oli hoone populaarne külastuspaik, kus oli võimalik näha erinevaid taimestuid. Praeguseks on hoone aga muutnud oma algset otstarvet. Praegu haldab hoonet Pirita Expo AS[1].

EelluguRedigeeri

Lillepaviljon valmis ühe osana suurest Tallinna laululava projektist, mis pidi valmima Eesti NSV 20. aastapäevaks. 1957. aastal vastu võetud EKP Keskkomitee otsus ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nägi ette rahvamajanduse ja kultuurisaavutuste näituse- ja lauluväljaku suurejoonelise väljaehitamise Tallinnas Pirita teel koos territooriumi ulatusliku laiendamisega. Lauluväljak ja Pirita Näidissovhoosi näidisaed koos lillepaviljoniga kuulusid nõnda ühte kompleksi. Territooriumi üldise planeerimis- ja hoonestamisprojekti koostasid Alar Kotli, Hugo Sepp ja Henno Sepmann Eesti Projektist. Tollal Eesti Põllumajandusprojektis töötanud Valve Pormeister pidi aga tegema haljastusprojekti.[2]

Algul pidi Lillepaviljon kandma Noorte Naturalistide Paviljoni nime. Et tellimust endale saada, tegi Pormeister koos Sepmanniga kaheksa projektivarianti ning esitas need Eesti NSV põllumajandusministrile Edgar Tõnuristile, kes olevat valinud Pormeistri viimase projektikava just selle tõttu, et see arvestas loodusega kõige enam. Edaspidi sai Tõnuristist üks olulisemaid Pormeistri projektide toetajaid.[3]

Maastikukujundaja ettevalmistusega Pormeister pidi kujundama Lasnamäe paeastangu mitme meetri kõrguste vahedega maa-ala. Pirita tee nõlvak oli arhitekti enda sõnul tollal metsik lepavõsa.[4] Nõnda projekteeris ta ennekõike näidisaia maa-ala ja haljastust, kuid sai sellele lisaks ka vabaduse kavandada näitusesaali ehk lillepaviljoni.

ArhitektuurRedigeeri

Ühepoolse kaldkatusega ja lõunasse avatud tellisseintega paviljon ehitati panga vaheastmele ja paigutati otse kasvavate puude vahele. Varem oldi alati ehitusplats lagedaks raiutud ja pärast maja valmimist uued puud istutatud, kuid uus maja vanade puude vahel oli seninägematu.[5] Sellega säilitas hoone loodusse sulandunud loomuliku mulje.

Paviljoni sissepääsutiib on kujundatud diagonaalis justkui astmeliselt laskuva kärestikuna. Järsu reljeefiga krundile kujundas Pormeister muruväljakud, rõhutas kõrguste vahet trepistike ja terrassidega.[2] Trepistiku merepoolne põhjasein on aknapiludega suletud. Erineva kujuga pisiaknad on sellele tellisseinale paigutatud vabalt. See-eest on aga sissepääsutiiva lõunapoolne sein erinevalt vastasseinast üleni klaasist.

Samuti on täielikult klaasiga kaetud ka näitusesaali kagusein. Merepoolses loodeseinas on aknad liigendatud viieks osaks. Selline läbipaistvus oli stalinismijärgses arhitektuuris seniolematu. Kõrgete vitriinakende tõttu näib hoone 600-ruutmeetrine saal selle väiksest mahust hoolimata ühtaegu avar ja intiimne.[6]

Paviljoni teise otsa rajati 1966. aastal kohvik Tuljak, mis järgis juba teistsugust esteetilist põhimõtet, vastandudes paviljoni ilmele suletuse ja täisnurkse lahendusega.[7]

MõjudestRedigeeri

Lillepaviljoni on peetud sõjajärgse Põhjamaade arhitektuuri laialdase mõju üheks kõige esinduslikumaks näiteks. Selle suuna peamised tunnused olid madalakaldeline katus ja looduslike materjalide kasutamine. Ebasümmeetrilised majad vältisid nii sõjaeelse valge modernismi külma tehnitsismi kui ka esindusarhitektuuri klassikaliste motiivide pidulikku rangust. Sõjajärgses olukorras hinnati selles väljenduvat mitteformaalsust ja intiimsust. Lisaks puidu jt orgaaniliste materjalide kasutamisele oli Põhjamaade sõjajärgses modernistlikus arhitektuuris väga oluline hoone orgaaniline sulandumine maastikku.[8] Nõnda on Pormeistri erilist diagonaalselt astmeliselt laskuvat tiiba arhitektuuriajaloolane Mart Kalm seostanud soome-rootsi arhitekti Erik Bryggmanni populaarseima sõjajärgse eramuga, Kuusistos paikneva villa Nuuttilaga (1947–1949), kus magamistubade tiib, küll madalate viilkatuste all, teeb läbi samalaadse nõksumise.[9]

Lillepaviljoni uudne, maasse sulanduv lahendus leidis laialdast mõju järgnevate aastate arhitektuuris. Sellest mõjutatuna projekteeris näiteks Tiit Hansen lillekaupluse Kannike hoone (1967) Gonsiori (tol ajal Lomonossovi) tänaval.[10]

NäitustestRedigeeri

Lõunaseina ääristavast klaasist väljaspool ja seespool istutati erinevaid taimestuid. Nõnda saavutati eriline efekt, milles võis näha taime, mis sees juba õitses, kuid akna taga alles ajas end lume alt välja. Korraga võis näha muru ja taimi eri arengustaadiumis. Kiviktaimla kaotati aga 1990. aastatel, kui arhitekt pidi hoone muutma aastaringseks kasutamiseks.[5] Interjöörist avanesid ühtlasi vaated merele ja skulptuuridega iluaeda, mis asus maja taga.

Nõukogude aja üldise halluse taustal olid Lillepaviljoni näitused enneolematu värvilaik. Igal aastal korraldati seal märtsis-aprillis sibullillede ja muude kevadlillede näitus. Edasi tulid toalillede, rooside ja haljastuse näitus, aiandus- ja mesindusnäitus, septembrist oktoobrini oli aiasaaduste sügisnäitus. Aias korraldati skulptuurinäitusi. Eriti armastatud olid kevadlillede näitused, mida mõnel päeval külastas kuni 5000, kahe nädala jooksul aga kuni 30 000 inimest. Pormeister ise kujundas aastate jooksul üle 30 aiandus- ja lillenäituse nii Tallinnas kui ka Moskvas. Lillapaviljoni ümbritsenud näidisaias sai tutvuda haljastusmotiivide ja dekoratiivse taimmaterjaliga. Tutvustamist leidsid uudsed taimed ja lillesordid. Lillesibulaid imporditi kõige rohkem Hollandist, vähem Bulgaariast ja Saksa DV-st. Lilli toodi sisse Hollandist ja Soomest.[2]

ViitedRedigeeri

  1. Tallinna entsüklopeedia. I köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2004. Lk 291
  2. 2,0 2,1 2,2 Liina Jänes (2005). Valve Pormeister 1922-2002 - Eesti maa-arhitektuuri uuendaja. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 9-12. 
  3. Jänes 2005, lk 10
  4. Jänes 2005 lk 11
  5. 5,0 5,1 Jaak Kangilaski (toim.) (2013). Eesti kunsti ajalugu 6 I osa, 1940-1991. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 421-422. 
  6. Jänes 2005, lk 11
  7. Kristina Jagodin (2007). Tamm ja Asi: sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 33. 
  8. Mart Kalm (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Sild. Lk 320. 
  9. Kalm 2002, lk 320
  10. Kalm 2002, lk 358

VälislingidRedigeeri