Lillepaviljon
Lillepaviljon on Tallinnas aadressil Pirita tee 26 ja 28 asuv hoone (paviljon).
1960. aastal valminud Lillepaviljon on Valve Pormeistri esimene suurem projekt, mis pälvis suurt tähelepanu oma unikaalse lahendusega. Näitusepaviljonina oli hoone populaarne külastuspaik, kus oli võimalik näha erinevaid taimestuid. Tänapäeval haldab hoonet Pirita Expo AS ja hoone on saanud uued otstarbe[1].
Eellugu muuda
Lillepaviljon valmis ühe osana suurest Tallinna laululava projektist, mis pidi valmima Eesti NSV 20. aastapäevaks. 1957. aastal vastu võetud EKP Keskkomitee otsus ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nägi ette rahvamajanduse ja kultuurisaavutuste näituse- ja lauluväljaku suurejoonelise väljaehitamise Tallinnas Pirita teel koos territooriumi ulatusliku laiendamisega. Lauluväljak ja Pirita Näidissovhoosi näidisaed koos lillepaviljoniga kuulusid nõnda ühte kompleksi. Territooriumi üldise planeerimis- ja hoonestamisprojekti koostasid Alar Kotli, Hugo Sepp ja Henno Sepmann Eesti Projektist. Tollal Eesti Põllumajandusprojektis töötanud Valve Pormeister pidi aga tegema haljastusprojekti.[2]
Algul pidi Lillepaviljon kandma Noorte Naturalistide Paviljoni nime. Et tellimust endale saada, tegi Pormeister koos Sepmanniga kaheksa projektivarianti ning esitas need Eesti NSV põllumajandusministrile Edgar Tõnuristile, kes olevat valinud Pormeistri viimase projektikava just selle tõttu, et see arvestas loodusega kõige enam. Edaspidi sai Tõnuristist üks olulisemaid Pormeistri projektide toetajaid.[3]
Maastikukujundaja Pormeister pidi kujundama Lasnamäe paeastangu mitme meetri kõrguste vahedega maa-ala. Pirita tee nõlvak oli arhitekti enda sõnul tollal metsik lepavõsa.[4] Nõnda projekteeris ta ennekõike näidisaia maa-ala ja haljastust, kuid sai sellele lisaks vabaduse kavandada ka näitusesaali ehk lillepaviljoni.
Arhitektuur muuda
Ühepoolse kaldkatusega ja lõunasse avatud tellisseintega paviljon ehitati panga vaheastmele ja paigutati otse kasvavate puude vahele. Varem oldi alati ehitusplats lagedaks raiutud ja pärast maja valmimist uued puud istutatud, kuid uus maja vanade puude vahel oli seninägematu.[5] Sellega säilitas hoone loodusse sulandunud loomuliku mulje.
Paviljoni sissepääsutiib on kujundatud diagonaalis justkui astmeliselt laskuva kärestikuna. Järsu reljeefiga krundile kujundas Pormeister muruväljakud, rõhutas kõrguste vahet trepistike ja terrassidega.[2] Trepistiku merepoolne põhjasein on aknapiludega suletud. Erikujulised pisiaknad on sellele tellisseinale paigutatud asümmeetriliselt. Sissepääsutiiva lõunapoolne sein on aga üleni klaasist.
Samuti on täielikult klaasiga kaetud ka näitusesaali kagusein. Merepoolses loodeseinas on aknad liigendatud viieks osaks. Selline läbipaistvus oli stalinismijärgses arhitektuuris seniolematu. Kõrgete vitriinakende tõttu näib hoone 600-ruutmeetrine saal selle väiksest mahust hoolimata ühtaegu avar ja intiimne.[6]
Paviljoni teise otsa rajati 1966. aastal kohvik Tuljak, mis järgis juba teistsugust esteetilist põhimõtet, vastandudes paviljoni ilmele suletuse ja täisnurkse lahendusega.[7]
Uuestisünd muuda
Lillepaviljoni restaureerimistööd algasid 2021. aasta sügisel 1Partner Ehituse juhtimisel. Restaureerimise peamiseks eesmärgiks oli kaasajastada hoone esialgne otstarbeline kasutamine lähtudes algsest kontseptsioonist ürituste läbiviimiseks. Ehitustööde käigus jälgiti väga täpselt, et arhitektuuriliselt silmapaistva ja omas ajas suisa üllatavalt põhjamaises stiilis hoone väljanägemine jääks samaks. Ruumilist mahtu lisati maa-aluse korruse laiendamisega, kus nüüd on kolme meetri kõrguste lagedega fuajee. Hoonele lisati võimalikult peidetult tänapäevased tehnosüsteemid. Detailset tähelepanu pöörati materjalieheduse säilitamisele ning sise- ja välisruumi terviklikkuse taastamisele. Suurt vaeva nähti punase tellise puhastamisega nõukogudeaegsest ülevärvimisest. Saali laes on taastatud originaalvalgustite kestades valgustid ning võimalikult originaalilähedane värvilahendus. Restaureerimine lõppes 2022. aasta detsembris. Uuestisünni lugu on sõnas ja pildis kokku võetud 1Partner Ehituse koostatud e-väljaandes.
Lillepaviljoni ehitustööde tellija on OÜ Tannenrode. Hoone restaureerimisprojekti tegi Apex Arhitektuuribüroo ja sisekujunduse Meelis Pressi Arhitektuuribüroo.
Mõjudest muuda
Lillepaviljoni on peetud sõjajärgse Põhjamaade arhitektuuri laialdase mõju üheks kõige esinduslikumaks näiteks. Selle suuna peamised tunnused olid madalakaldeline katus ja looduslike materjalide kasutamine. Ebasümmeetrilised majad vältisid nii sõjaeelse valge modernismi külma tehnitsismi kui ka esindusarhitektuuri klassikaliste motiivide pidulikku rangust. Sõjajärgses olukorras hinnati selles väljenduvat mitteformaalsust ja intiimsust. Lisaks puidu jt orgaaniliste materjalide kasutamisele oli Põhjamaade sõjajärgses modernistlikus arhitektuuris väga oluline hoone orgaaniline sulandumine maastikku.[8] Nõnda on Pormeistri erilist diagonaalselt astmeliselt laskuvat tiiba arhitektuuriajaloolane Mart Kalm seostanud soome-rootsi arhitekti Erik Bryggmanni populaarseima sõjajärgse eramuga, Soomes Kuusisto saarel paikneva villa Nuuttilaga (1947–1949), kus magamistubade tiib, küll madalate viilkatuste all, teeb läbi samalaadse nõksumise.[9]
Lillepaviljoni uudne, maasse sulanduv lahendus leidis laialdast mõju järgnevate aastate arhitektuuris. Sellest mõjutatuna projekteeris näiteks Tiit Hansen lillekaupluse Kannike hoone (1967) Tallinnas Gonsiori (tol ajal Lomonossovi) tänaval.[10]
Näitustest muuda
Foto: Jaan Künnap
Lõunaseina ääristavast klaasist väljaspool ja seespool istutati erinevaid taimestuid. Nõnda saavutati eriline efekt, milles võis näha taime, mis sees juba õitses, kuid akna taga alles ajas end lume alt välja. Korraga võis näha muru ja taimi eri arengustaadiumis. Kiviktaimla kaotati aga 1990. aastatel, kui arhitekt pidi hoone muutma aastaringseks kasutamiseks.[5] Interjöörist avanesid ühtlasi vaated merele ja skulptuuridega iluaeda, mis asus maja taga.
Nõukogude aja üldise halluse taustal olid Lillepaviljoni näitused enneolematu värvilaik. Igal aastal korraldati seal märtsis-aprillis sibullillede ja muude kevadlillede näitus. Edasi tulid toalillede, rooside ja haljastuse näitus, aiandus- ja mesindusnäitus, septembrist oktoobrini oli aiasaaduste sügisnäitus. Aias korraldati skulptuurinäitusi. Eriti armastatud olid kevadlillede näitused, mida mõnel päeval külastas kuni 5000, kahe nädala jooksul aga kuni 30 000 inimest. Pormeister ise kujundas aastate jooksul üle 30 aiandus- ja lillenäituse nii Tallinnas kui ka Moskvas. Lillapaviljoni ümbritsenud näidisaias sai tutvuda haljastusmotiivide ja dekoratiivse taimmaterjaliga. Tutvustamist leidsid uudsed taimed ja lillesordid. Lillesibulaid imporditi kõige rohkem Hollandist, vähem Bulgaariast ja Saksa DV-st. Lilli toodi sisse Hollandist ja Soomest.[2]
Viited muuda
- ↑ Tallinna entsüklopeedia. I köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2004. Lk 291
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Liina Jänes (2005). Valve Pormeister 1922-2002 - Eesti maa-arhitektuuri uuendaja. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 9-12.
- ↑ Jänes 2005, lk 10
- ↑ Jänes 2005 lk 11
- ↑ 5,0 5,1 Jaak Kangilaski (toim.) (2013). Eesti kunsti ajalugu 6 I osa, 1940-1991. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 421-422.
- ↑ Jänes 2005, lk 11
- ↑ Kristina Jagodin (2007). Tamm ja Asi: sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 33.
- ↑ Mart Kalm (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Sild. Lk 320.
- ↑ Kalm 2002, lk 320
- ↑ Kalm 2002, lk 358
Välislingid muuda