Leo I (keiser)
Leo I või Leo Suur (kreeka keeles: ὁ Μέγας (ho Mégas)) ja ka Leo Lihunik (Imperator Caesar Flavius Valerius Leo Augustus; kreeka keeles: Λέων (Léōn); umbes 401 – 18. jaanuar 474) oli Ida-Rooma keiser 7. veebruar 457 - 18. jaanuar 474, valitsedes seega 16 aastat, 11 kuud ja 11 päeva. Ta suri 73-aastasena düsenteeriasse. Ta oli pärit arvatavasti Traakiast, Dacia Aurelianast.
| Leo I | |
|---|---|
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 7. veebruar 457 – 18. jaanuar 474 (16 aastat, 11 kuud, 11 päeva) | |
| Eelnev | Marcianus |
| Järgnev | Leo II |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | umbes 401 |
| Sünnikoht | Traakia |
| Surmaaeg | 18. jaanuar 474 (73) |
| Surmakoht | Konstantinoopol |
| Abikaasa | Verina |
| Lapsed | Aelia Ariadne, Leontia, nimetamata poeg |
Kuulujuttude järgi teenis tulevane keiser nooruses elatist isegi lihunikuna. Pealinnas näidati soovijatele kohta, kus tulevane keiser väidetavalt lihaga kauples. Ühe variandi järgi pärineb sealt ka tema hüüdnimi - Lihunik. Pole aga välistatud, et selle nime teenis ta välja hilisema julmuse tõttu. Pärast lihunikuametit astus Leo sõjaväkke, kus alustas karjääri lihtsa sõdurina. Sõjaväes tegi ta karjääri ning tõusis tuntuks väepealikuks.[1]
Võimule tõusRedigeeri
Keiser Marcianuse surm tõstatas teravusega troonipärijaküsimuse. Keisril polnud sobivat troonipärijat. Theodosius Suure meessoost järeltulijad olid kõik surnud. Theodosius II naine Eudocia elas pagenduses Jeruusalemmas, kuid oli loobunud ilmalikust tegevusest ja tema kanditatuur ei tulnud võimuladvikus isegi kõne alla. Theodosius II ja Eudocia tütar Eudoxia oli vandaalide käes vangis. Seega polnud kedagi, kellel olnuks vaieldamatu õigus troonile.
Tollal oli Konstantinoopolis kõige mõjuvõimsamaks meheks väepealik Aspar, kes oli peamine Pulcheria toetaja, kui upitati Marcianus keisriks. Aspar ise ei saanud keisritrooni nõuda. Takistuseks oli nii tema barbarlik päritolu kui ka arianismi pooldamine. Aleksandria presbüteri Areiose õpetusest lähtuvad ariaanid olid seisukohal, et Kristus pole Jumalaga sarnane, vaid ajalik ja loodud. Arianism mõisteti mitu korda kirikukogudel hukka, ent siiski oli sellel usuvool veel tükk aega mõjukaid pooldajaid. Kuid vähemuse esindajana polnud Asparil lootuski valitsejaks saada. Aspari puhul on väidetud, et just tema võis olla Marcianuse vägivaldne kõrvaldaja. Igatahes oli kedagi troonile tarvis ning Aspari toetusel sai keisrikrooni pähe Leo.[1]
Leo krooniti 7. veebruaril 457. Leo trooniõiguse suurendamiseks ja kroonimise seaduslikumaks muutmiseks asetas patriarh Anatolios talle krooni isiklikult pähe. Sellega sai alguse uus traditsioon, mille järgi kroonis keisri patriarh.[1] Ida-Rooma sai endale uue valitsejate dünasti - Traakia.
ValitsemineRedigeeri
Leo oli tuntud väepealik, otsustusvõimeline ja iseseisvalt mõtlev inimene. Peagi tekkis ajaloos tavaliseks saanud olukord, kus Leole muutus Asparis sõltumine (pidi ta ju viimasele tänulik olema) koormavaks. Oma heategija kõrvaldamiseks panustas Leo isauridele. Isauria oli Väike-Aasia lõunaosa mäestikuala, mis oli tuntud sõjaka ja röövelliku elanikkonna poolest. Kuigi roomlased vallutasid need alad juba 1. sajandil e.Kr., jäid isaurid lõplikult alistamata. Leo ajal olid neist paljud aga Bütsantsi sõjaväes ning nad olid silma paistnud võitluses Attilaga. Sidemete tugevdamiseks andis Leo oma tütre Ariadna naiseks ühele isauri pealikule Tarasikodissale, kes hiljem võttis endale kreekapärase nime Zenon. Temast sai ka hilisem Bütsantsi keiser. Samal ajal lootis Aspar aga, et Leo annab oma tütre hoopis tema pojale naiseks, mis oleks tema positsiooni õukonnas veelgi tõstnud.[1]
Teiseks keisri ja Aspari suhteid teravdavaks teguriks kujunes Leo I otsus anda sõjaline hoop vandaalidele. Viimased olid Geiserichi juhtimisel alistanud 439. aastal Rooma valdused Põhja-Aafrikas ja loonud seal esimese sõltumata germaanlaste riigi impeeriumi territooriumil. 455. aastal panid nad aluse oma tänapäevai ulatuvale kuulsusele, rüüstades Rooma linna, mis on andnud oma metsikuse tõttu sõna vandalism, mis tuli kasutusele 1794. aastal ühe prantsuse ajaloolase uurimusele. Aspar ei tahtnud keisri sõjaplaaniga nõustuda, mille taga olid ilmselt tema usulised vaated. Nii Aspar kui ka vandaalid olid ariaanid. Keiser viis ellu aga karmi ortodokset usupoliitikat.[1]
Kujunenud pingelise olukorra lahendas keiser 471. aastal ühe hoobiga. Ta kutsus Aspari koos kahe pojaga paleesse ning andis käsu isauridest ihukaitsjatel nad tappa. Kuigi sõjapealiku haavatud nooremal pojal õnnestus põgeneda, sai Leo oma peamisest rivaalist lahti. Just see sündmus võis anda Leole lisanime Lihunik. Aspari valdavalt gootide hõimuliikmetest ihukaitsjad otsustasid kätte maksta ning tungisid paleesse. Puhkenud võitluses jäid nad isauridele alla. Linnas algas aga gootide mäss ning neile tuli appi Theoderich, kellest sai hiljem idagootide valitseja Theoderich Suur. Zenoni ja teiste isauridest väepealike abiga õnnestus Leol linna sisse piiranud Theoderich minema lüüa. Pärast neid sündmusi algasid Konstantinoopolis ulatuslikud germaanlastest barbarite tagakiusamised. Paljud jäid ilma oma kõrgetest ametikohtadest riigi administratsioonis ja sõjaväes. Paljud ajaloolased on arvamusel, et nende sammude tulemusena kõrvaldati oht, et germaanlased võiksid võimu haarata, mis paljuski määras Ida saatuse erinevuse Läänest, kus barbarid hakkasid mängima riigi poliitilika kujudamises otsustavat osa.[1]
Sõjakäik vandaalide vastuRedigeeri
Aspari kõrvaldamine võimaldas Leol alustada kavandatud sõjakäiku vandaalide vastu. Eelnevalt oli Konstantinoopolil õnnestunud panna Lääne-Rooma troonile oma soosiku Anthemiuse. Sellest kujunes viimane sõjakäik, kus Ida ja Lääs panid välja ühise sõjaväe. Operatsiooni kavandati põhajlikult ning selleks mobiliseeriti ligikaudu 100 000 sõjameest. Ainuüksi Ida-Rooma laevastikus oli 113 alust. Selle ülemaks määrati keisrinna vend Basiliscus. Ta oli kaval ja auahne mees, kes juba sõjakäigu ajal mõtles variante troonile tõusmiseks. Ta oli valmis sõjakäigu mõlemaks stenaariumiks, kavatsedes igal juhul kasu lõigata. Kaotus oleks vähendanud Leo autoriteeti, võit aga tõstnud Basiliscuse tähtsust. Pole täpselt teada, kas järgnenud roomlasi tabanud katastroofis oli süüdi Basiliscuse kavalus, rumalus või reetmine.[1]
Algselt kulges sõjakäik edukalt ning maismaal saavutati terve rida võite ning jõuti vandaalide pealinna Kartaago alla. Peatselt saabus linna alla ka Rooma laevastik, mis võimaldas võtta pealinn täielikku piiramisrõngasse. Paistis, et võit on lähedal ja vandaalid purustatakse. Viimasele rünnakule aitas kaasa ka sobiv tuul merel. Selles soodsas olukorras nõustus Basiliscus suure rahasummaga, mis tagas vandaalidele 5-päevase vaherahu. Vandaalide valitsejale Geiserichile oli seda tarvis, et oodata tuule suuna muutust. Seni andis ta käsu täita mõned oma laevad kergesti süttiva seguga. Kasutades ära soodsat tuult ning ootamata vaherahu lõppu, saatis Geiserich öösel oma laevad roomlaste laevastikku rammima. Puhkes ulatuslik tulekahju ning suurem osa Rooma laevastikust põles maha. Peagi ründasid vandaalid ka maismaal roomlasi, kes olid merel nähtu tõttu kaotanud võitlusvõime ning nad purustati. Nii lõppes edukalt alanud sõjakäik katastroofiga.[1]
Tagantjärgi on raske öelda, millised olid Basiliscuse tagamõtted, kuid väidetavalt soovitas kunagi niimoodi tal toimida Aspar, kes soovis nõnda säästa oma usuvendi. Omalt poolt lubas ta aga Basiliscusel troon hõivata.[1]
Pealinnas ootas teda aga vihane rahvamass ja keisritroonile asumise asemel tuli tal otsida varjupaika kirikust. Vaid õe pealekäimisel nõustus Leo jätma talle elu. Kuid keisri eluajal oli Basiliscus igaveseks tagandatud poliitikaelust.[1]
Leo I iseloomRedigeeri
Lisaks julmusele oli keiser ka äärmiselt ahne. Rikkuste rabamiseks kasutas ta äärmuslikke vahendeid, nende seas ka pealekaebamisest tulenevaid karistusi. Piisas vaid kellegi süüdistamisest vandenõus osavõtust, kui süüdistatav saadeti kas välja või tapeti ning tema varandus konfiskeeriti keisrile.[1]
Leo polnud saanud mingit haridust, kuid erinevalt paljudest teistest harimatutest valitsejatest suhtus ta haritud inimestesse lugupidavalt. Näiteks heideti kord keisrile ette, kui ta andis raha ühele filosoofile, kuigi oleks võinud anda selle mõnele sõdurile, Leo aga vastas: "Annaks Jumal, et minu valitsemisajal läheks sõdurite palk õpetlastele."[1]
SurmRedigeeri
Leo I suri 18. jaanuaril 474. aastal 73-aastasena. Keisril puudusid meessoost järeltulijad. Leo tütrel Ariadnal oli aga abielust Zenoga poeg Leo. Mõned kuud enne surma, 18. novembril 473. aastal lasi Leo I kroonida oma lapselapse. Umbes 6-aastasest poisist sai keisri kasvalitseja Leo II.[1]
| Eelnev: Marcianus |
Ida-Rooma keiser 457–474 |
Järgnev: Leo II |