Marcianus
Marcianus (Imperator Caesar Flavius Marcianus Augustus; kreeka keeles: Μαρκιανός Markianós; umbes 390 - 27. jaanuar 457) oli Ida-Rooma keiser 25. augustist 450 - 27. jaanuarini 457, valitsedes seega 6 aastat, 5 kuud ja 2 päeva.
| Marcianus | |
|---|---|
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 25. august 450 – 27.jaanuar 457 | |
| Eelnev | Theodosius II |
| Järgnev | Leo I |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
390-392 Traakia või Illüüria |
| Surnud |
27. jaanuar 457 Konstantinoopol |
| Abikaasa | Pulcheria (450-453) |
| Lapsed | Marcia Euphemia |
Varasem eluRedigeeri
Marcianus sündis lihtsa sõjaväelase pojana ja alustas ka oma karjääri lihtsõdurina. Ta tõusis võimuhierarhias kiiresti ning juba tema eluajal hakati levitama arvukalt legende. Näiteks olevat Marcianus võetud väeossa teenistusse asendamaks ühte surnud sõdurit, kelle nimi oli Augustus. Seega oli surnud sõdur nagu sümboolselt vabastanud Marcianusele esimese Rooma imperaatori koha.[1]
Teien lugu räägib aga sellest, kuidas tulevane keiser viibis oma kahe vennaga jahil. Lõunaajal, kui vennad tukkusid, ärkas üks neist ning oli sunnitud äratama ka teise, sest kõrgel taevas liugles magava Marcianuse kohal kotkas, varjates tiibadega viimast kõrvetava päikese eest. Vendade jaoks oli see selgeks märgiks, et Marcianus on väljavalitu ja saab tulevaseks keisriks. Vennad olevat väljavaitult mangunud, et mida tulevane keiser neile lubab. Marcianus vastas pika palumise peale, et lubab nad nimetada oma isadeks. Veel ühe legendi ligilähedaseks reaalseks taustaks oli Marcianuse osavõtt sõjategevusest vandaalide vastu Põhja-Aafrikas. Theodosius II saatis 430. aastal sinna oma väed Lääne-Roomale appi. Bütsantslased said lüüa ja vangilangenute seas oli ka tulevane imperaator. Vange olevat tulnud üle vaatama vandaalide valitseja Geiserich, kes märkas magavat Marcianust. Ning taas varjutas magavat meest päikese eest kotkas taevas. Geiserich andis käsu see vang kohaselt vabastada ning käskis vanduda, et ta kunagi vandaalidega ei sõdi. Loo tõsiduses võib ahelda, kuid Marcianus ei sõdinudki vandaalidega enam kordagi.[1]
VõimuletõusRedigeeri
Legendi järgi olevat keiser Theododius näinud vahetult enne surma ilmutust, milles olevat talle soovitatud pärandada troon väepealik Marcianusele. Oma nägemusest rääkis keiser ka oma õele Pulcheriale. Peale seda, kui Theodosius suri, õnnestus Pulcherial toimunut hoida piisavalt kaua saladuses, et korraldada võimu üleandmine kogenud ja eakale senaator Marcianusele. Theodosius II suri 28. juulil 450, kuid Marcianus krooniti alles 25. augustil 450, seega oli Pulcherial piisavalt aega, et sündmused tema soodu kulgeks. Marcianusest sai esimene Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser, kes kooniti kiriklikult.[1]
Pulcheria valikut on peetud õnnestunuks. Võimuahnena nägi naine võimalust muuta madalat päritolu keiser endast sõltuvaks. Teisest küljest oli Marcianus kogenud ja tuntud väepealik, mis ideaalis olekski võinud viia tingliku võimujaotuseni - Pulcheria tegeleks siseasjadega, keiser olukorraga riigipiiridel. Oma positsiooni kindlustamiseks tegi Pulcheria Marcianusele ettepaneku abielluda. Tingimuseks seadis ta selle, et keiser peaks lugu tema antud neitsivandest. Keiser jäi ettepanekuga nõusse ning abielu sõlmiti 450. aastal. Pulcheria sai ametliku keisrinna staatust nautida umbes kolm aastat, kuni ta 453. aasta juulis suri. Enne surma pärandas ta suurema osa varandusest vaestele.[1]
ValitsemineRedigeeri
Keisri esimesed sammud tõstsid tema populaarsust märkimisväärselt ning muutsid paljude umbusklike suhtumist. Ühks esimesi väljaantud edikte kustutas kuni kümne aasta vanused võlad riigile. Sellele järgnes käsk hukata vihatud eunuhh Chrisaphius. Pealinna lubati naasta kõigil neil, kes eelmise keisri ajal pagendati. Keiser keelas ka tavaks saanud ametite müügi ja püüdis kokku hoida mõttetute kulutuste arvelt, mille hulka kuulus ka rahva sekka müntide loopimise komme. Keiser leidis, et see raha tuleb kulutada pigem linna veevärgi remondiks.[1]
Verivärske keiser seisis silmitsi tõsise ja keerulise probleemiga juba valitsemisaja alguses. Konstantinoopolis viibis pooleldi vangistatud Theodosius Suure lapselaps, Arcadiuse ja Honoriuse õetütar Honoria. Soovides pääseda võimule ning oma tagakiusajatele kätte maksta, saatis Honoria ühe oma eunuhhi kaudu salaja kihlasõrmuse impeeriumi vihavaenlasele - hunnide valitsejale Attilale. Paremat kinki poleks Attila saanud soovidagi. Abielu Honoriaga oleks andnud talle õiguse pretendeerifa nii Ida- kui ka Lääne-Rooma troonile. Pärast sõrmuse saamist esitas Attila nõudmise naise järele. Pealegi oli tal saamata Theodosius II lubatud igaaastane andam, mille maksmisest Marcianus oli loobunud, sest pidas seda alandavaks. Ootamatuste vältimiseks saadeti Honoria Lääne-Rooma pealinna Ravennasse, kus keiser Valentinianus III sai tal silma peal hoida. Marcianus saatis Attilale aga kirja, et kuld on tal sõprade tarvis, vaenlastele võib ta anda vaid rauda.[1]
Attila arvas, et tal on veel aega Marcianusega arvete klaarimiseks ning saatis oma poolemiljonilise sõjaväe esmalt Läände. See sõjaline ettevõtmine lõppes Attilale täieliku katastroofina. 15. juunil 451. aastal toimunud lahingus Katalaunia väljadel Gallias (tänapäeva Champagne'i regioonis Prantsusmaal) sai ta hävitavalt lüüa Valentinianus III andeka väepealiku Aetiuse käest. See häving pani Attila Konstantinoopolit unustama. Järgmisel aastal kogusid hunnid uue sõjaväe ning liikusid üle Alpide Rooma suunas. Marcianus saatis läänele appi oma väed, kuid puhkenud katkuepideemia sunids mõlemad pooled taganema. Lisaks nõudis paavst Leo I hunnidelt piiramise lõpetamist. 453. aastal suri Attila salapärastel asjaoludel oma pulmaööl ning tema riik lagunes. Marcianus sai nõnda lahti oma kõige ohtlikumast välisvaenlasest.[1]
Keiser Marcianuse valitsemisajal toimusid mitmed tähtsad usueluga seotud sündmused. Neist üks olulisemaid oli 8. oktoobril 451. aastal alanud Kalchedoni kirikukogu. Selle kirikukogu kokkukutsumise taga oli suures osas Pulcheria. See kirikukogu võttis vastu otsuse, mis pidi lahendama tüli kristoloogilises õpetuses: kirikutegelased ei leidnud kuidagi üksmeelt Kristuse jumaliku ja inimliku olemuse küsimustes. Siiski ei leppinud Kalchedoni otsustega kaugeltki mitte kõik. Neid, kes otsustega ei nõustunud, hakati kutsuma monofüüsiiidideks. Viimased tunnistasid Kristust üksnes jumalana. Riigikiriku rüppe ei suutnud neid tagasi tuua ka järgmine, 553. aastal toimunud Konstantinoopoli kirikukogu.[1]
SurmRedigeeri
Vaatamata tugevale kehaehitusele olid Marcianusel tõsised tervislikud probleemid ning ta suri pärast viiekuist rasket haigust 25. jaanuaril 457. aastal. Mõned Bütsantsi autorid on tema surmapõhjuseks toonud ka kurbuse, mis olevat keisrit tabanud pärast hipodroomil alguse saanud tänavarahutusi. Pole ka välistatud, et Marcianus suri mürgitamise tagajärjel. Sellisel juhul oleks ta esimene mürgitamise ohvriks lagenud Bütsantsi keiser.[1] Väidetud on, et tema kõrvaldajaks võis olla väepealik Aspar, kes oli Konstantinoopoli kõige mõjuvõimsam mees ning just tema toetas Pulcheriat, kui Marcianus troonile aidati[2].
| Eelnev Theodosius II |
Ida-Rooma keiser 450–457 |
Järgnev Leo I |