Flavius Zeno, kreekapäraselt Zenon (Imperator Caesar Flavius Zeno Augustus; kreeka keeles:Ζήνων; umbes 425 – 9. aprill 491), oli Ida-Rooma keiser 29. jaanuarist 474 kuni 9. jaanuarini 475 ja teist korda augustist 476 kuni 9. aprillini 491. Aastatel 475477 valitses väljaspool pealinna, sest võimu haaras usurpaator Basiliscus.

Zeno
Zeno
Keiser Zeno
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
29. jaanuar 474 – 9. aprill 491
Eelnev Leo II
Järgnev Anastasius
Isikuandmed
Sündinud umbes 425
Isauria
Surnud 9. aprill 491 (umbes 65)
Konstantinoopol
Abikaasa Arcadia ja Ariadna
Lapsed Zenon (Arcadia), Leo II (Ariadna)

Keiser Zeno oli pärit Väike-Aasiast Isauriast ning tema sünninimi oli Tarasikodissa (ladinapäraselt Trascalissaeus). Tema täpne sünniaasta pole teada, kuid selleks on pakutud umbes 425. aastat. Pealinna saabus Zeno 447. aasta paiku, tuues endaga kaasa tugeva isauride sõjasalga, mis pidi aitama keisril võidelda hunnide vastu. Leo I, soovides võimuka väepealiku Aspari võimu vähendada, andis oma tütre Ariadne Zenole naiseks, millega viimane tõusis troonile lähemale.[1]

Võimuletõus ja valitsemine eksiilisRedigeeri

Paljude arvates polnud tal siiski õigust keisriks pretendeerida. Lisaks jälitas teda kahtlus oma enese poja mõrvamises, mis jäi talle märgina külge kogu eluks. Seega oli palju inimesi, kes ei soovinud näha teda troonil. Tema üheks peamiseks vastaseks kujunes tema ämm, leskkeisrinna Verina (Leo I abikaasa), kes soovis parema meelega näha troonil oma venda Basiliscust (kreekapäraselt Vasiliskus). Kuid mälestus Basiliscuse sõjalisest fiaskost oli veel liiga värske, et üritada teda troonile upitada ning panus tuli teha kellelegi teisele. Ta otsustas esmalt vabaneda kavalusega Zenost. Parasjagu hipodroomil viibinud keisri juurde saabus Verina käskjalg, kes palus valitsejal viivitamatult paleesse naasta. Hästi teeselnud Verina rääkis keisrile, et ta peab viivitamatult pealinnast lahkuma, sest tema vastu sepitsetakse vandenõud ning nii on kõige ohutum. Keiser jäi Verinat uskuma ning lahkus veel samal ööl, 9. jaanuaril 475. aastal Isauriasse, kaasas riigikassa. Sellest hetkest algas tema elus etapp, kus ta valitses väljaspool pealinna.[1]

 
Basiliscus ning Basiliscus poja Marcusega

Usurpaator BasiliscusRedigeeri

Konstantinoopolis jäi troon aga vabaks. Olukorra otsustas ära kasutada Basiliscus, kes ilmus vägedega pealinna alla ning patriarh alistus ja kroonis ta keisriks. Lõpuks täitus Basiliscuse võimatuna näiv unistus ning temast sai valitseja. Rahvas, kes mõni aeg tagasi oli valmis ta sõjalise katastroofi pärast tükkideks rebima, võttis ta nüüd juubeldades vastu, sest nii saadi lahti vihatud isauridest. Sellest hetkest oli Ida-Roomal formaalselt kaks keisrit. Üks valitses pealinnas, teine Konstantinoopoli müüride taga.[1]

Basiliscus krooniti ametlikult juba 9. jaanuaril 475, samal päeval, kui Zeno lahkus. Tema poeg Marcus kuulutati kaasvalitsejaks (tseesariks) ning naine Zinodia augustaks. Soodsa olukorra kujundaja, Verina, jäi aga pika ninaga: tema soosik tapeti ning hirmust venna ees, pidi ta linnast põgenema.[1]

Tema valitsemisaeg kestis ligikaudu 1,5 aastat, mille jooksul suutis ta enamiku oma toetajatest enese vastu häälestada. Peamiseks põhjuseks oli tema sekkumine kirikusisestesse tülidesse. Keisri ediktiga tühistati Kalchedoni kirikukogu otsused. Sündmused kulmineerusid sellega, et Basiliscus üritas patriarhi linnast minema ajada. Need sammud vähendasid keisri populaarsust peamiselt õigeusklike elanike seas. Viimaks puhkesid pealinna tänavatel rahutused, mille käigus põletati maha üks tähtsamaid kultuurivaramuid – Konstantinoopoli raamatukogu, mis sisaldas ligikaudu 120 000 haruldast köidet ning arvukalt vanade meistrite kunstiteoseid.[1]

Samal ajal jõudis linnamüüride alla oma vägedega Zeno. Hirmunud Basiliscus taganes oma varasematest seisukohtadest, kuid see teda ei päästnud. Tal polnud ka erilist sõjalist tuge. Usurpaator jäi alistunult ootama sündmuste edasist käiku. Rahvamass aga avas Zenole linnaväravad. Basiliscus oli oma perekonnaga varjunud kirikusse ning lootis sealt saada kaitset. Zeno andis talle lubaduse mitte valada tema verd. Oma sõna ta pidas, kuid usurpaator vangistati ning näljutati oma vangitornis surnuks.[1]

Teine valitsemisaegRedigeeri

Hilisemad Bütsantsi autorid on Zeno edasise valitsemisaja kohta väitnud, et ta ei väärinud trooni ning püsis võimul juhuse tõttu. Tema tegutsemise ajendiks oli peamiselt kuulsuseihalus. Tal puudusid igasugused riigijuhtimiseks vajalikud teadmised, mistõttu ta veetiski aega peamiselt pidutsedes ja juues. Riigiasjadele ei pööranud ta mingit tähelepanu. Tema valitsemisaeg oli aga kogu sajandi üks rahutumaid ja keerulisemaid perioode, kus keiser oleks pidanud aktiivsemalt sekkuma.[1]

21. septembril 477 tabas riiki üks ränk vapustus. Mitmed piirkonnad said kahjustada tugevas maavärinas. Paljud linnad, nende seas ka Konstantinoopol, said kannatada.[1]

Lääne-Rooma lõppRedigeeri

 
Rooma impeerium 476. aastal

475. aastal kukutas Panoomiast pärit Rooma ülik Orestes Lääne keisri Julius Nepose ning upitas troonile oma alaealise poja Romulus Augustuluse. Ida-Rooma ei tunnistanud uut keisrit. Lääne uus keiser ja tema isa keeldusid andmast oma palgasõduritele nõutud maavaldusi, mistõttu viimased mässama hakkasid ning kutsusid valitsejaks keisri ihukaitseväe pealiku, skirdide kuninga poja Odoakeri. Ülestõusnud sõdurid tapsid Orestese ning 4. septembril 476. aastal tõugati troonilt Romulus Augustulus. Sellega lakkas olemast Lääne-Rooma riik. Siin kohal tuleks mainida, et riigi elanike jaoks polnud kunagi eksisteerinud kahte iseseisvat riiki, vaid tegu oli endiselt ühtse impeeriumiga, millel oli kaks keisrit.[1]

Murrangulised sündmused Läänes langesid kokku ajaga, mil Zeno naasis teist korda Konstantinoopoli troonile. Kui teated Zeno taasvalitsemisest Rooma jõudsid, läkitas Odoakeri käsul Rooma senat Konstantinoopolisse oma saatkonna teatega, et Rooma riigile piisab ühest keisrist (kes valitseb Konstantinoopolis). Odoaker palus luba valitseda Läänes keisri ülesandel kui patricius ja magister militum (vägede ülemjuhataja). Kuigi Romulus Augustuluse eelne keiser Nepos elas veel ning püüdis Dalmaatsias vastupanu osutada, võttis Zeno pakkumise vastu. Zenost sai nii formaalselt mõlema riigipoole keiser. Mõne aasta möödudes saatis Odoaker Itta ka keisrikrooni ja muud keiserliku võimu atribuudid, öeldes, et nagu taevas on üks Päike, peab ka maailmas olema üks keiser.[1]

Zenonil ei jäänud niikuinii muud üle, kui Läänes toimunuga leppida. Idal polnud sellel hetkel otseseks sekkumiseks ei võimalusi ega jõudu. Pole täpselt teada, millised olid kahe õukonna vahelised suhted tegelikult. 486. aastaks oli Zeno suhted Odoakeriga niivõrd halvad, et Zeno ässitas Läänele kallale idagoote juhtinud Theoderichi. Pärast mitut lüüasaamist pidas Odoaker kolm aastat vastu ümberpiiratud Ravennas, kuni ta lõpuks alistati ja tapeti. Kuid need sündmused toimusid juba pärast Zeno surma 493. aastal.[1]

Marcianuse vandenõuRedigeeri

Uueks sisepoliitiliseks ohuks keisrile kujunes järjekordne vanenõu. Paljud mõjukad inimesed polnud Zeno valitsemisega rahul. Teisi pretendente troonile aga jagus. Näiteks elasid Konstantinoopolis kunagise Lääne-Rooma keisri Anthemiuse (467472) pojad. Neist vanim oli Marcianus, kes oli ka abielus Leo I ja Verina tütre Leontiaga. Lisaks oli Marcianus saanud oma nime ema liini pidi vanaisalt – keiser Marcianuselt (450457). Tema ja ta vennad omasid seega kaalukaid argumente trooni enesele nõudmiseks.[1]

Ettevalmistused vandenõuks toimusid suure saladuskatte all ning kulmineerusid 479. aasta lõpus ootamatu rünnakuga keisripaleele. Rahvajõugud, kes olid jõudnud Zeno vihkamiseni, aitasid ründajaid igati. Nad hõivasid palee lähedal asuvate hoonete katused ning saatsid sealt lossi pihta nooli. Rünnak oli nii ootamatu, et keisril õnnestus ime läbi vangi langemist vältida ja viimasel hetkel paleest põgeneda. Hõlpsalt saavutatud võit pöördus aga riigipöörajate kahjuks. Pidades võitu lõplikuks, asusid nad edasiste plaanide kavandamise asemel pidutsema. Zenol õnnestus juba mõne tunni jooksul toibuda, koguda kiiruga kokku ustavad väed ning juba järgmisel päeval anti vandeseltslastele hävitav löök. Olulist rolli selles mängis vägede ülemjuhataja Illuse toetus keisrile. Illus veenis mitmeid väepealikke asuma Zeno poolele ja see otsustaski vandenõulaste saatuse. Seega oli Marcianus keiser vaid üheks päevaks. Ta vangistati koos vendade ja toetajatega ning Marcianus veetis oma ülejäänud elu mungana kloostris.[1]

Zenole oli aga jõudnud appi tulla üks "heasoovlik abistaja". Pealinna müüride alla saabus Theoderich oma vägedega. Ta väitis, et tõmbuks hea meelega tagasi, kuid ta ei suuda oma mehi peatada. Pärast sellist vihjet ei jäänud Zenol muud üle, kui osta ennast kingitustega vabaks.[1]

Verina, Illuse ja Leontiuse vandenõuRedigeeri

Zenoni õukonna kõige mõjukam isik oli vägede ülemjuhataja Illus. Algselt head suhted tema ja keisri vahel teravnesid üsna pea. Kaudne põhjus selleks oli keisri ämma Verina pagendamine Konstantinoopolist. Verina saatis pidevaid palveid oma tütrele Ariadnale saada luba tagasi pealinna tulla. Ariadna andis palved edasi keisrile edasi, kuid Zeno ütles, et ei saa seda teha, sest on seotud Illusele antud lubadusega ning seega peaks Ariadna otse Illuse poole pöörduma. Seda keisrinna tegigi, kuid Illus keeldus väites, et see viiks uute vandenõudeni ning et Ariadna tahtvat oma mehe asemel kedagi teist troonil näha. Solvatud keisrinna pöördus oma mehe poole ning esitas ultimaatumi: kas tema või soosik. Zeno otsustas naise kasuks ning andis Ariadnale tegutsemiseks vabad käed. Naine otsustas vabaneda tülikast Illusest ning palkas palgamõrvari. Tapmiskatse ebaõnnestus. Illuse ihukaitsja suutis viimasel hetkel mõrtsukat nii palju takistada, et see suutis vaid Illuse parema kõrva maha raiuda. Kuna mõrtsukas kohe tapeti, polnud võimalik kindlat tellijat teada saada. Nii Zeno kui Ariadna vandusid, et pole selle taga. Illusele oli see aga märgiks, et tema elu on ohus ning ta palus keisrilt luba sõita Idamaadele ning selle ta ka sai. Põhjuseks toodi ametlikult vajadus puhkuse järele, mis võimaldas tal teele asuda suure saatjaskonnaga. Zeno ja Illuse suhted olid aga igaveseks rikutud.[1]

Sündmuste edasist käiku saab iseloomustada tuntud reegliga: minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Varem jäiste suhetega Verina ja Illus ühinesid nüüd keisri vastu. Mees vabastas leskkeisrinna pagendusest ning nad sõlmisid liidu. See asjade käik oli illusele kasulik, sest Verina oli siiski keisrinna-augusta ning tema formaalne positsioon riigi hierarhias oli väga kõrge. Nüüd tuli neil leida aga isik, kes sobiks keisrikandidaadiks. Selleks sobis Illuse kaaskondlane, määrimata ja ausa reputatsiooniga senaator Leontius.[1]

Väike-Aasia kagurannikul Kiliikias toimus pidulik tseremoonia, kus Verina Leontiusele isiklikult krooni pähe asetas. Kõikjale saadeti ka teated Zeno tagandamisest ja uue keisri valitsemisaja algusest. Zeno sai sellega endale juba teise kaaskeisri. Riigipöörajad üritasid aga üles ässitada riigi idaprovintse, kus neil oli palju pooldajaid.[1]

482. aastaks oli mäss jõudnud haarata ulatuslikud piirkonnad, nende seas ka Egiptus. Zenole muutis see olukorra kriitiliseks ning tuli astuda otsustavaid samme. Keiser, soovides enda poolele meelitada Egiptuse monofüsiitidest elanikkonda, andis välja määruse nimega Henotikon. Selle otsusega, mis tekitas taas mitmekümneks aastaks tüli kirikus, tühistas Zeno varasemad kirikukogude otsused ning tunnistas sellega teise poole vaateid. Rooma paavst mõistis määruse hukka ja pani Konstantinoopoli patriarhi kirikuvande alla. See vastasseis kestis kahe kirkukeskuse vahel 35 aastat. Henotikonist polnud keisrile aga erilist kasu. See otsus oli kompromiss ega pakkunud kummalegi poolele täit rahuldust. 483. aastal suri ka üks mässu juhte – Verina. Vaatamata algsele sõjalisele edule, said mässajad 484. aastal rängalt lüüa. Nende juhtidel jäi üle vaid varjuda ühe mägikindluse müüride taha. Sellega oli Illuse katse upitada Leontius troonile sisuliselt nurjunud. Nende viimase varjupaiga piiramine kestis mitmeid kuid. Sellel ajal saatis Illus Zenole mitmeid kirju paludes andestust ja armu ning tuletades meelde oma kunagisi teeneid. Need aga tulemust ei toonud ning lõpuks langes ka kindlus üsna levinud viisil – reetmisega. Reetur avas salaja väravad ning Illus ja Leontius arreteeriti ja hukati. Nende pead saadeti Konstantinoopolisse, kus need rahvale vaatamiseks hipodroomile üles seati.[1]

 
Pilt Zenost

Peamiseks Zeno liitlaseks mässajate mahasurumisel oli Theoderich. Seegi kord oleks võinud tema abi keisrile saatuslikuks saada. Theoderich pööras oma väed Konstantinoopoli peale ning tee peal rüüstati ette jäänud alasid. Lõpuks jõuti ka linna alla. Kuid vägevate müüridega linna vallutamine polnud talle jõukohane, sest puudusid piiramismasinad. Läbirääkimistel kasutas keiser Theoderichi õe abi ning nad suudeti kerge vaevaga veenda suunduda hoopis Itaaliasse. Zeno lootis sellega kukutada Odoakeri, kellega tal olid suhted järsult halvenenud.[1]

Viimased valitsemisaastad ja surmRedigeeri

Saanud oma vastastest jagu, kehtestas Zeno riigis tõelise terrori. Iga ettevaatamatult öeldud sõna või kaebus võis saada hukkamise põhjuseks. Vara konfiskeerimine jõukatelt inimestelt muutus igapäevaseks ning selleks piisas vaid tühisest ettekäändest.[1]

Kuna keisri lapsed olid surnud juba varem, pidi ta hakkama mõtlema ka järeltulija peale. Seega otsustas ta valitsemise viimastel aastatel teha panuse oma vennale. Zeno pöördus järeltulija küsimusega ka ennustaja poole, ent kuuldes tema suust mitte venna, vaid ühe teise isiku nime, lasi ta selgeltnägija öeldud mehe kohe tappa.[1]

9. aprillil 491. aastal tabas Zenot epilepsiahoog, mis lõppes surmaga. Sellega sai läbi rõhuv terror.[1]

Hiljem on tema surma kohta levitatud kõikvõimalikke versioone, nende seas ka täiesti fantastilisi. Näiteks olevat olnud keiser nii tugevas joobes, et teda peeti surnuks ning ta asetati elavana kirstu. Kui kirstust hakkasid hüüded kostma, ei lubanud Ariadna kirstu avada ning keiser maetigi elusalt. Sellise saatuse olevat keiser ära teeninud oma poja väidetava tapmise eest.[1]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 45–53.
Eelnev
Leo II
Ida-Rooma keiser
474491
Järgnev
Anastasius I