Leivaküna

Leivaküna oli leivasõtkumise ja hapendamise nõu, mis õõnestati tavaliselt ühest tervikpuust.

Leivaküna

See oli Euroopas laialt tuntud. Eestis oli leivakünal ka mitmeid piirkondlikke erinimetusi: Põhja-Eestis leivaastja; Saaremaal, Muhus ja Läänemaal leivalõim; Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal mõhk või mõhe; Setumaal ruih või vasnja[1].

Leivaküna valmistati enamasti lehtpuust (näit tammest), sest see hapendas kõige paremini. Küna suurus sõltus valmistatava leiva kogusest, sellel oli ümara põhjaga kaan ning käepidemed. Leivaküna seisis harilikult raejalgadel. Eestis asendus see 19. sajandi lõpul astjaga[2].

ViitedRedigeeri

  1. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 100
  2. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 139

VälislingidRedigeeri