Lasnamäe lunastaja

"Lasnamäe lunastaja" on Mari Saadi 2008. aastal ilmunud romaan.

Lasnamäe lunastaja
Autor Mari Saat
Kaane kujundaja Vivika Kalt
Toimetaja Asta Põldmäe
Päritolumaa Eesti
Keel eesti, vene
Žanr romaan
Kirjastaja Tuum
Ilmumisaeg 2008
Väljaande tüüp kõva köide
Lehekülgi 150 lk
Mõõtmed ja kaal 130 × 193 mm
ISBN 9789985989722
Eelnev raamat "Surija üksildusest" (2004)
Järgnev raamat "Mina ise" (2009)

Romaani peategelasteks on veidi üle 45-aastane venelanna Natalja Filippovna ja tema teismeline tütar Sofia ning tegevuspaigaks Tallinn, peamiselt Lasnamäe esimese majanduskriisi, 1997. aasta paiku. Üksikema Natalja elu pöördub pea peale, kui ta koondatakse elektroonikatehasest, ning ta otsib võimalusi, kuidas tasuda arveid ja hoolitseda oma tütre eest.

Romaan on tõlgitud ka soome ("Lasnamäen lunastaja", tõlkija Tuula Friman; kirjastanud Werner Söderström Osakeyhtiö, 2011), vene ("Ласнамяэский мессия", tõlkija Tatjana Teppe; kirjastanud Aleksandra, 2010) ja ungari keelde ("A lasnamäe-i megváltó", tõlkija Béla Jávorszky, kirjastanud Magyar Napló Kiadó, 2016).

Retseptsioon

muuda

Kirjanduskriitik Märt Väljataga on "Lasnamäe lunastajat" nimetanud harukordseks katseks kirjutada kristlik romaan.[1] Kirjanik Andrei Hvostov nõustub küll ta määratlusega, kuid kahtleb, ega see ei ole lihtsustus – tema arvates on tekstis gnostilised sõnumid.[2]

Kirjanduskriitik Johanna Ross tõmbab paralleele "Lasnamäe lunastaja" ja Eduard Vilde romaani "Lunastus" (1909) vahel: madalamasse klassi kuuluva üksikema vajadus end ja last elatada, sunnitud prostituudiameti vastuvõtmine, laps kui loo kese, usk millessegi kõrgemasse. Veelgi enam – " ... kui panna kokku religioossus (koguni religioosne sümbolism), venelaseks-olemine ja puhta hingega prostituudid, ei ole Dostojevski enam kaugel," märgib Ross, lisades paralleelide sekka "Idioodi" (1868, muu seas nimede sarnasus: Natalja Filippovna ja Nastasja Filippovna; mõ­lema müüdava naise kannatajaroll) ning "Kuritöö ja karistuse" (1866).[3]

Eestivenelaste temaatika on tekitanud vastakaid arvamusi: Hvostov rõõmustab, et "koduvenelane" on just tänu eesti kirjanikule eesti kirjandusse jõudnud, Ross aga nimetab venelaste kujutamist üheplaaniliseks ja skeemlikuks, Väljataga on küll Rossiga ühel meelel, kuid leiab, et seda romaani ei peagi mõistma otseselt realistlikuna.

Tunnustus

muuda

2008. aastal sai Mari Saat romaani eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ilukirjandusliku proosa kategoorias.[4]

Viited

muuda
  1. Märt Väljataga "Pildid ja sümbolid"[alaline kõdulink]. Sirp, 19. veebruar 2009 (kasutatud 26. novembril 2012)
  2. Andrei Hvostov "Raamat, mille lugemine teeb paremaks". Looming, nr 2, 2009 (kasutatud 26. novembril 2012)
  3. Johanna Ross "Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis". Vikerkaar, nr 3, 2009 (kasutatud 26. novembril 2012)
  4. Valner Valme "Žürii oli üksmeelne; Saat on hea kirjandus". Postimees, 14. märts 2009 (kasutatud 26. novembril 2012)

Välislingid

muuda