Langebrauni portselan

Langebrauni portselan on Nikolai Langebrauni portselanimaali töökojas kaunistatud portselan.

Töökoda tegutses Eestis 1920. ja 1930. aastatel ning kaunistas välismaalt sissetoodud portselani. See oli Eesti esimene tööstuslik portselanimaali töökoda.

Portselanitööstuse ajalugu

Pikemalt artiklis Nikolai Langebrauni portselanitööstus

Nikolai Langebrauni idee alustada Eestis dekoreeritud portselani tootmist pärines arvatavasti ajast, kui ta töötas müüjana poodides, kus müüdi ka kallihinnalist sissetoodud portselani. Välismaalt toodud kaunistatud portselan oli kõrgete tollimaksude tõttu vähestele inimestele taskukohane, kuid kaunistamata portselani võis Eestisse tuua tollimaksuvabalt.

Portselanimaalimisega tegeleva tööstuse rajamiseks ostis Langebraun 1924. aastal Tallinnas Ahju tänaval kinnistu, kus alustati tegevust 1928. aasta oktoobris kolme töölisega (Nikolai Langebrauni abikaasa Elleni ja tolle kahe sugulasega). 25. oktoobril registreeriti esimene tööline. 29. oktoober 1928 on kirjas Kaubandus-Tööstuskoja fondis asuvatel firma registreerimisdokumentidel.

Eestis oli püütud ka varem portselani toota ja kaunistada (näiteks 1782–1800 tegutsenud Põltsamaa portselanitööstuses), kuid Langebraun oli esimene, kes hakkas Eestis portselanimaaliga tööstuslikult tegelema.

Kuna Eestis vastava eriala spetsialistide väljaõpetamisega ei tegeletud ja iseõppinud töötajad ei vallanud keerukamaid tehnikaid ning purunenud portselani suur hulk ja aeglane töötempo ettevõttele probleeme valmistasid, siis tõi Langebraun Saksamaalt 1929. aastal ettevõtet juhtima Karl Hofmeistri, kes oli varem töötanud Rosenthali vabrikus. Hofmeisteri ülesandeks oli välja töötada nõude mustreid, neid maalida ja seejärel nõudele müügihind määrata. Hofmeister jäi Langebrauni juurde tööle kuni 1939. aastani (seejärel siirdus ta ümberasumise käigus Saksamaale).

Kohapeal dekooriga kaetud portselan oli kuni kolmandiku võrra odavam välismaisest ja tekitas kiiresti suurt ostuhuvi. Äri edenemisele aitas kaasa ka konkurentide puudumine. Järjest kasvavate müügimahtude toel jäi Ahju tänaval asuv töökoda, kus oli glasuuripealse maalingu tarvis seitse muhvelahju, peatselt väikeseks. 1932. aastal ostis Langebraun Vene tänavale veel teisegi töökoja, kuhu rajati kümne meetri pikkune tunnelahi. Tootmine Vene tänaval algas 1933. aastal.

1930. aastatel alustati ka kaunistatud portselantoodete müüki välismaale, mis läks tänu odavatele hindadele küllaltki edukalt. Pidevalt kasvav nõudlus ja teise töökoja avamine võimaldas ettevõttesse järjest uusi töölisi palgata ning kümnendi lõpuks töötas portselanimaali tehases juba 36 inimest.

Teise maailmasõja puhkemisel tekkinud probleemid toorikute ja dekoorivärvide hankimisel ning raskenenud majandusolud kombineerituna keeruka poliitilise olukorraga viisid Langebrauni oma tööstuse müümiseni enda sõbrale ja ettevõttes raamatupidaja ametit pidanud Helmar Gerretzile. Langebraun kolis perega Saksamaale ning koos temaga jätsid ettevõtte ka paljud teised töötajad.

Portselanitööstus natsionaliseeriti punavõimude poolt 1940. aastal ja ühendati Rene Veberi väikese portselanimaalimise töökojaga Ultra. Moodustus ettevõte Keraama, millest kasvas 1948. aastal välja Tallinna Kunsttoodete Kombinaadi keraamikaateljee.

Temaatika

Levinud motiivid olid puu- ja köögiviljade kujutised, Watteau stiilis olustikupildikesed, Muhu männakiri, Eesti vaated ja muu sarnane.

Kuigi enamiku kavanditest lõid ettevõtte oma töötajad, telliti mõningaid kavandeid ka väljast. Sedapuhku valdavalt juba tol ajal Riigi Kunsttööstuskooli dekoratsiooniateljeed juhtinud Roman Nymanilt (1881–1951), kelle käe all valmis vahemikus 1934–1935 mitmeid rahvusliku ornamentikaga kavandeid.

Portselanist, mida maaliti käsitsi, on tuntumad draakoniga eri värvi nõud, mida maalis portselanimaalija Astrid Tiits. Samuti on väga tuntud kohvitassid ja taldrikud, millel oli kujutatud rahvarõivastes figuure

Lastele mõeldud söögi- ja nukunõude kaunistamisel kasutati näiteks mänguasjade (kiikhobused, kaisukarud, jne), lemmikloomade (koerad, kassid) ja populaarsete lasteraamatutegelaste (Miki Hiir, Maks ja Moorits jne) pilte.

Kaunistatud portselani tootes mõeldi ka erinevatele sihtrühmadele alates vaesemast elanikkonnast kuni väga rikasteni. Rohkelt esines ka aastaaegade või tähtpäevade temaatikat, mis aitas kindlasti kaasa portselani laialdasele müügiedule. Näiteks võib tuua jõuluteemalised või lihavõtetele pühendatud nõud, mida siis vastaval aastaajal müüki paisati.

Vastavalt tellimusele kaunistati ka kohvikute, hotellide ja eri asutuste nõusid. Näidetena võib tuua hotellide Palace ja Strand, Kaitseliidu, Kaubandus-Tööstuskoja, Eesti Panga ja mustpeade maja nõud.

Kasutatud toorikud

Kogu kaunistatav portselan toodi sisse välismaalt. Peamiselt kaunistati Saksamaa ja Tšehhoslovakkia tehaste (Bavaria, Bohemia, Rosenthal, Xronach jm) toodangut, aga kasutust leidis ka Soome Arabia vabrikus valmistatu. Viimast dekoreeriti siiski vähe, kuna selle portselani kvaliteet oli võrreldes eespool nimetatutega kehvem ja meenutas kohati fajanssi.

Kasutatud portselantoorikud olid vormilt valdavalt lihtsad, kuna neile oli hõlpsam dekoori peale kanda ja nende kasutusvõimalused olid avaramad. Väikestes kogustes dekooriti ka keeruka kujuga (tihti barokk- või ampiirstiilis) esemeid, mis olid müügiks mõeldud kohalikule jõukamale elanikkonnale ja mis arvestasid rohkem välismaiste tarbijate maitse-eelistustega.

Langebrauni märk

Langebrauni portselan oli tavaliselt märgistatud Langebrauni märkidega. Kuna kasutusel oli neli märki, on võimalik nende järgi ka nõusid dateerida.

Esimene märkidest oli oranži värvi tõusva päikese kujutis ja seda kasutati ettevõtte algusaastatel. Päikese kohal asus trükitähtedega kirjutatult tekst N. LANGEBRAUN ja all TALLINN.

Teine märk, mis võeti kasutusele 1930. aastate alguses, sarnanes esimesega värvi poolest, aga tolle märgi puhul oli ettevõtte omaniku nimi madalamale toodud ja seda nõnda, et päikesekujutis jagas selle kaheks.

Pärast ettevõtte laienemist 1933. aastal hakati toodangut märgistama kummitempliga. Sellel kasutatud märk sarnanes suuresti eelmisega, kuid tekst oli veidi pruunikam või punakam ja seda ümbritses ovaal.

Käsimaali puhul oli esemetele kirjutatud tekst "Käsimaal" ning vahel lisati eelmisele ka selle saksakeelne vaste (Handgemalt).

Oma märk oli ka eksporttoodangule. See oli vapikilbikujuline ja diagonaalselt poolitatud nõnda, et selle ülemises rohelises osas paiknes päikese musta värvi kontuur ning alumisel musta värvi taustal asusid rohelised tähed "NL". Märgi lõi Peet Aarela, kes töötas ettevõttes dekoraatorina.

Kuna üldiselt oli Eesti siseturule mõeldud portselan odavam kui ekspordiks toodetu, võimaldab märk aimu anda ka eseme haruldusest. Hinnaline käsimaal ja/või eksporttoodang moodustasid ikkagi ainult väikese protsendi kogutoodangust, kuna lihtsakujuline dekoor aitas hoida hinna madalal ja saavutada suurema läbimüügi.

Langebrauni märki võltsitakse Eestis võrdlemisi palju ning internetipoed ja oksjonilehed kubisevad võltsitud toodetest.

Langebrauni portselan tänapäeval

Langebrauni portselanitöökoja toodetest on tänapäevaks saanud kollektsionääride ihalusobjektid hoolimata sellest, et neid on võrdlemisi palju säilinud. Eriti hinnalised on ainueksemplarid ja kallimasse kategooriasse kuuluvad ka välisturgudele mõeldud tooted.

Vaata ka

Kirjandus

Anne Ruussaar. Langebraun lauale! Nikolai Langebrauni portselanitööstuses dekoreeritud esemed Eesti Ajaloomuuseumis, Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum 2007. ISBN 9789985971345 – kataloog Eesti Ajaloomuuseumis toimunud näituse "Langebraun lauale! Nikolai Langebrauni portselanitööstuses aastatel 1928–1940 dekoreeritud esemed" juurde (28. aprillist kuni 15. septembrini 2007 Suurgildi hoones).

Välislingid

Anne Ruussaar: "Langebraun lauale!" Eesti Ekspress, 21. juuni 2007
Pekka Erelt: "Nikolai Langebraun – portselanimaalija" Eesti Ekspress, 29. oktoober 2003
Eda Post: "Mees geniaalse äriideega" Eesti Päevaleht, 5. mai 2007
"Galerii: kuidas ära tunda Nikolai Langebrauni portselani?" Postimees Tarbija, 13. mai 2013
"Langebrauni portselani edu saladus: Eestis dekoreeritud portselan oli üle 30% odavam kui välismaalt dekoreerituna ta sisse toomine" ERR, 8. detsember 2013
Jüri Saar: "Arheoloogid sattusid põlenud portselanipoodi" Tartu Postimees, 25. juuli 2008