Lõhnav kummel
Lõhnav kummel ehk ubinhein (Matricaria discoidea) on korvõieliste sugukonda kuuluv üheaastane rohttaim.[1] Õisiku värv on rohekaskollane, puudub keelõis. Õisikupõhi on seest õõnes.
| Lõhnav kummel | |
|---|---|
 Lõhnav kummel Keilas | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsoda |
| Selts |
Astrilaadsed Asterales |
| Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
| Perekond |
Kummel Chamomilla |
| Liik |
Lõhnav kummel |
| Binaarne nimetus | |
|
Matricaria discoidea (DC.) | |
Lõhnav kummel on ravimtaim. Mõningate allikate põhjal sobib ainult välispidiseks kasutamiseks. Sellel taimel on väga tugev lõhn, sellepärast teda kasutatakse ka putukate peletamiseks.[2] Õitseb juunist septembrini.[1]
Päritolu
muudaLõhnava kummeli kodumaaks peetakse Kirde-Aasiat. 1838. aastal mainis prantsuse botaanik A. P. De Candolle oma kirjeldustes lõhnava kummeli päritolupaigana Californiat. Seejärel kohati lõhnavat kummelit ka Berliinis ja Uppsalas. Pärast seda on lõhnav kummel kiiresti levinud ning tänapäeval leidub teda paljudes maades. Eestis leiti seda esmakordselt 1857. aastal Tartust. [3]
Kasvukoht
muudaLõhnav kummel kasvab õuedel, jalgteedel, tallatud kohtades ja mererannal. Eestis on sage taim.[4]
Botaaniline kirjeldus
muuda
Lõhnava kummeli kõrgus võib varieeruda, kuid tavaliselt ei ületa 30 cm. Tema vars on püstine, harunev ning tihedalt kaetud lehtedega. Lehed on kaheli- või kolmelisulgja labaga liitlehed. Lühikestel raagudel asetsevad korvõisikud, mille läbimõõt on 5–8 mm. Õisikupõhi kuhikjas, õõnes. Õisikul on ka üldkatis. Seemnis on ruljas ning tema sisemisel küljel on kolm madalat ribi. [5]
Keemiline koostis
muudaDroogi keemilisse koostisse kuuluvad: eeterlik õli, flavonoidid, kumariinid ja tanniinid.[1] Lõhnav kummeli õisikuid klassifitseeritakse seskviterpenoide sisaldavate droogide hulka[6]. Droogis leidub 0,5% eeterlikke õlisid: farneseeni, cis- ja trans-en-in-bitsükloeetrit (oluliselt rohkem kui teekummelis; spasmolüütilise toimega), bisabolooli (vähem kui teekummelis). [1] Erinevalt teekummelist ei sisalda lõhnav kummel põletikuvastast eeterlikku õli hamasuleeni. Toime seisukohalt on veidi vähem olulised droogis sisalduvad flavonoidid, tanniinid ja kumariinid. [6]
Droogi toimed
muudaDroogiks on taime õisikud. Neid korjatakse õitsemise alguses[6]. Toimelt on droog silelihaste spasme lõõgastav (eriti seedekulglas) ning põletiku- ja kõhupuhitusevastane. Droogi seespidiselt tarvitades ilmneb spetsiifiline toime seedekulglale: see aitab spastilise kõhuvalu, kõrvetiste ja seedeelundkonna põletike korral. Välispidiselt kasutatakse ka naha- ja limaskesta põletike ning halvasti paranevate haavade korral. Rahvameditsiin kasutab droogi higierituse ja rinnapiima tekke soodustamiseks. Vastunäidustuseks ülitundlikkus. [1]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia" lk 189 Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
- ↑ Татьяна Ильина. "Большая иллюстрированная энциклопедия лекарственных растений", Москва, Эксмо 2015
- ↑ Carl-Fredrik Lundevall, Gebbe Björkman. "Põhjamaa õistaimed", Varrak 2007
- ↑ "EFloora"[alaline kõdulink], Lõhnav kummel.
- ↑ Zooloogia ja Botaanika Instituut. "Taimede määraja", Tallinn, Valgus, 1966
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Ain Raal „Farmakognoosia“, lk 299 Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010
Välislingid
muuda
Lõhnav kummel – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Sissekanne Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumi andmebaasis
