Ava peamenüü

EtümoloogiaRedigeeri

Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime.

KirjeldusRedigeeri

Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas-sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1]

Levila ja kasvukohtRedigeeri

Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise lillepeenra kohale ka siis, kui inimhooned on maha jäetud või igaveseks kadunud. Looduslikes kooslustes levib harva. Teda leidub lisaks ilupeenardele veel iselevinuna parkides, kirikute ja hoonete ümbruses, müüride ja kiviaedade kõrval[2].

KasutamineRedigeeri

Juba Vanas-Kreekas kasutati lõhnavat kannikest ilutaimena, veini maitsestamiseks, toitude kaunistamiseks ning lõikelillena.

KulinaariasRedigeeri

Kannikese söödavate õitega võib kaunistada lehtsalateid ja magustoite. Prantsusmaal kasutatakse suhkrustatud õisi kondiitrimaiuste kaunistamiseks.

IlutaimenaRedigeeri

Lõhnavat kannikest kasutatakse dekoratiivtaimena peenras, iluaias ja lõikelilleks, teda võib istutada põõsaste, puude varju või veekogu äärde. Sobib kasvama ka põõsaste alla ja ümbrusse. Kaunis püsik moodustab kiiresti tumerohelistest lehtedest ja nende kohal kõrguvatest lõhnavatest õitest padjandi[3].

Eriti populaarne oli see taim 19. sajandil, mil seda kasvatati peamiselt lõikelilleks. Ükski endast lugupidav seltskonnadaam ei väljunud kodust ilma kannikesekimbuta[4]. On teada, et 1874. aastal nopiti Lõuna-Prantsusmaal kuus tonni kannikeseõisi[5].

Euroopa maamõisates oli kombeks kasvatada kannikesi suurtes anumates, mis toodi talveks sisse, et taimi talvel ajatada[4]. Ainüksi Windsori palee aias kasvatati 3000 taime kuningliku perekonna ja õukonna tarbeks[5].

RavimtaimenaRedigeeri

Ravimiks kasutatakse õitsemise ajal korjatud maapealset ürti. Peamiseks toimeaineks on rutiin, mida õitsemisaegsetes lehtedes on kuni 0,13%, lisaks mitmesugused värvust andvad flavonoidid ja karotinoidid, eeterlikud õlid, saponiinid ja C-vitamiin.

Aaskannikese ürti kasutatakse kroonilise psoriaasi, paisete ja vinnide, ka raskesti paranevate nahahaavade ravimisel. Kannikeseteest mähised ja vannid vähendavad nahahaigustest põhjustatud sügelust. Õietee mähist on kasutatud vesise ekseemi korral[6].

Lõhnatoodete valmistamiseksRedigeeri

Kannikese kuivatatud õisi kasutatakse lõhnasegude koostises ning värskeid mitmete parfüümide valmistamiseks. Põhja-Prantsusmaal Hyères kasvatatakse aga lõhnava kannikese varieteete parma kannikest ja viktooria kannikest mitte õite vaid lehtede pärast. Nendest pressitakse õli, mille lõhn erineb täiesti õite omast[7]. Seda õil kasutati näiteks Roger & Gallet 1892. aastal loodud kuulsas parfüümis Vera Violetta.

LegendidRedigeeri

Lõhnavat kannikest on kultuurtaimena kasvatatud juba Vana-Kreekas. Kannike on ka jumalanna Aphrodite ja tema poja, aedade jumala, Priapose sümboltaimeks. Kreeklased austasid kannikesi väga, kuna need olid ka Athena lilled[4]. Kannike oli ka Ateena linna sümboliks ning kannikese õitega kaunistati sageli jumalate kujusid[8].

ViitedRedigeeri

  1. Taimede välimääraja, Valgus, Tallinn, 1975
  2. Lõhnav kannike Viola odorata
  3. Lõhnav kannike
  4. 4,0 4,1 4,2 McVicar. Jekka, Suuri yrttikirja, WSO, 2004
  5. 5,0 5,1 History in your garden: Sweet violet (Viola odorata)
  6. Kuidas kasutada kannikest ravimina?
  7. Violet
  8. Maitsetaimede leksikon, Maalehe raamat, 2004

VälislingidRedigeeri