Krakówi dominiiklaste kirik

Krakówi dominiiklaste kirik ehk Krakówi Püha Kolmainu basiilika (poola keeles Kościół Św. Trójcy) on 13.14. sajandist pärinev gooti telliskirik Krakówis, üks suuremaid katoliku kirikuid linnas. Pühale kolmainsusele pühitsetud kirik kuulus dominiiklaste kloostri juurde, mis tegutses Krakówis alates 1222. aastast.

Krakówi kolmainu kiriku fassaad uusgooti portaaliga
Kiriku põhiplaan (idasuund üleval). Täisnurkse lõpmikuga kooriruum on sama pikk kui kesklööv
Vaade kirikule turuplatsi poolt

Ajaloost muuda

Dominiiklased asusid Krakówisse 1222. aastal piiskop Iwo Odrowążi kutsel. Juba 1241. aastal oli püstitatud esimene Kolmainu kirik, mis aga hävis mongolite invasioonis. Järgmine kirik ehitati juba gooti vormides. Ehitust alustati kooriruumist, kuhu oli pääs kloostri põhjatiivast. Kavatiselt oli see hilisematele kloostrikirikutele väga iseloomulik pikendatud koor, ühtlasi üks esimesi omataolisi Euroopas. Kooriruum valmis aastail 1248–1251. Ehitustööd olid lõppenud kindlasti 1289. aastaks, mil sinna maeti vürst Leszek Must. Algselt kodakiriku või pseudobasiilika ruumivormiga pikihoone ehitus lõppes 14. sajandi alguseks.

Arvatavasti 1360. aastatel või kõige hiljem 15. sajandi algul ehitati kodakirik ümber basiilikaks, sajandi jooksul kõrgendati kooriruumi seinu ja külglöövidele lisati gooti kabelid.

17. sajandi esimeses pooles ehitati baroksed kuppelkabelid. Kogu kiriku ehitamise aja jooksul dominiiklaste saabumisest kuni 17. sajandini kujunes järk-järgult kiriku naabrusse muu kloostrikompleks.

Suur tulekahju linnas 1850. aastal andis hoobi kiriku hiilgusele. Hävis kogu sisustus, erandiks vaid mõned kabelid, ja pikihoone võlvid varisesid. Hoolimata suurtest purustustest otsustasid dominiiklased kiriku taastada. Uuesti ehitati nii piilarid kui ka pikihoone võlvid, 1872. aastaks oli töö lõpetatud, neli aastat hiljem lisati vaid uusgooti portaal.[1]

1957. aastal andis paavst Pius XII Krakówi dominiiklaste kirikule basilica minor'i staatuse.[2]

Arhitektuur muuda

Kirik on kolmelööviline täisnurkse koorilõpmikuga tellisbasiilika, millel on kõrged valgmikuaknad ja tähtvõlvidega kaetud kesklööv. Nii lääne- kui idafassaad lõpevad teravkaarsete niššidega kaunistatud sakmelise astmikviiluga. Kirikul puudub massiivne torn, vaid kõrgel järsu kaldega katusel on umbes hoone keskel väike haritornike. Peasissekäik läänes on raamitud uusgooti ehisviiludega eeskojaga, mis kahjuks varjab osaliselt ära kiriku varasema fassaadidekoori, ent eeskoja varjus on 14. sajandi lõpust pärinev raidportaal, mida kaunistab rikkalik kivist nikerdatud taimemotiivistik.

Külglööve ja kooriruumi piiravad mõlemalt poolt enamjaolt 14.–15. sajandist pärinevad arvukad perekondade ja gildide ehitatud kabelid. 17. sajandil ehitatud kabelid on juurdeehitistest kõige esinduslikumad: Gonzaga-Myszkowski, Lubomirski ja Zbaraski perekondade kabelid, samuti 13. sajandi dominiiklasest pühaku säilmete puhkepaik Püha Hyacinthuse kabel, mis on kujundatud Waweli katedraali Sigismundi kabeli eeskujul. 17. sajandi lõpust pärineb Roosipärja Neitsi kabel, mis püstitati ex voto'na võidu auks Viini all.

Kirikust põhja poole jääb kolme ristikäigu ümber koonduv kloostrikompleks, mis on kujunenud alates 13. sajandist. Tähelepanuväärsemad hooned on romaani refektoorium, kapiitlisaal, 13. sajandist pärinev endine väravaehitis ja endine raamatukogu. Ristikäigus on hulgana hauamälestusmärke ja epitaafe, enamik neist pärineb 16. ja 17. sajandist.[3]

Pildid muuda

Viited muuda