Ava peamenüü

Kollane emajuur (Gentiana lutea L.) on emajuureliste sugukonda emajuure perekonda kuuluv mitmeaastane kuni 140 cm kõrgune rohttaim.[1]

Kollane emajuur (Gentiana lutea L.)
Illustration Gentiana lutea0 clean.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsoda
Selts Emajuurelaadsed Gentianales
Sugukond Emajuurelised Gentianaceae
Perekond Emajuur Gentiana
Liik Kollane emajuur
Binaarne nimetus
Gentiana lutea
(L.)

Kasvab 1200–2000 meetri kõrgusel üle merepinna Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopas.[2] Eesti looduses ei kasva. Droogina kasutatakse juurt ja juurikat. Maitse on mõru.[1]

Botaaniline kirjeldusRedigeeri

JuurRedigeeri

Võimsa juurestikuga taim. Peajuur on paks ja lühike, sellest harunevad lisajuured. Pealt on juur pruun, seest kollane. [1][2]

VarsRedigeeri

Varred on püstised, paksud ja silindrilised, seest õõnsad. [3]

LehtRedigeeri

Emajuure lehed on lihtlehed, nad on varreümbrised, asuvad vaheldumisi. Lehelaba on kujult elliptiline. Leheserv on terve. Lehe pikkus võib ulatuda kuni 30 cm ja laius kuni 15 cm. Lehel on 5–7 tugevat leheroodu. Lehed on sinakasrohelised. [1][2][3]

ÕisRedigeeri

Taim hakkab õitsema 3. või 4. eluaastal. Õitsemise aeg on juunist augistini.[3] Õied on kollased ja neid on palju, nad on koondunud varrele mitmekorruseliste männastena.[4] Emajuur on kahesuguline putuktolmleja taim, millel on viis tolmukat ja üks emakas.[2]

Vili ja seemnedRedigeeri

Viljad hakkavad valmima augusti alguses ja valmivad augusti lõpuks või septembri alguseks.[2] Vili on piklik, ühepesaline kupar, kus on palju seemneid.[5] Seemned on väiksed (3 mm), lamedad, piklikud või ümarad, helepruunid.[3]

DroogRedigeeri

Kollase emajuure droogiks on 5–6-aastase taime juure ja juurte tükikesed.[1][2]Juur kaevatakse välja kevadel või sügisel, puhastatakse mullast, pestakse külma veega ja lõigatakse 15 cm pikkusteks tükkideks. Tükikesed kuivatatakse temperatuuril 45–60 oC. Hoitakse kuivas ja jahedas kohas. Säilivusaeg on 5 aastat.[2]

Keemiline koostisRedigeeri

Mõru maitse annavad taimele mõruglükosiidid: amarogentiin, gentsiopikrosiid, svertiamariin ja sverosiid. Taimes leidub veel mono- ja oligosahhariide, puriinalkaloide, ksantoone, triterpeene, eeterlikku õli, pektiine, lima ja vaiku.[1][5]

KasutamineRedigeeri

Kasutamine meditsiinisRedigeeri

Tänu oma mõrule maitsele soodustab seedetegevust ja suurendab isu. Omab ka seenevastast toimet. Aitab võidelda isutuse, lihaselõtvuse, kõhupuhituse, maomahla alahappesuse ja vähese sapinõristusega. Ei tohi kasutada need, kellel on haavandtõbi, maomahla ülihappesus, maopõletik või kõrgvererõhktõbi. On vastunäidustatud ka rasedatele.[5][1]

Muu kasutusalaRedigeeri

Kasutatakse ka brändi lisandina.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Горечавка жёлтая". 2018. Vaadatud 24.04.2018.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Горечавка жёлтая (Gentiana lutea L.)". 2018. Vaadatud 25.04.2018.
  4. "Kollane emajuur Gentiana lutea­". Vaadatud 26.04.18.
  5. 5,0 5,1 5,2 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu. Lk 319.