Koirohi (Artemisia absinthium) on korvõieliste sugukonna puju perekonda kuuluv tugeva lõhnaga mitmeaastane rohttaim.

Koirohi
Koirohi
Koirohi
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Puju Artemisia
Liik Koirohi
Binaarne nimetus
Artemisia absinthium
L.

NimetusRedigeeri

Koirohu teaduslik nimetus tuleb vanakreeka jahijumalanna Artemise nimest (nime Rooma vaste on Diana). Diana leidis koirohuürdi üles ning tõi selle Cheironile. Cheiron omakorda nimetas selle ürdi Artemise nime pärast.[1]

Rahvapärased nimetused: pänül, vihand, päris puju, päris koirohi.[2]

MorfoloogiaRedigeeri

 
Koirohu õisikud

Koirohi on mitmeaastane üleni hallikas rohttaim.

VarsRedigeeri

Taim on 0,5-1,5 m kõrge. Koirohu varred on puitunud püstised või alusel tõusvad. Varsi on palju ja värvuselt on nad peaaegu alati hallid, läiketud, liduskarvalised. [2]

LehtRedigeeri

Koirohu lehed on kaheli- ja kolmeli-sulglõhised, siidviltjad, mõlemalt pinnalt hallid või valged sügavalt lõhestunud, nendele on iseloomulik väga mõru maitse. Juurmised lehed ja alumised varrelehed on kuni 15 cm pikkuse rootsuga, ülemised aga sageli terved ja rootsutud.[2]

ÕisRedigeeri

Õied on kollast värvi, 3-5 mm diameetriga korvõisikus, milles on 40-70 õit. Korvõisiku keskel on mõlemasugulised putkõied, serval asuvad ühesugulised putkjad emasõied. Korvõisikud on paigutatud hulgaliselt peavarre harudel. Õitsemisaeg on august-september. Koirohi on tuultolmleja.[2]

ViliRedigeeri

Seemnised on hallid kuni helepruunid ja suuruselt vähem kui 1 mm pikkused. Võivad olla kas piklikud, kiilukujulised või äraspidimunajad. Ehituselt on need ühelt küljelt kumerad, teiselt lamedad või pisut nõgusad, pikikurrulised. Viljad valmivad oktoobris.[2]

LevikRedigeeri

Levinud kogu Euroopas (välja arvatud äärmised polaaralad), Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Aasia keskosas, sisse viiduna Põhja-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Uus-Meremaal.[2]

Eestis kasvab paiguti, sagedamini rannikul ja läänesaartel. Varem on seda leitud mitmelt poolt mandriosast, mis viitab ilmselt kultuurist metsistumisele või juhuslikele, ajutistele leiukohtadele. [3]

KasvukohtRedigeeri

 
Noored võrsed

Koirohi kasvab harilikult harimata kuival pinnasel, kaljustel nõlvadel, jalgteede ja põldude servades. Kuival pinnasel saab teda ereda päikese käes kergesti kasvatada.[2]

DroogRedigeeri

Droogiks on koiruhuürt. Ürti korjatakse 10–15 päeva jooksul peale õitsemise algust, kui ladvaosas ulatuvad lehed 20–25 cm pikkuseks. Lõhn on tugev ja mõrkjas, eriti hõõrumisel. Maitse on väga mõru.[4] Droogi mõrusus peab olema minimaalselt 10 000. Euroopa Farmakopöa järgi võib droogis sisalduda mitte rohkem kui 10% vett.

Droog kuivatatakse temperatuuril mitte üle 35-40 kraadi C. Säilitada tuleb mitte kauem kui 2 aastat ning pimedas ja kuivas.[5]

Keemiline koostisRedigeeri

Droogi mõru maitse on põhjustatud koostises leiduvatest seskviterpenoidsetest, laktoonidest, absintiinist ja artabsiinist. Droogis sisaldub 0,2–1,5%-ne eeterlik õli, mis suuremal määral koosneb bitsüklilistest monoterpenoididest nagu tujool (10–25%) ja tujoon (ca 10%). Eeterliku õli sinaka värvuse tekitab absintiini ja artabsiini termilisel teisendumisel moodustuv hamasuleen. Droogi koostises on veel flavonoidid (artemisetiin), tanniinid, orgaanilised happed ja pisut vitamiine jm.[4]

KasutamineRedigeeri

Kasutamine meditsiinisRedigeeri

Toimelt on taim söögiisu suurendav ja seedimist soodustav. Droog on nii mõru, et seda on tunda vesitõmmises lahjenduses 1: 15 000.[4]

Selleks, et avalduks söögiisu suurendav toime, piisab ainuüksi suu loputamisest vesitõmmise või lahjendatud alkoholtõmmisega. Koirohi kasutatakse mao- ja soolegaaside tekke vähendajana. On kasutusel ka kroonilise kõhukinnisuse puhul ning sapinõristuse suurendamiseks.[4]

VastunäidustusedRedigeeri

Vastunäidustatud raseduse korral ning on olemas ülitundlikkusereaktsiooni tekke oht.[6]

Eeterlikus õlis leiduv tujoon võib põhjustada mürgistusnähte: oksendamist, mao- ja soolespasme, uriinipeetust, krampe jm. Tuleb olla ettevaatlik ka koirohtu sisaldavate jookide (absint, vermutid, nastoikad) tarvitamisel. Tuleb vältida nende pikaajalist tarvitamist suurtes annustes, sest võib kujuneda krooniline mürgistus, mis võib viia vaimse taandarenguni.[4] Samadel põhjustel tuleb olla ettevaatlik koirohuga ravimisel ja parem kindlasti tarvitada arsti ettekirjutuse kohaselt.[2]

Vesitõmmis ei ole ohtlik.[4]

Kasutamine väljaspool meditsiiniRedigeeri

Juba tuhandeid aastaid tagasi oli teada koirohu imetegudest vanas Egiptuses ja antiikaja Kreekas ja Roomas. Seda kasutati kolmel eesmärgil:

1) esiteks oli see asendamatu ravimtaim;

2) teiseks tehti koirohust suurepäraseid putukamürke selle iseloomuliku lõhna tõttu;

3) kolmandaks on see kasutusel toorainena veini- ja likööritööstuses. Koirohu alusel valmistatakse selliseid alkohoolseid jooke nagu vermut ja absint.

Need joogid omavad samasugust toimet nagu igal alkohoolsel joogil, kuid on mürgine liigsel tarvitamisel koirohu sisalduse tõttu. Sümptomiteks on lihaste krambid, peavalu ja isegi pöördumatud ajukahjustused. Mitmetes Euroopa riikides on isegi absindi tootmine keelatud, näiteks Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis.[2]

ViitedRedigeeri

  1. M. Grieve. "Wormwoods". Vaadatud 23.02.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Koirohi". Vaadatud 23.02.2021.
  3. "Artemisia absinthium — koirohi". Eesti taimede uue levikuatlase tööversioon, 2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Ain Raal (2016). Farmakognoosia. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 309-310. 
  5. (2018). Eesti Ravimtaimed. Lirjastus Varrak. Lk 60-64. 
  6. Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Print Best. Lk 97-99. 

VälislingidRedigeeri