Keskkonnajuhtimine

Keskkonnaressursside majandamine (ehk keskkonnajuhtimine) on inimühiskondade koostoime ja mõju juhtimine keskkonnale. Keskkonnaressursside majandamise eesmärk on tagada ökosüsteemi teenuste kaitse ja säilitamine tulevaste inimpõlvkondade jaoks ning säilitada ökosüsteemi terviklikkus, võttes arvesse eetilisi, majanduslikke ja teaduslikke (ökoloogilisi) muutujaid. Keskkonnaressursside majandamisel püütakse tuvastada tegureid, mida mõjutavad konfliktid, mis tekivad vajaduste rahuldamise ja ressursside kaitsmise vahel. Seetõttu on see seotud keskkonnakaitse, jätkusuutlikkuse, integreeritud maastikukorralduse, loodusvarade majandamise, kalanduse, metsamajanduse, metsade ja metsloomade majandamise jmt valdkondadega.

Tähtsus   muuda

Keskkonnaressursside majandamine on üha enam muret tekitav teema, mida kajastab selle levik mitmes globaalset sotsiaalpoliitilist raamistikku mõjutavas tekstis, nagu Brundtlandi komisjoni "Meie ühine tulevik", milles rõhutati keskkonna ja rahvusvahelise arengu integreeritud olemust, ning Worldwatch Institute'i iga-aastased aruanded "Maailma olukord" ("State of the World").

Keskkond määrab inimeste, loomade, taimede ja paikade olemuse ümber Maa, mõjutades käitumist, religiooni, kultuuri ja majanduslikke tavasid.

Aspektid muuda

Eetiline muuda

Keskkonnaressursside haldamise strateegiad lähtuvad olemuslikult arusaamadest inimese ja looduse vahelistest suhetest. Eetilised aspektid hõlmavad keskkonnaga seotud kultuurilisi ja sotsiaalseid küsimusi ning selle muutustega tegelemist. Laias tähenduses on keskkonnaeetikas kaks koolkonda: antropotsentrism ja ökotsentrism, mis mõlemad mõjutavad laia spektrit keskkonnaressursside majandamise stiile mööda kontiinumit.

Antropotsentrism muuda

Antropotsentrism ehk inimkesksus on inimeste kalduvus pidada ennast maailma kõige tähtsamaks olevuseks või hinnata reaalsust üksnes inimlikust vaatenurgast. Samas tähenduses on kasutatud terminit humanotsentrism, ehkki antropotsentrismi võidakse nimetada ka inimeste ülemvõimuks. Eriti sageli seostatakse antropotsentrismi mõne religioosse kultuuriga.

Ökotsentrism  muuda

Looduskesksus ehk ökotsentrism on keskkonnaeetika mõttemuster, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest. Looduskesksuse vastand on inimkesksus. Ökotsentrismiga kattub osaliselt mõiste "biotsentrism", nende eristus on kirjanduses sageli hägune. Mõned allikad väidavad, et ökotsentrism väärtustab nii elus- kui eluta süsteeme (ökosfääri), biotsentrism aga eelkõige elussüsteeme (biosfääri).

Majandus muuda

Majandus toimib looduslike ökosüsteemide poolt pakutavate kaupade ja teenuste raames ja sõltub nendest. Keskkonna rolli tunnustatakse nii klassikalises majandusteoorias kui ka neoklassilises majandusteoorias, kuid aastatel 1950-1980 oli keskkond majanduspoliitikas vähem tähtsal kohal, kuna poliitikakujundajad keskendusid majanduskasvule.  

Majandusteadlased arutlevad jätkuvalt selle üle, kuidas arvestada looduskapitali, eelkõige selle üle, kas ressursse saab teadmiste ja tehnoloogia abil asendada või on keskkond suletud süsteem, mida ei saa täiendada ja mis on piiratud. Majandusmudelid mõjutavad keskkonnaressursside majandamist, sest majandamispoliitika peegeldab uskumusi looduskapitali nappuse kohta. Kui keegi usub, et looduskapital on lõpmatu ja kergesti asendatav, ei ole keskkonnajuhtimine majanduse jaoks oluline. Näiteks suletud majandussüsteemide neoklassikalistel mudelitel põhinevad majandusparadigmad tegelevad peamiselt ressursside nappusega ja näevad seega ette keskkonna kui majandusliku välismõju seadustamist keskkonnaressursside majandamise strateegia jaoks.  

Ökoloogia muuda

Teadusvaldkonna, mida tavaliselt nimetatakse ökoloogiaks, selle kohta on mitmeid määratlusi. Tüüpiline neist on "bioloogia haru, mis tegeleb organismide ja nende keskkonna, sealhulgas teiste organismide vaheliste suhete ja vastastikmõjude uurimisega". Keskkonna teaduslik analüüs tegeleb mitmete ökoloogilise ebakindluse mõõtmetega. Nende hulka kuuluvad: struktuuriline määramatus, mis tuleneb ökoloogiliste muutujate vaheliste seoste valest tuvastamisest või teabe puudumisest; parameetri määramatus, mis viitab "määramatusele, mis on seotud parameetrite väärtustega, mis ei ole täpselt teada, kuid mida saab hinnata ja teatada tõenäosuse alusel..., et esineb kindlaksmääratud tulemuste vahemik"; ja stohhastiline määramatus, mis tuleneb juhusest või sõltumatutest teguritest. Kohanduvat juhtimist peetakse kasulikuks raamistikuks suure määramatuse tasemega olukordade käsitlemisel, kuigi sellel on ka oma vastaseid.

Keskkonnaressursside majandamise aluseks olev ühine teaduslik kontseptsioon ja ajend on talumisvõime. Lihtsalt öeldes viitab kandevõime maksimaalsele organismide arvule, mida konkreetne ressurss suudab säilitada. Kuigi kandevõime mõiste on paljude kultuuride poolt läbi ajaloo mõistetud, on selle juured Malthuse teoorias. Näitena võib tuua ELi veepoliitika raamdirektiivi. Siiski väidetakse, et lääne teaduslikud teadmised on sageli ebapiisavad, et käsitleda keskkonnaressursside majandamise muutujate vastastikuse mõju kogu keerukust. Neid muresid on viimasel ajal käsitletud keskkonnaressursside majandamise lähenemisviiside muutmisega, et kaasata erinevaid teadmiste süsteeme, sealhulgas traditsioonilisi teadmisi, mis kajastub muu hulgas sellistes lähenemisviisides nagu kohanemisvõimeline kaasjuhtimine, kogukonnapõhine loodusvarade majandamine ja üleminekuhaldus.

Levik muuda

Keskkonnaressursside majandamist võib vaadelda mitmest vaatenurgast. See hõlmab biofüüsikalise keskkonna kõigi komponentide, nii elusa (biootilise) kui ka mitteelusa (abiootiliste) keskkonna ning kõigi elusliikide ja nende elupaikade vaheliste suhete haldamist. Keskkond hõlmab ka inimkeskkonna, näiteks sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku keskkonna seoseid biofüüsilise keskkonnaga. Keskkonnaressursside haldamise olulised aspektid on eetilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja tehnoloogilised. Need on põhimõtete aluseks ja aitavad teha otsuseid.

Keskkonna determinismi, tõenäosuse ja võimalikkuse kontseptsioon on oluline keskkonnaressursside haldamise kontseptsioonis.

Keskkonnaressursside haldamine hõlmab mitmeid teadusvaldkondi, sealhulgas geograafiat, bioloogiat, sotsiaalteadusi, politoloogiat, avalikku poliitikat, ökoloogiat, füüsikat, keemiat, sotsioloogiat, psühholoogiat ja füsioloogiat. Keskkonnaressursside majandamine kui praktika ja diskursus (kõigis neis valdkondades) on ka sotsiaalteaduste uurimisobjektiks.

Huvirühmad muuda

Avalik sektor muuda

Avalik sektor koosneb valitsemissektorist ja kõigist avalik-õiguslikest ettevõtetest, sealhulgas keskpangast. Keskkonnaressursside majandamisel vastutab avalik sektor loodusvarade haldamise ja keskkonnakaitsealaste õigusaktide rakendamise eest. Avaliku sektori traditsiooniline roll keskkonnaressursside haldamisel on pakkuda kvalifitseeritud tehnikute kaudu professionaalset hinnangut avalikkuse nimel. Seoses raskesti lahendatavate keskkonnaprobleemide suurenemisega on avalik sektor sunnitud uurima alternatiivseid keskkonnaressursside haldamise paradigmasid. Selle tulemusena on avalik sektor teinud koostööd teiste sektoritega (sealhulgas teiste valitsuste, era- ja kodanikuühiskonna sektoritega), et soodustada loodusvarade säästvat majandamist.

Erasektor muuda

Erasektor hõlmab eraettevõtteid ja kodumajapidamisi teenindavaid mittetulundusühinguid. Erasektori traditsiooniline roll keskkonnaressursside majandamisel on loodusvarade taastamine. Selliste erasektori taastamisrühmade hulka kuuluvad kaevandus- (mineraalid ja nafta), metsandus- ja kalandusorganisatsioonid. Erasektorite keskkonnaressursside majandamine sõltub ressursitüübist, milleks on taastuvad või taastumatud ning era- ja ühisressursid. Erasektori keskkonnajuhtidel on vaja ka oskusi juhtida koostööd dünaamilises sotsiaalses ja poliitilises keskkonnas.

Kodanikuühiskond muuda

Kodanikuühiskond koosneb ühendustest, milles ühiskonnad vabatahtlikult organiseeruvad ja mis esindavad mitmesuguseid huvisid ja sidemeid. Nende hulka võivad kuuluda kogukonnapõhised organisatsioonid, põlisrahvaste organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid. Tugeva avaliku surve kaudu toimides võib kodanikuühiskond kasutada oma seaduslikke õigusi ressursihalduskavade, eelkõige maakorralduskavade rakendamise vastu. Kodanikuühiskonna eesmärk keskkonnaressursside majandamisel on olla kaasatud otsustusprotsessi avalikkuse osalemise kaudu. Avalikkuse osalemine võib olla tõhus strateegia, et kutsuda esile sotsiaalset vastutust loodusvarade eest.

Vaata ka muuda

Viited muuda

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "SEI" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus muuda